Those we love don’t go away, they walk beside us every day. Unseen, unheard, but always near; still loved, still missed and very dear.
Kurva sündmuse tõttu läksid hommikul Evie ja Amee kodust ära ning õhtul Adam ja Graeme järgi ning minu töökas töönädal lõppes ning jäin üksi koju. Kes teab, kui kauaks.. Ilmselt pühapäevani.
Ma olen siiani üsna saladuses hoidnud oma edasisi plaane, aga teadaolevalt mais ju hooaeg John’s Islandil alati lõppeb. Sel korral lõppeb minu jaoks isegi veel varem, lihtsalt sellepärast, et mul on üsna kopp ees ja kuna uus koht ootab meid. Meie all pean silmas ennast ja Norbit ja uue koha all pean silmas Alto Lakes…
Väga hull pühapäev oli täna, ma pole vist elu sees nii palju söönud kui täna. Tõesti oli selline tunne lõpuks, et palun Jumalat, et mul kergem hakkaks. Aga midagi söömata ka ei saanud ju jätta, no ei. Selles mõttes, et söök jagunes terve päeva peale ära, aga viimane oli NII SUUR, et oi-oi-oi. Öösel sai…
Eelmisel nädalal toimus Vero Beachil tuletõrjujate laat. Kusjuures, sõna laat on siin “fair” ja ma mäletan, kuidas hooaja alguses Lynnzie üritas mulle seletada, et ma saan mingit toitu proovida fairil ja mina muudkui mõtlesin ja mõtlesin, et mis pagana leiutis see fair on. Nüüd siis tean. Laat toimus terve nädala, aga kuna mul oli vaba ainult…
Laupäeva hommikul võtsime suuna tagasi Los Angelese poole, aga mitte mööda kiirteed, vaid mööda rannaäärt, et näeks ikka helesinist merd ja saaks randa minna. Rannad olid aga ootamatult üsna mustad ja koledad, seega me sinna eriti minna ei tahtnudki, Santa Barbaras ma käisin korraks sisse silkamas, aga ei miskit erilist. Kaugelt vaadates tundusid täitsa kenad….
Täna olen eriti hoos, see juba kolmas blogi sissekanne. Esiteks siis mainin ära selle, et täna tiksus täis üheksa kuud üle ookeani elamisest. Wow! Nüüd on juba see tunne, et USA on rohkem kodu kui Eesti. Mitte, et armastus kodumaa vastu väiksem oleks, aga kuidagi tunne on selline. Vahva, et 3/4 ajast on täis, hullumeelselt…
Eelmisel neljapäeval sain oma tugiisikult kirja, et kuna mu rematchi aeg saab läbi ja mu aasta koos sellega ning mul pole ühtegi pere kandidaati, siis ma pean valima lennujaama, kust tahan koju minna. Ma olin siis Zuri juures ja me koos lugesime ja koos jäime täitsa vait. Uskumatu. Ma ei suuda siiani uskuda. Pikale kirjale…