Mainin kohe alguses ära, et mul on tegelikult sellest seadusest üsna ükskõik, kuna see ei puuduta otseselt mind. Mul ei ole vaja kellegagi kooselu registreerida, mulle sobib abielu ka ning omasooarmastaja samuti ei ole, seega põhimõtteliselt ongi ükskõik.
Kuna see teema on aga viimasel ajal nii suureks puhutud, mõtlesin ka oma arvamuse sekka öelda. Kui ma peaks nüüd praegu kohe valima, kas poolt või vastu, valiksin igal juhul poolt. Miks? Sest ma leian, et kaks inimest, kes teineteist armastavad, peaksid omama igasugust vabadust seda näidata ja nautida. Kui jääda pidama samasooliste kooselude peale, siis ma olen endiselt poolt. Jah, ma tean, et kui võtta see seadus vastu, hakatakse järgmisena nõudma õigust lapsi saada jne, aga ma arvan, et sellest räägiksimegi siis järgmisel korral, hetkel on teemaks AINULT kooselu registreerimine. Jah, see tähendab ka seda, et samasooliste kooselus saab adopteerida oma kaaslase last (näiteks on naine, kellel on varasemalt laps, koos naisega, kes soovib seda last adopteerida), aga ma ei näe ausalt öeldes ka selles probleemi.
Näiteks, meeldis mulle väga artikkel
DELFISs, kus inimene oli vägagi laialt selgitanud ja küsinud, kas keegi küsis temalt (lapsena), kas ta tahab endale joodikust isa, kes ema pidevalt paljaks varastas. Tsiteerides artiklit: “
Lõpetame selle silmakirjalikkuse. Kui me otsustame, et peres toimuv on pere siseasi ja kellelgi pole õigust sekkuda, siis ärme sekkugi! Mitte kunagi. Mitte millessegi. Kui me otsustame, et laste kasvatamine on meie kõigi ühine asi, siis võidelgem minu isa taoliste vastu, päästkem alkohoolikute ja vägivaldsete perede lapsed sama ühiselt ja üksmeelselt kui praegu homoabielude ja lapsendamiste vastu võitleme. Peks, hirm ja viha ei ole pereväärtused. Mees, kes on oma laste käeluid murdnud ning naisele sinikaid silma alla löönud, ei ole pereväärtuste eest võitleja. Pere, kus lapsed ja naine elavad hirmus ja õuduses, ei ole täisväärtuslik pere. Miks me selle vastu sama tõsiselt ei võitle kui homoabielude vastu?!””
Ma ei saa olla rohkem nõus.
Täna kirjutas ka Mallukas
oma blogis suurelt laialt uuesti sellest teemast, rääkis enda perest ja arvamusest, minu meelest väga kenasti. Kuigi olen tema arvamusest juba varasemaltki aru saanud, meeldis mulle viimane sissekanne eriti. Kommentaarid, mis sealt aga tulid.. ohohohoo.. Ja kusjuures, minu meelest KÕIGE ajuvabama kommentaari pani mu oma sõbranna. Ma olin tõesti wow situatsioonis, vabandust sõnavara pärast, aga mis kuradi kelbast Sa suust välja ajad? Saan aru, et nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi ja mul ei ole mitte midagi sõprade vastu, kes on selle seaduse vastu, ka minu kõige lähedasem meessoost sõber on väga selle vastu ning me suudame vägagi edukalt pidada intelligentset vestlust, kus tema räägib oma arvamusi ja fakte ning mina enda omi. Ja ma ei arva, et ta on sellepärast mingi s*tapea, kes elust midagi aru ei saa. Seega, ma ei tauni neid, kellel on teine arvamus, aga ma taunin neid, kes oma arvamust peale suruvad või oma arvamuse kaitsmiseks midagi arukat öelda ei oska.
Leidsin ka ask.fm keskkonnast ühe neiu, keda ma otseselt ei tunne, aga käisime samas koolis ja nägupidi tean. Tema on suhtes teise tüdrukuga ning ta sein on täis surumisi-küsimusi selle seaduse kohta ning ta on väga hästi kõik ära vastanud. Eriti aga meeldis mulle tema vastus ühele küsimusele ning kopeerin selle ka siia.
Kuidas muutub tulevik turvaliseks, kui kooseluseadust muudetakse??????
toon sulle ühe ainsa lihtsa näite – olen mina, naisterahvas, elan koos teise naisterahvaga – otsustame saada koos lapse, näiteks kunstliku viljastamise teel – mina läbin protseduuri, rasestun, kannan last ja sünnitan, laps on ainult minu oma – isa tal ju pole ja naine, kellega mina koos elan ja kes minu jaoks ja ka lapse jaoks on samuti tema ema – pole ametlikult mitte keegi
ühel ilusal või mitte nii ilusal päeval jään mina juhuslikult auto alla ja suren ära – ja arva ära mis, minu naisel pole mitte mingit õigust meie lapse üle, kelle me koos oleme üles kasvatanud, sest ema olin ju ametlikult ainult mina, seega minu laps on orb ja läheb ilmselt lastekodusse
oleks meie kooselu registreeritud, oleks toimunud eelnevalt peresisene adopteerimine, oleks minu naisel meie lapse üle endiselt samasugused õigused, mind ei oleks küll enam, aga lapsele jääks tema teine ema – kas nüüd näed kellel ja miks oleks turvalisem?
Inimõiguste Keskuse
lehelt saab kenasti lugeda küsimusi-vastuseid, mis inimestel kooseluseadusega tekkinud on ning samuti lugeda kooseluseaduse kohta. Ärge lahmige niisama mingeid mõttetuid artikleid, blogisid ja kommentaare, kui te pole viitsinud ennast sellega isegi mitte kurssi viia. Samuti on andnud oma toetushääle hunnik Eestimaa kuulsuseid leheküljel
http://www.kooselu.ee/. Mina olen tolerantne inimene, kuna ma sain päris pikalt elada kultuuris, kus mulle seda õpetati ja ma ei käsi kellelgi teisel seda olla, aga kas mitte positiivsus elus rohkem sihile vii?
Lõpetuseks panen ühe hea tsitaadi, mida kuulsin tänases “Kartulid ja apelsinid” osas:
“Kui vanajumal meest ja naist paari pani, jäin mina kahe silma vahele.”