Külalised, katkine auto ja 180€ taksole
Minu esimene nädal 7 päeva nädalas trenni eksperimenti lõppes sellega, et neljapäeva õhtul käisin veel trennis ära ja reede hommikuks oli meeletu nohu ja peavalu ja selge oli see, et tuleb teha paus. Reede õhtul olingi kodus haige ja lisaks olin kodus ka terve laupäevase päeva. See-eest pühapäevaks oli tänu sellele mul nii palju energiat, et tegin tund aega bodypumpi ja 30 minutit Kayla kava veel otsa, nii et lõpuks oli kaloreid kulutatud 1100. Päris äge!
Viimane nädal trennides möödus esmaspäev, teisipäev, reede Kaylaga, kolmapäev ja pühapäev pumpiga ja neljapäeva õhtul käisin jalutustiirul, sain täis 10 000 sammu ja avastasin parki, mis mul siin maja kõrval suhteliselt on. Väga väga ilus!
Kolmapäeva õhtul käisime Helerini ja Katriniga kinos, vaatamas Woody Alleni uut filmi Cafe Society, kus olid mõnusad näitlejad ja selline üsna diip sisu ja täiesti loll lõpp, aga mulle meeldis, teistmoodi kui need tavalised Hollywoodi filmid, mida ma vaatamas käin või kodus vaatan.
Hüpates nüüd kiirelt reedesse, siis nagu teada, tulid Geelika ja Silver mulle külla. Kuna nende lend maandus 22.40 Charleroi lennujaamas, mis on Brüsselist 60km kaugusel, otsustasime, et ma rendin auto ja lähen neile järgi. Üsna hiljuti saime teada, et on võimalus rentida elektriauto, mis on paari tunni kaupa rentides meile oluliselt kasulikum ning võtsimegi selle pakkumise. Reede õhtul siis alustasin oma seiklust kodus 21.20, sõitsin trammiga laadimispunkti, auto ootas seal kenasti mind. Alguses kulutasin 15 minutit sellele, et saada see laadija auto küljest ja posti küljest ära ning teha lahti uksed ning alustada sõitu, seda kõike oli minu jaoks nii palju, et ma olin täiesti ahastuses juba siis, kui ma autosse sain. Oleks ma teadnud, milliseks õhtu kujuneb, oleks ma emotsioone veidi hoidnud.
Sõitsin tund aega umbes neile järgi, sest palju oli tee-ehitusi ja olukordi, kus GPS saatis mind järjekindlalt paremale mahasõidule, aga mul ei olnud mitte kuskile keerata. Sellest tekkis ka olukord, kus me tegelikult oleks pidanud napilt saama edasi-tagasi ühe patarei otsaga sõidetud, aga nüüd jäi pisut puudu. Lennujaamas olid ka turvakaalutlustel muudetud suunad ning ma olin kuskil täiesti suvaparklas ja Geelika-Silver olid kuskil täiesti mujal, aga õnneks me leidsime üksteist väga kiiresti üles ja saime ka 15 minutit tasuta parkimisega asjad aetud. Algas meie rõõmus tee koju. Kuna patarei oli 31%, otsustasime, et lähme laeme seda pisut ja sööme, kui seal juures mingit söömisasja on. Oli. Panime auto laadima, jalutasime Quicki, mis oli kell 23 kinni pandud (kell oli 23.30) ja me vaatasime, et okei, on drive-in, et lähme sinna. Ainult, et belglased ei luba jalgsi drive ini. Tädi seletas meile, et no no no, te ei saa, teil on autot vaja. Lõpuks üks kutt meie taga ütles, et kuule, tulge auto peale, ma tellin teile. Megalahe! Ta kahjuks ei rääkinud üldse inglise keelt, seega me mingit ägedat vestlust aretada ei saanud, aga see oli nii armas, et ta niimoodi tegi ja meie saime ka süüa.
Läksime auto juurde tagasi ja avastasime, et protsente akul on täpselt sama palju kui varem ning ees on kiri, et laadimine on võimatu. Eee, okei. Mina ütlesin kohe, et see peab mingi elektroonika viga olema, et siin pole küsimus laadijas, sest laadimispost laadis, aga autoosa ei funganud. Võtsime siis rendinumbri ette, kus oli automaatvastaja, kes ütles, et kui on hädaolukord, vajuta 1. Ma tahtsin mingi 100 ühte vajutada, sest oli kesköö ja me olime suvalises linnas, mille nimegi me ei teadnud. Hädaabinumber aga ei vastanud. Ei vastanud järgnevad 9 korda, kui me täiesti lakkamatult talle helistasime. Kümnendal korral vastas, mingi noor kutt, kelle ümber oli hull melu ehk siis ta oli peol. Aa, lahe oled, ausõna, musid Sulle!
Temaga me kaklesime päris pikalt, sest ta konkreetselt ütles mulle, et ma olen loll ja see mu oma süü, et mu autoaku tühi on. Oota, kuidas palun? Teie firma rendib mulle auto, mis on katki ja see on siis minu süü? Vägev. Kui ta paar minutit mu peale karjunud oli, ütlesin talle, et kuule okei, mul pohhui mis oleks poleks pidi jne, ütle, mis ma teen, ma ei taha küll ööseks siia jääda eksole. Ta andis mulle uue numbri ja käskis sinna helistada. Pärast saime teada, et see oli Renaulti hädaabinumber, meie rendiauto oli ka Renault ja see naine oli ülitore, ta üritas aru saada, kus me oleme ja kuidas me sinna saime ja mis juhtus ja kuidas seda lahendada. Ütles, et ta saadab meile abi, aga sellega läheb tund. Olgu. Istusime autos, rääkisime juttu, sõime, kuulasime muusikat, noh, üpris rahulikud olime.
Tunni pärast tuli puksiir, onu, kes rääkis 2 sõna inglise keelt. No tore lugu küll. Käis ümber auto, jageles selle laadijaga, vajutas kõiki nuppe autos, lõpuks Silver ütles, et kuule pese aknad ka ära, äkki see aitab päriselt. Eks veidi tuli juba väsimus peale, kell oli pool kaks ja me olime kõike ju juba proovinud. Pärast 45 minutit uurimist tõdes puksiirionu, et auto on katki. Jah. Me teame. Ja siis hakkas onu seletama kätega – auto, jääb siia. Mina, sõidan ära. Teie, tipa-tapa ja takso. Me olime umbes kõik koos, et no no no meie Sinuga ära. Ta mingi, et eieiei, teie takso. Lõpuks helistas oma ülemusele, kes rääkis 20 sõna inglise keelt ja tema siis suutis meile selgeks teha, et auto jääb sinna, kuna see on Renaulti ees ja Renault tegeleb sellega, puksiiril ei ole mõtet seda kaasa võtta ning meile saadetakse takso, mille nemad kinni maksavad. Olgu, sobib.
Takso tuli mingi 20 minuti pärast ja kuigi me siis veel natuke jagelesime seal, sest lepingus on mul hostvanemate aadress ja me tahtsime ju minna minu aadressile, siis need 2 onklit, kes kahepeale oskasid 10 sõna inglise keelt, ei saanud üldse aru, miks me ei taha seda aadressi, mis lepingus on. No ühesõnaga, lõpuks me istusime taksos ja sõitsime koju ja jõudsime pool neli hommikul ja taksoarve oli 180€. Saate aru???? Hahaha, mega lahe, tegime kohe pilti ja jagasime seda, sest no mitte kunagi enam ei ole meil taksoarve 180 eurot. Vägev.
Toas meil tuli meelde, et madrats on vaja täis saada ja kuna pumpa ei olnud, puhusime kõik koos vahetustega ja lõpuks kell neli oleks nagu sõda olnud toast üle käinud, kõik magasime. Naersime, et sellist vastuvõttu just ei oodanud, aga no lõpp hea, kõik hea.
Laupäeva hommikul magasime kuniks magasime, sõime veidi ning läksime siis linna peale tatsama. Loobusin hommikusest trennist, sest oli selge, et ega kuue tunni une pealt seda ära ei tee ja pole mõtet. Niisiis sõitsime Flagey väljakule laadale, käisime seal ringi ja pidime siis bussiga linna minema, aga Geelika arvas, et jalutame. Minugi poolest. Jalutasime mööda mäge üles, mööda poode kuniks jõudsime metroojaamani ning sealt jalutasime edasi kuningalossi, kust me jalutasime edasi läbi kuningapargi ning siis järsku mõtlesime, et oota, parlamendis oli millalgi avatud uste päev, et vaatame, millal ja oli täpselt see päev. Seega me läksime tagasi parlamenti ja seal oligi lahtiste uste päev ja meid lastigi sisse, sinna parlamendisaadikute saali. MEGALAHE! Seal tehti veel sellist mängu, et iga üks sai kellukese, mille peal oli number ja kui dirigent näitas minu numbrit, pidin tilistama. Ülilahe muusika tuli kokku ja kogu saalitäis rahvast tuli sellega kaasa ja üldse, tohutult äge kogemus. Ma just mõtlesin, et huvitav, mida Geelika-Silveriga saaks esimest korda teha, et nüüd on küll kõik käidud ja vot, leidsin ikkagi ühe asja veel.
Pärast parlamenti jalutasime edasi, vaatasime kuningalossi, käisime vanalinnas, Raekoja platsis, vaatasime pissivat poissi, mis oli Geelika ja Silveri jaoks ülisuur pettumus ning sõime makroone. Nemad esimest korda. Geelika arvas, et tema nimetaks seda moosiga küpsiseks ja ei peaks eriti eriliseks, Silver ütles, et ta ei ütle, et see on halb, aga ka mitte NIIII hea. Edasi käisime shoppingutänaval, Primarkis ja lõpuks käisime toidupoes süüa ostmas ning tulime siis koju ära. Tegime koos õhtusööki, jõime veini, sõime juustu ja viinamarju ning rääkisime megakaua lihtsalt juttu. Alguses plaanisime õhtul välja minna, aga kuivõrd päev oli olnud pikk ning eelmine öö üsna jabur, siis kodune veiniõhtu tundus ka hea.
Pühapäeval oli meie plaan üsna lahtine, kuna ilm ei tahtnud meid eriti soosida. Hommikul läksin mina trenni, kus sai palju nalja ja oli ülilõbus ja kumbki treeneritest ei saanud aru, miks ma ometi GRITi trenni ei jää, aga ma tegin neile vägagi selgeks, et 600 kalorit tunnise pumpiga on väga hästi ja sellest esialgu piisab. Mulle meeldib see pühapäevane trenn just sellepärast, et kogu seltskond on tuttav ja kõik räägivad kõigiga juttu, toetavad ja teevad nalja, nii läheb see tund palju kiiremini. Pärast trenni saimegi Geelika ja Silveriga kokku ning läksime esialgu sööma ja mõtlesime siis, et lähme koju tagasi ja tuleme õhtul, kui ilm on parem. Kuna me aga hakkasime otsima toidupoodi, mis oleks lahti, jalutasime veidi ringi ja lõpuks meil oli üsna savi sellest tibutavast ilmast, et jalutasime kuidagi Louisa metroojaamast hoopis Gare Centraali (Karolin ilmselt on ainus, kes saab aru, kui imelik see oli) ja kuigi ma olin üsna šokeeritud, et kuidas me sihitult kõndides sinna jõudsime, siis mis seal ikka. Seega nägime kohtumaja, käisime vaateplatvormil, jalutasime vanalinnas, käisime pissivat tüdrukut vaatamas ja turul ning toidupoest läbi ja vahepeatusega hostvanemate juures tulime minu juurde süüa tegema.
 |
| Meie reisi parim pilt, no vaadake seda Silverit, hahahahahahahahahahahhhahhaha |
Kodus me lõpuks istusime jälle pärast keskööd veel üleval, ajasime juttu ning täna hommikul otsustasid vaprakesed minna parki ja muuseumitesse, mis mind ei huvitanud, seega ma joonistasin neile kaardi, kuidas-kuhu nad saavad ja saatsin nad ära. Õhtupoole saame jälle kokku. Ma mainin, et väljas sajab paduvihma. Optimistid.
