Lolaga Lottemaal ja Peetri jooksul
Käisime empsi ja Lolaga Lottemaal, mis mõne meelest oli preili jaoks liialt vara, aga mina arvan, et ainsana jäi tal puudu see tegelaste äratundmine, sest ta lihtsalt pole selles Lottes veel nii sees. Läksime me esimest korda, palju head olin kuulnud teistelt blogijatelt ja ainsa miinusena oli kõrvus kallis hind. Eks ta muidugi omajagu ole ka, aga korra aastas vast võib. Maksta tuleb nii parkimise (mis on 900m eemal Lottemaast) kui ka rongi eest, mis Lottemaale viib (aga mis on seda hinda kindlasti väärt, arvestades, et tõenäoliselt enamik peresid lahkub sealt kuna kõige väiksem hakkab unne vajuma ja siis ei tahaks küll kilomeetrit selle unisega kõndida), aga kohale jõudes ootavad ees juba esimesed tegelased, kes on oma rollis nii sees ja nii positiivsed, et isegi mina korraks heldisin, kas tõesti on Eestimaal ka võimalik selliseid inimesi leida?
Piletijärjekorras oodates tegi üks tegelane nalja, mille üle ma siiamaani naeran.
“Mis konn sumiseb?”
– “…”
“Konsum!”
HAHAHAHA.
Esialgu käisime takistusrajal pisut ronimas, aga Lola ei saanud kohe seda emotsiooni sisse, kus me oleme ja mis seal teha saab, seega me otsustasime edasi rännata. Muideks, meil lolli peaga oli kaasas ka käru lapsele, aga tegelikult olid väravas suured kärud täitsa olemas, kuhu ka Lola ennast kohe sisse seadis ja siis “tädiii gooo” karjus. Meil vedas kõvasti ka ilmaga, kuigi eks me olime seda teadlikult sihtinud ning kõik need rõõmsad tegelased ja tegevused olid tõesti väga toredad. Me küll teatrietendusest ja enamikest mängudest jäime ilma, sest Lola meelest oli palju ägedam liugu lasta või rattaga sõita või hoopis pizzat süüa ja nagu ma ka alguses mainisin, ta ei tunne neid tegelasi, seega tal oli suhteliselt savi isegi siis, kui kõik teised lapsed Lottet nähes kisama pistsid. Kusjuures, Lotte majja me isegi ei läinud, sest seal oli ukse ees mingi veider auk põrandas ja Lola ehmatas selle peale ära ja karjus nonono ja nii jalutasime me hoopis mere äärde. Me tundsime rõõmu hoopis teistest asjadest kui mõni teine laps, aga ma arvan, et teeme aasta aega suurt teavitustööd ja küllap ta järgmisel suvel juba tegelased ka ära tunneb.
Ja selline oli meie lapseke 10 minutit pärast autosse istumist.
Kui juba Lolast rääkima hakkasin, siis jätkame tema teemal. 17.augustil toimus Peetri Lastejooks, mida korraldavad Loore Maria vanemad ja Loore on laps, keda ma kaks ja pool aastat hoidsin ehk ütleme nii, et minu jaoks väga lähedane perekond. Sel aastal oli juubelijooks, nimelt toimus see juba kümnendat aastat ja nii otsustasingi ma Lolaga ka minna. Raymond ja Liisa liitusid ka koos Emmaga ja kuidagi juhuslikult sattusime me lausa samasse jooksu, nii et alguses pliksid käest kinni jooksid.
Ja Lolal oli nii tore. Talle nii meeldis joosta. Talle meeldis auhinnaks saadud jäätist ja kohukest süüa, talle meeldisid batuudid. Lisaks toimus samal ajal Peetri Laat, kuhu me ka läksime ja kus talle nii väga meeldis ronida ja mängida ja karuselliga sõita.
Ja selline oli piiga jälle kümme minutit pärast voodisse panekut. Ausalt öeldes ma ise teises toas magasin täpselt sama sügavalt.
Ja tegelikult veetsime me terve nädalavahetuse koos, nii et siit siis nii mõnigi pilt veel meie koosveedetud ajast.
