|

Lõpuks pere juurde

Eilne blogi jäi vahele, sest ma olin oma imepisikese adaptri junni suutnud hotellis ära kaotada ja kui pere juurde jõudsin, oli oi-oi ja kõik akud tühjad. Niisiis kõigepealt eilsest ja siis tänasest.

Eile hommikul oli meil äratus 6.30. Päris jube minu jaoks. Käisin pesemas ja siis pidime kohe oma asjad kokku pakkima ja oma toa hülgama. Kogu käsipagas tuli kaasa võtta ning suured kohvrid pidime tuppa jätma. Kinnitati, et saame need hiljem kätte. Veidi kahtlane tundus, aga olgu, kui saab, siis saab.

Algas hommikusöök ja kohe loengud otsa. Hommikusöök ei maitsenud üldse, no mitte miski ei läinud alla. Niisiis avasin oma eelmisel päeval ostetud rohelised M&M kommid ja üritasin nendest kõhtu täis saada. No ei õnnestunud see ka. Hea maitsega, aga ei mingit isu.

tundub nagu natukene liiga palju keemiat

Esimeses loengus oli meil küsimuste ring, pidime paberi peale küsimused kirjutama ja orientatsioonijuht siis vastas neile. Ei midagi uut, enamik asjadest oli juba läbi arutatud ja nii läks see üsna ruttu. Järgmises loengus arutasime, kuidas on elada ameerikas, kuidas kohaneda perega, mida teha lastega, mida mitte teha lastega jne. Jällegi – võib-olla oli asjalik, aga minu jaoks tundus nii mõttetu seal mitu-mitu tundi passida.

Kell 12 oli meil lõunasöök, pärast mida jälle loeng, kus me rääkisime siis sellest, milliseks meie elu muutub ja kuidas erinevates olukordades käituda ja perega oma tunnetest rääkida. See oli isegi põnev veidikene, kuigi elevus hakkas juba sisse tulema ja kuulata oli üsna võimatu.

Kella kahest olid loengud läbi ning me jätsime kõik omavahel hüvasti ning meid jagati lennujaamade-rongijaamade ja hotellist võetute gruppidesse. Mina siis jäin nende sekka, kellele pere hotelli järgi tuleb. Kusjuures, selle viimase tunni jooksul rääkisin tüdrukutega rohkem, kui kolme eelmise päeva jooksul kokku. Päris mitu tükki ütlesid mulle, et nad arvasid, et ma olen mingi vaikne ja tagasihoidlik. Tegelikult oli probleem selles, et mulle ei meeldinud see sunnitud suhtlemine ja oma prantslase pärast olin ka meeletult ettevaatlik ja nii ma eriti ei suhelnudki. Tavaolukorras olen ma viimane, kelle kohta vaikne öelda.

proovipilt

Mu uued sõbrad – Vasakult esimesed kaks mehhikost, kolmas oli brasiiliast, käed lahti on Hanna (eestlane), tema kõrval Mariana mehhikost, siis oli Kolumbiast ning minu kõrval oli keegi eurooplane, ma nüüd ei mäleta kust.

Giovanna (mu hostema) saatis mulle iga natukese aja tagant sõnumeid, kui kaugel nad on ja kui saatis, et ta on 15 minuti kaugusel, hakkas mu süda taguma, ma arvan 200 korda minutis vabalt. Ja LÕPUKS, pärast pea kahe tunnist ootamist (mitte, et nemad oleks alt vedanud või midagi, vaid programm ei lubanud vanematel varem järgi tulla) ma nägin teda – Giovannat. Ta tuli joostes mulle vastu, kallistas, ja vuristas nii kiiresti nii palju sõnu, ma olin WHOOHAAA ja vait. Nii minulik. Jooksin kokku. Õnneks sai tema ka sellest aru ja võttis hetkeks hoogu maha, ostis poest kohvi endale ja Joele (mu hostisa) ning ma sain nii kaua rahuneda.

Autos rääkisime sellest, kuidas mu orientatsioon oli ning kas ma ikka lõin ka seda prantslast, et ta nii nõme oli ja muud säärast. Stefano (mu peres olev 3-aastane poiss) magas autos, seega ma talle ei saanud kohe tere öelda. Minu jaoks oli kõik nii põnev, Joe ja Vanna rääkisid mulle elust ja olust ja suhtlesime niisama, just nagu sõpradega, keda polnud ammu näinud.

Enne New Yorki jõudmist ärkas Stefano ka üles. Ta turvatool oli hästi suur, ma ei paistnud sealt väljagi ja siis Giovanna ütles talle, et vaata, kes siin on. Stef vaatas ringi, küsis, kes siin on. Giovanna ütles, et vaata, kes on Su kõrval. Stefano vaatas mind ja pani plaksti käed näo ette, nagu filmis. Ja järgmisel hetkel juba jutustas minuga, rääkis oma toast ja sellest, kust ma pärit olen ja et seal on külm (ma rääkisin talle ükskord skaibis, et mul on -10 kraadi ja lumi maas).

Me sõitsime põhimõtteliselt koju, aga nii suure ringiga kui veel üldse võimalik. Nad tutvustasid mulle New Yorki, me sõitsime läbi kõikide linnaosade. Alustasime siis Bronxist, siis läksime Manhattanile, kus käisime cupcake’si poes, pidi olema Manhattani parim ja kuulsaim, nägi minu meelest ülilahe välja.

Mina võisin kõik valida – Stefano valis sinise.

uus laadung just saabus

Manhattanil tegime suure tiiru, vaatasime ära Central Parki ja igasugused hooned, Empire State Buildingu ja Rockefeller Center’i ja mingid muuseumi majad ja palju muud lisaks. Ja loomulikult sõitsime läbi Times Square’i, seega ma nägin selle ka lõpuks oma silmaga ära. Olgem ausad, see on täpselt nagu filmis.

Times Square

Millimeetri parkimine USA moodi – torbiku ja auto vahel tõepoolest oli millimeeter ja ta ei läinud vastu.

Niisiis pärast Manhattanit sõitsime läbi Queensist ja siis Brooklynist, kus me läksime silla peale, mis viis Staten Islandile. Kui me silla peal olime, tuli autos just selline muusika nagu alati filmides tuleb, kui keegi kuskilt ära läheb ja vaatab autoaknast välja ja mõtleb omi mõtteid ja siis mul oli täielik filmi tunne, nagu olekski mõne stseeni filmimine.

Selja taha jäi Manhattan

Ees paistab Staten Island

Staten Islandil sõitsime esimese asjana Giovanna ema-isa juurde, kus oli minu jaoks õhtusöök tehtud, minu tervituseks. Alguses pidi lasanje olema, aga plaanid muutusid ja olid makaronid (või mõni peenem nimi itaalia keeles, sest itaallane tegi) ja mingi kaste, mis meenutas boloneeset, aga ei olnud päris see. Ja muidugi erinevad juustud. Giovanna isa on pizzarestorani omanik ja tal oli umbes sadat erinevat juustu, andis maitsta ja käskis öelda, mis maitseb, no nii mõnus oli.

Olin siis veidi nagu muuseumi eksponaat, kõik küsisid erinevaid küsimusi minu ja Eesti kohta, pakkusid erinevaid sööke. Stefano rääkis kõigile: “She is from Estonia. There is cold. You shouldn’t go there.” See oli nii lahe. Cupcake’si poes valisin endale key-lime-pie, mis iganes see siis ei tähendaks, aga see nimi nagu tundus hea. Uhh, jube kui magus see oli, üldse ei maitsenud. Lõpuks kella üheksa ajal vist olin juba nii näost ära, et me tulime koju ära, et ma magada saaksin. Stefano ütles mulle veel, et ma kaua magaksin “You should take a loooooooooong nap” ning tegi mulle põsele musi ja kallistas ja saatis ära. NII ARMAS!

Minu pesake asub maja 0-korrusel, mis ehitati praegu ilusaks, enne oli see lihtsalt kolikamber. Mul on oma sissepääs ja oma trepp majja, lõõgastumistuba, kus on diivan ja laud ja konditsioneer ja ilmselt ma tõstan hiljem teleka ka sinna. Ja siis on magamistuba, nii armas pisike ja kodune ja hubane. Mul on oma voodi, megapehme ja pehmete patjadega, oma laud ja öökapp, voodi ja garderoob ja üks kapp on veel puudu. Ja siis on telekas ja nunnud riiulid (nendest unustasin pilti teha, tulevad hiljem järgi).

Voodi ja öökapp

Sissepääs ja trepp majja

Lebotuba

 Voodi peal ootas mind kingitus perelt, korvi sees olid maiustused ja mõned ilutarbed, seebid ja huulepalsamid, Starbucksi kuuma-šokolaadi pulbrid vist, igasugused ameerikalikud kupongid ja pildiraam, kuhu saan ise pildi sisse panna. Ja Giovanna tõi mulle ülevalt veel paki, mis saabus samal hommikul (yay, Liis, Sa oled täpne) ja kuna ma ei osanud seda karpi lahti teha ja Liis oli teibitanud ka korralikult, rebisin ma selle lihtsalt lahti. Seal sees oli HUNNIK komme ja kaisukaru ja pesapall ja hambavalgenduskraam, et kui ma kõik maiustused ära söön, läheb mul seda vaja, haaha.

Pere kingitus

Liisi kingitus – aitäh aitäh aitäh aitäh 🙂

Õhtu halb avastus oli see, et mul pole adaptrit enam juhtme otsas ja see tegi esialgu päris kurvaks. Mu arvutiaku oli tühi, telefon kohe tühjaks saamas, iPodis olid viimased akuraasud ning fotokas hakkas ka tühjaks saama. Kellegagi eriti suhelda ei saanud, niisiis läksin magama ära.

Täna hommikul ärkasin veidi pärast kaheksat. Ilmselgelt ei ole režiim ikka veel sees, sest mina ei ärka naljalt nii vara. Rääkisin veidikene Kristoga juttu oma iPodiga, kuni selle aku hakkas tühjaks saama, Allariga saime ka paar lauset vahetada. Eesti keelt rääkida on tõeliselt hea. Siis ajasin end üles, käisin pesemas, nii mõnus – OMA VANNITUBA. Kedagi ei koti, kui kaua Sa seal oled või mida Sa seal teed jne.. See on lahe!

Hommikusöögiks olid meil pannkoogid. Ja hommikusöök algas minu kingituste üleandmisega, kusjuures pilti unustasingi teha. Jama lugu. Ma pean minema vaatama, äkki on need asjad kuidagi kõik koos veel, et õnnestub pildistada, aga ma kahtlen, Stefano oli nende kallal kohe. Igal juhul kinkisin siis Estonia raamatu, kilud, ema tehtud leiva (AITÄH emale), hunniku komme, Lotte multika ja Jänku-Jussi täheraamatu. Lotte multika vaatas Stef juba ära, tahtis teistki korda vaadata, aga ei lubatud (niisiis teleka vaatamise reegel – tund maksimum, selge).

Pärast hommikusööki käisime Gabbyga (koer siin) jalutamas, tegime ühe nelinurkse tiiru. Paduvihma sadas, aga siin on see nii teistmoodi, ei ole külm, ei ole vastik, et märjaks saad, vastupidi, ülimõnus on. Niisiis, Gabby nautis, mina nautisin. Ps! Giovanna oli ka meiega, üksi ei julge ma majast kaugemale minna.

Toas vahetasime riided, istusime autosse – Stef, Vanna ja mina – ning sõitsime Staten Islandi shopingukeskustesse. Kõige pealt käisime Mallis, mulle adaptrit ostmas. Ma tahaks nutma hakata, kui selle peale mõtlen, ma isegi ei taha mõelda, palju see jama maksab. Vähemalt on mingi asjalik pill, sinna otsa saab ka USB juhtmed panna, see töötab 150 riigis üle maailma igat pidi, igasugused varuosad on kaasas ja mitte lihtsalt kaasas, vaid selle küljes ka. Suht lahe. Kahju ainult, et nii palju maksis.

Ja mina mõtlesin kogu aeg, et see on raamatupood (Bookstore noh)

Mu väga fancy adapter

Mallis käisime ka Macy’ses, Vannal oli kingitust vaja, meil on homme kihluspidu Vanna õe juures, selle sama, kes septembris abiellub. Eile õhtul ma kohtasin teda ka – imeilus tüdruk ja advokaat, sitaks tark. Nüüd ma tean juba kahte IMEILUSAT ja imetarka neidu (tervitused Kellyle). Pärast seda läksime Stop&Shop poodi, kust otsime vajalikud asjad koju – nipet näpet ja toitu, arve oli 98 dollarit. Nice, poole tunniga. Sain omale esimese coca, mis maksis 1.89dollarit kaheliitrine, see on suht uskumatu mu jaoks, et see on kallim kui eestis, aga okei. Oreo küpsised sain ja cookie crispise hommikuhelbed. Lisaks veel teed ja šokolaadijoogid jnejne.

Terve lett hommikusöögi helbeid – mu lemmikud juu! 🙂

 Pärast poeskäiku käisime pizzarestoranist läbi, ostsime mingi topeltkoguse juustuga kraami, ja siis kodus sõime pizzat ja jõime cocat ja ülitore oli. Siin peres käib iga reede koristaja ka, aga ameerikas ei ole koristaja tööline, vaid sõber ja nemad siis sõid ka koos meiega. Väga lahe minu meelest.

Veidi Staten Islandit

Stefanoga tegime veidi pildikesi

Esimene ostetud pizza Ameerikas 😀

Pärast söömist läksin oma tuppa, panin kõik asjad laadima ja sain ka inimestega suhelda. Emaga saime täna esimese Skype kõne ära teha, täitsa tore oli ja näitasin oma väikseid kaksikud ka talle. Stefano oli sel hetkel õues, kuna tal on Lotte mürgitus ja nad üritasid teda arvutist kaugemale saada. Haha, Keir tuleb kohe meelde, kes on minu juures Lottet umbes 100x vaadanud. Lapsed on vahvad 🙂

Vahepeal helistas Sean Baldwin mulle, kes on minu tugiisik ja jällegi olid mul jah-ei vastused ja ta tundis muret, et ma nii vaikne ei oleks. Oli tore. Tuli meelde kõne, mille sain Londonist mai kuus, siis ei saanud ma midagi aru ega osanud midagi vastu öelda, täna oli parem, sain aru, sain vastu öelda.

Ja nüüd siis on mul jällegi vaba õhtupoolik. Reaalset tööd hakkan ma alles septembris tegema, kui Giovanna ja Joe tööle lähevad, praegu on kohanemine. Seoses paljude küsitud keelebarjääriga – eile olin pisut vaiksem, oli selliseid jah-ei vastuseid palju, täna olen jutukam. Rääkisime Eesti ajaloost, absoluutselt kõik küsivad mult, et mis värk ikka selle Eesti ja Venemaaga on ja kas mulle meeldivad venelased. Ja siis ma saan kõik hinge pealt ära rääkida. Lisaks rääkisime täna ajakirjandusest ja muust säärasest, et kuidas eestis on sõnavabadusega ja nii. Ühesõnaga, täna on parem.

Lõpetuseks ütlen, et Stefano ja Giovanna õppisid täna sõna “USS,” mida nemad hääldavad UUUUSSS. See on päris naljakas, aga nad on tublid. Vihmavari osutus liialt raskeks sõnaks. Mul on vahva. Loodan, et see tunne säilib. 🙂 Homme on kihluspidu, seega ma ei tea, kas ja kui palju ma arvutisse jõuan ja ilmselt edaspidi pole mul iga päev midagi kirjutada ka.

Similar Posts

0 Comments

  1. 1. Eiei, prantslane ei võtnud, ma ise unustasin, ei märganud ja jäi retseptsiooni pärast seda, kui seal netis olin 🙂

    2. Jaa, tõeliselt head. Aga mul siiani terve pakk põhimõtteliselt alles. Kipub ju nii olema, et kui on palju magusat, pole üldse isu.

    3. Hommikuks oli jätkuvalt moosisai ja krõbinad, lõunaks pakuti mingit imelikku liha-kastme asja, aga liha oli siuke nätske ja mitte eriti hea ja kaste sisaldas igasugu herneid-porgandeid ja muud kraami, mida ma pehmelt ei armasta.

    4. Ei teinud eri linnaosadest pilte, ei näinud sel vajadust. Sõitsin ju siuh-säuh lihtsalt läbi.

    5. Sa peaksid küsima. Mida rohkem perelt enne minekut küsid, seda parem on endal olla. Tavaliselt eraldi vannituba ei ole, ma olen lihtsalt eraldi korrusel ja see-tõttu on ka eraldi vannituba.

    7. Auto on tõesti ilus, uus kah.

    8. Eiei, keegi ei taha Sinu käest mingit ajalugu teada, pigem just Sinu arvamust erinevatest asjadest, ega ajalugu ei koti eriti kedagi. Minul lihtsalt hostvanaisa on eurooplane ja siis ta tundis veidi täpsemat huvi, aga ei jäänud vastusega kordagi jänni.

    9. Praegu on kaheksa, enne kui arugi saad, on üks ja siis kaheksa tundi. Edu viimasel nädalal eestis. 🙂

  2. Kaotasid adaptri ära? Minu esimene mõte seda lugedes oli, et prantslane varastas ära. Püüan mitte nii negatiivselt mõelda, aga jah…

    Rohelised M&M kommid eraldi pakitult? Milline luksus! 🙂 Mul tuli kohe nende kommide isu.

    Mida teile seekord hommikusöögiks ja lõunaks pakuti siis?

    Kas sa tõesti New Yorki eri linnaosadest ei teinud pilte?

    Veab sul, et eraldi vannituba on. 🙂 Ma ei tea, kas mul on. Arvan, et mitte. Ma ei ole julgenud küsida ka selle kohta.

    Ma lugesin ka esimese korraga, et Bookstore.

    Vaatasin pildilt, et väga ilus auto on neil (seespoolt vaadates). Valged istmekatted.

    Ma pean eesti ajaloo uuesti üle vaatama, et oskaks ikka kõigile küsimustele vastata, mis ameeriklased küsida võivad. Nagu kontrolltööks valmistumine.

    Edu sulle seal New Yorkis! Mul 8 päeva aega ja siis minek. 🙂

    Mari

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *