Lõputud filmid, söögid, peod ja fun ehk vot selline nädalavahetus

Neljapäeva õhtul saime veel Zuriga pärast tema kooli kokku ning läksime T.G.I Friday’sse sööma, polnud ammu näinud ja lõpuks klappisid meie mõlema graafikud. Seal sain vist Ameerika kõige kehvema teeninduse, päris tõsiselt, ma ootasin joogitellimust 10 minutit (tavaliselt tehakse see kohe), söögitellimust ootasin 30 minutit, söök tuli normaalselt, aga uut jooki ei toodud, seega poole pealt enam edasi süüa ei saanudki, nii kuiv oli. Lõpuks sain siis joogi, sõin veel veidi ja küsisin karbi. Tõi karbi, küsisin arvet, arve sain 15 minutit pärast küsimist. Kui olin kaardi vahele pannud, ootasin veel tükk aega kuni ta selle ära võttis.. ühesõnaga, lõpuks me olimegi pea keskööni seal, sest see teeninduse oli tigude tasemel.

Kuna Zuril cooking-class oli tol õhtul ja nad meisterdasid sushit, siis ta andis mulle ka proovida ühe. Ütleme nii, et välja ei oksendanud, aga käis suus ringi küll tükk aega ja pärast oli palju mahla ka vaja, et seda maitset suust ära saada. Tundub, et ei ole see sushi kraam ikka minu jaoks..

Reedel alustasin tööd keskpäeva paiku, Amee ja Evie olid mõlemad haiged ning Evie ei käinud seega koolis ning Amee ei läinud tööle, aga kuna tal tõesti paha oli, olin mina ikkagi tööl. Lapsed olid kuidagi loiud ning üldse kogu päev oli pisut loid, veeres lihtsalt õhtusse.

Haige beebi oli päev otsa pidžaamas

Õhtul oli alguses plaan minna Burlingtoni, aga kuna ma kaklesin oma pankadega (jälle), siis meil lõpuks ei jäänudki aega. Ja päris kaklus pangaga alles homme algab. Edu mulle. Igal juhul kohtusime pärast tööd Zuriga, käisime sajas pangas, poes ja lõpuks Subways söömas ning siis sõitsime Lidia juurde, kus toimus filmiõhtu.

Ilm hakkas ka juba soojemaks minema

Meie jõudsime filmiõhtule pool tundi hiljem, a osa tegelasi jõudis alles tund hiljem, seega oli kõik normaalne. Kuna kokkuleppele ei jõudnud, kes mida võtab, võtsid kõik kõike ja lõppes see sellega, et pärast oli megapalju süüa järgi. Seal olid siis Joanna, Zuri, Ellen, Lidia, Eva ja siis kaks uut tüdrukut Janina ja Steffi, kes on ka sakslased ja elavad suht meie ligidal, aga on teise programmiga. Vaatasime kõigepealt ära “ScaryMovie,” kusjuures mina ei olnudki seda näinud, ei tea, kus ma elanud olen. Teiseks filmiks vaatasime “Reverange of Bridemades,” mis oli väga tüüpiline naistekas, aga samas mulle jälle meeldis, nunnu happy endiga oli. Pärast seda läksid Eva, Steffi ja Janina ära ja siis otsustasid Ellen ja Joanna ka ära minna. Jäime siis mina, Lidia ja Zuri järgi ja vaatasime veel kolmanda filmi nimega “Conception,” mille sisuks oli vist üheksa erinevat paari, näitas nende suhet ja olemist ja lõppes sellega, et kõik paarid said lapse. Näitas nagu eellugu nii-öelda. Päris mõnus film oli. Kui lõpetasime, oli kell kolm öösel. Superlahe!

Janina, Eva, Ellen, Zuri, Lidia, Joanna ja Steffi

See veits kahtlane pilt, aga see ainus pilt minust terve õhtu jooksul, haha

Viisin Zuri koju, sõitsin ise ka koju, hakkasin eestlastega juttu rääkima ja veetsin niisama aega ning lõpuks oli kell jälle viis hommikul kui magama sain. Mõtlesin laupäeval, et magan õhtuni, aga ärkasin juba natuke pärast 11 üles. Mitte küll päris omal soovil, aga see äratus oli seda väärt. Mõni mees on lihtsalt nii naljakas, et seda nalja ei jõua ära naerda.

Hakkasin siis plaane tegema laupäevaks. Kuna reedel jäi Burlingtonis käimata, läksime Zuriga sinna. Ta võttis mu peale, otsisime veidi seda, sest kui ikka kaks tüdrukut hakkavad minema ja üks mäletab alguse osa, teine mäletab lõpu teed, siis ei jõua kohe kindlasti mitte kohale.

Bossid autojuhid teed üldse ei vaata

Meil oli missioon minu sünnipäevapeoks kleit leida. Pirtsakas ja jonnakas sünnipäevalaps nagu ma olen, oli mul silme ees täpselt olemas, mida ma tahan, aga seda ikka ei leidnud. Niisiis andsin alla ja võtsin lihtsalt kõik kleidid, mis seal poes mulle meeldisid ja proovisime mitu tundi neid lihtsalt. Meganaljakas oli, ma paar korda oleks konkreetselt ära surnud sinna, kui Zurit poleks olnud, kleidid ei liikunud ei üles ega alla, lihtsalt seljas kinni ja mina ohjeldamatult naermas.. Seega, kleiti ei saanud, aga väga kift poeskäik oli. Õnneks on sünnipäevani veel aega ka, küll leian.

Kui poes olime, kirjutasime Lauraga samal ajal Facebookis, küsisin nõu ja abi ning siis ühel hetkel, kui ma kleiti seljast ära võtsin ja Laura kirjutas, ütlesin Zurile, et loe ette, mis ta kirjutas. Ja Zuri luges. Puhtas eesti keeles. Väga hästi tuli välja.

Enne tuhandete kleitide proovimist

Kaksikud

Seelik, maksis 12.99$, pluus oli niiiiii vale seeliku peal, et kahju lausa hakkas. Seeliku ilu see aga ei rikkunud.

Veits teen nägusid, roheline kleit maksis 29.99$, aga kahjuks oli nööp tagant puudu ja see oli ainus kleit poes.. See küll meeldis mulle väga.

Roosa kleit maksis 19.99$, aga no pikkus oli selline, et see oligi ilus seismiseks. Liikuda ei saanud, haha.

Kui poetiir tehtud, sõitsime West Chesterisse ning läksime Steak&Shake’i sööma. Mina polnud seal kunagi varem käinud, aga Zuri soovitas, niisiis läksime. Alguses pidime hullult kaua lauda ootama ja siis olid mingid udud teenindajad ka, ma mõtlesin, et ma lähen kallale neile, kõht oli nii tühi. Leidsin menüüst peekoni-juustufriikad, tellisin need kohe, no need nii head. Ja siis miski muu asja võtsin ka. Jube palju peekonit tuli lõpuks. Sööma tuli meiega koos veel ka üks uus tüdruk Tereza, kes väidetavalt mind teadis, aga mina teda küll ei teadnud. Igal juhul, ta oli Saksamaalt, jälle, meil on mingi tuhat saksa tüdrukut siin ja uskuge või mitte, tal polnud halli aimu ka, kus asub Eesti. Ma olin lihtsalt, et TÕSISELT RÄÄGID VÕI?? Sa nagu elad Euroopas ja Sa ei tea isegi seda, et tegemist on Euroopa riigiga? Haaahh, midaaaaaa… Pärast seda kuidagi mu suhtumine sellesse tüdrukusse väga muutus, sest tegemist 23-aastase neiuga, ülikooliski käinud ja puha, võiks nagu vähemalt seda teada, et me samast maailmajaost pärit.

Okei, pärast söömist jalutasime siis kinno ja läksime vaatama filmi “21 and over.” Mu lemmik meesnäitleja oli selles filmis, mis oli juba eeldus, et tegu hea filmiga, aga see film oli lihtsalt no nii naljakas minu meelest, et kuku pikali. Nii nii hea lihtsalt. Point oli üsna sarnane Pohmaka filmile, aga tegi sellele ikka mitmekordselt ära (muide, kas kuulsite, et Pohmakale tehti kolmas osa? Oh why…). Seega siis 2 tundi puhast naeru, megamõnus.

Kui film läbi sai, jätsime Terezaga hüvasti ja Zuri tõi mu koju. Tee peal avastasin, et Eva ja Janina lähevad klubisse ja saatsin Evale ruttu sõnumi, et mis kell lähevad. Ütles, et nad just hakkasid minema, aga võivad ringi pöörata ja mulle järgi tulla. Ega mul eriti aega mõelda ei olnud, ütlesin jah ja tehtud see plaan oligi. Zuri viis mu koju, jõudsin 21.55 tuppa, elukiire pesu + valmis sättimine ning 22.10 istusin Eva autosse ja sõitsime klubisse. Ise ka ei usu praegu, et ma sellega hakkama sain.

Klubis oli NII palju rahvast, alguses mul ei koitnud üldse, et miks, aga siis tuli meelde, et klubi sünnipäev oli. Seega, põhimõtteliselt terve Cincinnati oli kohal, ilma naljata. Esimest korda elus ma isegi veidi vihkasin seda klubi, sest mulle varasemalt meeldis see, et seal oli ruumi tantsida, aga no eile polnud ruumi hingatagi. Okei, jõudsime sinna siis kohale, küsisin Janinalt ja Evalt, kas neil juhiload on? Eva ütles, et tal on, Janina ütles, et temal ei ole, et tal on Saksamaa ID.. oi-oi-oi.. Mäletatavasti mind taheti ukse pealt koju tagasi saata, sest dokumentidena kõlbavad ainult pass või Ohio juhiluba. Õnneks kuna Janina oli nagunii alaealine, siis polnud tal käepaela vaja ja turvamees suhtus palju leebemalt sellesse dokumenti, ütles ainult, et järgmine kord olgu pass olemas.

Läksime sisse, kohe tantsima, 2 sekundit hiljem oli muidugi kohustuslik Matthewi nägemine (ma ei tea, see vend vist elab seal klubis) ning edasi mööduski terve õhtu tantsides. Kella 11st kuni kella 2ni, ilma ainsagi peatuseta, lihtsalt järjest, tants tants tants tants tants… apppi. Klubisse sisse minnes nägin ka Brittanyt (blogilugejatele tundmatu nimi, lähedasemad inimesed teavad), õnneks ta mind ära ei tundnud, vaatas küll otsa ja ütles, et teab mind kuskilt, aga ma ikka ütlesin vastu, et ahh ei usu, kuigi sisimas olin valmis, et minu esimene naistekätš USAs kohe algab. Lisaks nägin võinoh tegelikult tantsisin Bobbyga, kes on Keithi parim sõber, aga sain enne plehku pandud, kui ta aru sai, kellega ta tantsib. Meganaljakas õhtu lihtsalt.

Üldiselt olime kolmekesi Eva ja Janinaga, aga mingi hetk tuli mingi noormees meiega juttu rääkima, võinoh Evaga, sest mina vaatasin teda väga ülbelt ja Janinal oli ka savi, aga kuna Eva inglise keelt väga hästi ei oska, siis me aitasime neil omavahel suhelda. Sain kohustusliku tantsu Matthewiga ka ning suhteliselt lõpu poole saime korraks juttu ka rääkida, aga tal oli paha olla ja ta läks koju ning meie läksime pärast seda ka, sest kell 2 keerati kella, seega oli kell hoopis 3 ja üks neiu pidi hommikul töötama..

Kodutee läks kiirelt, koju jõudes vajusin küll suhteliselt kohe magama, aga kell oli ikkagi pool viis. Niisiis kui 9.30 kell helises ja ma aru sain, et ma tööle pean hakkama, oli mul küll siuke tunne, et miks mu tilluke aju ometi genereerib selliseid ideid, millest üldse kasu pole.. Haha. Aga ei, pole hullu, saan hakkama. Mõtleme nii, et see aasta USAs ongi emotsioonide aasta ja neid peab olema.

Seekord klubist ühtegi pilti pole, sest mu aku oli tühi, ilmselt poleks seal olnud ruumi pilte teha ka.

Märkasin juhuslikult, et tänane kuupäev on 10.märts. See tähendab, et täpselt aasta tagasi otsustasin USAsse minna. Päris lahe, omamoodi. See aasta küll kiirelt läinud, eriti need 7 kuud, mis USA pinnal veedetud.

PS! Meil täna 18 kraadi sooja väljas, jejejee