Ma sain kirja!
Ümbriku järgi pandi posti 29.juuni, minuni jõudis 2.juuli. Päris hea, mõnikord ei liigu isegi eesti-siseselt kirjad nii kiiresti. Kui nägin paksu ümbriku postkastis, kilkasin nagu väike laps – jajaja, ma sain kirja, ma sain kirja. Väga põnev oli seda avada, lõikasin ettevaatlikult ääre maha, et jumala eest midagi katki ei läheks. Ümbriku peal olin veidi nime muutnud, Gerlist oli sujuvalt Gurli saanud, aga pole hullu, kellegi väike näpukas. Igal juhul pilt mu kirjast siia ka.
Tegemist siis, nagu teadjamad peaks juba aimama, Giovanna õe Antonia pulmakutsega. Awesome!
 |
| Ümbrik, ümbriku peal kirjeldus kohast, kus pulm toimub, all väike ümbrik-paber on vastu saatmiseks ja oma osalemise kinnitamiseks ja paremal suurem paber on siis kutse ise. |
Mõtlesin tükk aega, et panen siia pildid ka kingitustest, mis mul perele olemas on, aga ei hakka panema. Tänapäeval on internet nii väike, et mu pere silmad võivad seda enne nägema sattuda kui vaja on. Niisiis, kingituste pilt tuleb hiljem järgi.
Täna, kellaajaliselt (kirjutan seda pool kaks öösel), on jäänud mu reisini ainult 29 päeva. Võin ju sillas olla ja elevusest kilgata, kuid väike pabin hakkab minusse vaikselt sisse tulema. Ei saa ikka aru, et see minu elu on, endiselt tundub, et olen mingis seebikas või unenäos, mille kulgu ma ise ei kontrolli. Huh, õudukas, see päevade vähenemine nullini läheb metsikus tempos ja enne kui arugi saan, istungi ilmselt juba lennukis ja olen teel New Yorki poole.
Seda, et mu kodu on siin, ei kavatsegi ära unustada. Fun funniks, aga hea on teada, et seda jätkub aastaks ja siis on kõik back to the normal 🙂
Kohale jõudes saad aru kui armas Eesti on…nagu mina ytlesin: Isegi kui kuskil mujal on rohi rohelisem, siis kodu ON kodu 🙂