Kontoritöö – yes, no?
Ma rääkisin kunagi, et minust ei saa iial kontoriinimest, kes töötab 9-17 ja teeb päevast päeva sama asja. Mul oli selline tunne, et ma sureks lihtsalt ära säärase rutiiniga. Eks mu eriala, ajakirjandus, aitab sellele arvamusele kaasa, sest pole midagi spontaansemat kui ajakirjaniku elu. Tegelikult, politseil on ka üpris spontaanne see värk. Muidugi, nagu alati, never say never, ja nii töötangi ma praegu kontoris, enam-vähem 9-18. Mis siis on minu töökoha ja kontoritöö plussid ja miinused?
+ Stabiilsus. Ma tean täpselt, mis kell pean hommikul ärkama, et jõuda ja ma tean täpselt, mis kellaks võin endale õhtuks plaane teha, sest selleks ajaks on töö läbi.
+ Kindel töökoht. See läheb eelmise plussiga põhimõtteliselt kokku, aga ma mõtlen selle all seda, et ma pean igal hommikul tulema samasse kohta ja ma lahkun ka õhtul samast kohast. Ajakirjanikuna töötades ei teadnud ma põhimõtteliselt mitte kunagi, kus mu päev lõppeb.
+ Lõunaaeg. See ilmselt on mu lemmik aeg! Ma küll alati ei kasuta seda, aga kui kasutan, naudin väga seda, et saan näiteks sõbrannaga kiirelt kokku saada, kõhu täis süüa ja natuke juttu ka rääkida. Tegelikult isegi kui ma ainult töökaaslastega lõunal käin, on see mõnus, sest me oleme teises keskkonnas ja see on kuidagi selline patareide laadimine. Ja enam-vähem samal kellaajal ka. Mäletan, kuidas Õhtulehes minu lõuna kellaajad varieerusid 12-17 vahel.
+ Kodukontori võimalus. See tähendab seda, et kui ma ikka tunnen veidi halvasti, siis ma ei pea minema kontorisse kannatama, vaid saan oma tööülesanded kenasti ka kodus ära teha. Ajakirjaniku tööd on kodus raske teha, sest 99% juhtumitest on vaja kohapeale minna pilti tegema või asjaosalistega rääkima.
+ Alati soe ruum. Meil küll alati pole soe, sest vahepeal otsustab keegi konditsioneeri hullult puhuma panna ja siis ma külmetan, aga seda ei anna võrreldagi sellega, kui ajakirjanik peab tegema lugu nt õues, talvel, paksu lume ja miinuskraadidega. Mina õnneks talvel pole pidanud tegema, aga vihma käes seismine oli ka küllaltki ebamugav. Vastupidiselt tegelikult isegi lauspäikese käes on veidi raske töötada.
+ Saku Läte vesi! Ma ei pea ostma vett, et oma janu kustutada, ma võtan kanistrist sooja või külma vett ja naudin.
+ WC. Naljakas põhjus, aga teate, üpris raske on mööda linna joostes leida kohta, kus WC’d saaks kasutada. Muidugi, kui seda on pidanud juba tükk aega tegema, jäävad ühel hetkel meelde kohad, kus saab. Kui iga WC maksab 20 senti, siis päeva lõpuks oleks ju juba märgatav summa jälle kadunud.
+/- Seltskond. See on nii pluss kui ka miinus, sest kui oma kaastöötajatega hästi läbi saad, on see igavesti vahva, aga alati ei saada ka, siis on miinus. Minul on see üks suur suur rasvane pluss, sest mu kaastöötajad on ulme ägedad inimesed ja mind võeti nii kiiresti omaks.
– Rutiin. Suurem osa ajast on tööülesanded samad, mis tähendab, et viis päeva nädalas sama asja tehes võib kergelt igavus peale tulla küll. See küll otseselt minu miinus ei ole, sest mina teen siin firmas igasugu tsirkust, mida iganes vaja on.
– Pikalt ühe koha peal. See oli minu peamine põhjus, miks ma ütlesin, et minust kontorirotti ei saa. Ma ei suuda olla ühe koha peal. Ma tahan ringi käia, joosta, möllata, rääkida jne. Õnneks praegune kontor võimaldab mul seda teha, kui ikka mõistus jumala kokku jookseb, jalutan Ülemiste keskusesse ja ongi jälle veidi teistmoodi.
– Varajane ärkamine. See on veidi pirtsakas põhjus, aga mulle nii meeldiks mõni tund kauem magada. Ma näen nädalavahetustel, et tegelikult jääbki ainult 1-2 tundi puudu unest, et oleks Duracelli jänes jälle.
– Pidev kontroll. Seda on küll meie firmas vähe, aga sellegipoolest tuleb üsna tihti aru anda oma tegemistest ning paratamatult on see vahel veidi tüütu.
– Draamad. Kontoris ja paljude inimestega koostöötades on loomulik, et tuleb ette arusaamatusi. Mina ise tunnen, et seda kõike võiks palju vähem olla, vahel ongi nii, et ma ise pole isegi mitte selles tülis sees, aga paratamatult sunnitakse pooli valima jne. Võib-olla see pole isegi mitte kontoritöö miinus, vaid naistekollektiivi miinus. Haha!
oh jah,naistekollektiiv. siin pole rohkem sõnu vajagi. 😀
ma võiks vabalt töötada kollektiivis, kus enamik mehed ja vb paar normaalsemat naist (noh, kes minuga klapiks, eks) oleks ka. 😀