Kolmas nädal Brüsselis
Niisiis hakkas selle esmaspäevaga jooksma juba kolmas nädal Brüsselis. Vägev! Aeg lendab siin veel kiiremini kui USAs. Okei, nali, ameeriklastel on oma ajaarvamine.
Esmaspäeval algas tööpäev kella 9st. Hommikul saatis hostema sõnumi, et ma piima ka tooks, seega ma otsustasin hoopis proovida, kuidas bussiga sõita on, sest mul oli niigi aega vähe ja und jäi ka väheks. Hakkasin kodust 8.30 liikuma ja olin 8.45 koos poeskäiguga nende juures. Vägev!
Igal juhul me siis käisime jalutamas, aga kahjuks oli park jälle kinni, see stabiilselt kogu aeg kinni, istutatakse puid ja muud kraami. Õhtul tulid hostvanemad koju ning mina kebisin poole seitsmeks trenni. Sel korral kahjuks 15x täis ei saanudki, sain 14, aga veidi oli süüdi kodus haigena veedetud nädal, kui emps mind trenni ei lubanud ning kolimine, kui mul nädal aega kaarti ei olnud. Kahe ja poole nädalaga 14x on päris hea saavutus. Kui kellegi jaoks see teema võõras, siis meil sõpradega on treeninggrupp, kus iga kuu tuleb täis saada 15x.
Õhtul kodus nautisin oma lõhnaküünlaid ja tuba, ikka oma tuba, oma luba on mõnus. Ja kuna ma omanikku ja elukaaslast väga ei näe, on mul tunne, et elangi üksi. Ainult köögi ja külmkapi järgi saab aru, et ei ela. Õhtul tuli Philip (omanik) minuga rääkima ka, et teisipäeval tuleb see naine, kes mu lina korda teeb. Mu voodi on väga ebastandartne ja sellele sobib ainult üks lina ja selles linas oli nii väike auk, et isegi Karolin küsis, kas see vä? Ühesõnaga, Philip tundis ennast sellepärast halvasti ja nii tuligi mingi naine, kes õmbles mu lina korda. Ohjah, me oleks võinud vabalt uue ka osta.
Teisipäeval algas tööpäev 9.30, aga mul polnud veel kuukaarti ja mul oli oma pileteid vaja hoida, seega ma jalutasin. Okei, tegelt ma jäin bussist maha kah. Siis ma veel ei teadnud bussi kellaaegasid, nüüd tean ma neid pagana hästi. Jalutuskäik oli mõnus, kuigi karge, ilma kinnasteta oli ikka päris jahe. Jõudsin kohale 9.35 ja pliks alles magas ja ärkas kümnest.
Vahelduva eduga sadas päev otsa vihma, aga kui korraks vihm järgi jäi, pakkisin ruttu neiu kärusse ja läksime parki. Mis oli kinni. Mul jumala kõrini sellest pargist juba. Jalutasime siis ringi, järsku hakkas padukat sadama ja tuli hull tuul, seega ma sättisin meid hoopis kohvikusse, millest hostema rääkinud oli ja sõime kooki. Koogivalik ei olnud just parim, ma ei suutnud seda isegi süüa, aga no pliks veits matsutas ja pool jäigi järgi. Põgenesime vihmasajus koju tagasi.
Töö lõpetasin kuskil kuue ajal, siis sõitsin bussiga linna, kus eestlane, kellega me nädalavahetusel tuttavaks saime, pidas oma sünnipäeva. Ta tegi ise võileiva torti ka. Sai seda siis baarist nimega Kukekesed, jätkuvalt, kuna ta töötab seal ja kui ma sinna läksin, olid seal too neiu ja tema kutt, Anca (kes töötab ka seal baaris) ja siis Zack, kes oli üks ameeriklane ja niisama külastas seda baari. Olime viiekesi üleval korrusel, privaatselt, kaunistasime seda torti mingi sada aastat ja lõpuks läksime alla, kus süüa ka sai ja juua ka. Ja siis ma tutvusin veel hästi paljude tegelastega, üks neist oli Xhengis, kes töötab seal baaris turvamehena, on Kosovost pärit ja 37a Belgias elanud. Vägeeeev! Ühesõnaga, õhtu oli päris tore ja lõbus ning mul oli heameel, et nii palju uusi sõpru sain.
Kella üheksa paiku panin sealt jooksu, kuna arvasin, et piletiputka on nii kaua lahti ja mul oli kuukaarti vaja teha. Mu hostema ütles, et saan piletiputkast selle. Läksin siis sinna, ütlesin, mida tahan ja onu ütles, et eiei, siit Sa seda ei saa, selleks on Sul vaja minna mujale. Ma küsisin, et kuhu mujale? Ta vastas: “It’s here and there.” (-See on siin ja seal.) Eee.. okei?! Nii palju sain aru, et temalt ei saanud ma seda sellepärast, et seal müüdi ainult rongipileteid. Mis seal ikka. Võtsin Starbucksist kakao, 2/2 on mu nimi topsi peal Kelly olnud ja sõitsin koju, kus ma uinusin üsna kiirelt.
Kolmapäeval oli meil hommikul ikkagi missioon kuukaart, sest oma viimase piletiga sõitsin hommikul tööle ja ma ei tahtnud neid rohkem osta. Jalutasime siis metroojaama, mis on mu tööst 1.8km ja läksime küsima, onu ütleb, et mkm, siit ei saa, Sa pead järgmisse peatusesse minema. Okei. Järgmine peatus oli 800m eemal, seega me jalutasime sinna. Sealt öeldi, et eieieieieiii, teil on vaja Midi-Stationit, minge sinna. Jalutasime veel 800m, jõudsime Midi Stationisse (kiire meenutus, et see oli see JFK lennujaama suurune station) ja kui me olime 20 minutit proovinud ära kõik koridorid, korrused, putkad, kassad ja poes ka käinud, andsin ma alla ja ütlesin väiksele neiule, et tead, fuck it, lähme koju. Ja just siis, kui me hakkasime trammi peale minema, leidsin ma VEEL ÜHE kassa ja mõtlesin, et olgu, viimane. Kui tema ka ei suuda mulle seletada, mida mul vaja on, siis sitta see kuukaart. Ja uskuge või mitte, SEE ONU TEADIS! Ütles mulle, et mul on office’t vaja. Küsisin, kus ma seda saan, seletas ära ja OH MY GOSH, seal oligi office, kus tädi võttis mu ID-kaardi, tegi pildi, pani nime ja sünnipäeva peale, maksin 54€ ja HURRRRRAAA MA SAINGI SELLE KAARDI!
Lihtsalt kiireid arvutusi tehes on 49€ kuukaart võrdne 35 sõiduga, kui ma ostan pileteid 10 kaupa ja poole veebruariga (kus esimesel nädalal oli 1 sõit ja väga palju oli ikkagi jalutamist) sõitsin juba 20 sõitu ära, seega oli kuukaart igati kasulikum.
Jalutasime (ok, sõitsime trammiga) koju tagasi, olime õues olnud üle kahe tunni ning kuigi me olime veetnud seda aega kasulikult ka neiu jaoks ehk mänginud, linde taga ajanud ja pargis käinud, olime me ikkagi ära megakaua ja neiu hakkas juba jaurama. Kodus tegime kiirelt söögi ja siis magama.
Õhtuks lubati teha India toitu, aga leebet (vürtside mõttes).Nõustusin siis jääma, sest ma peaaegu üldse ei söö nendega õhtuti ja tahtsin pisut aega veeta. Toit serveeriti koos veiniga, seekord punane (mitte, et mul vahet oleks). Ja toit oli miski linnuliha ja riis ja mingit puuviljad vist ja kaste ja värki, aga reaalsus oli see, et ma võtsin ühe ampsu, pidin surema, ahmisin õhku, viisakusest sõin veel pool praadi ära ja siis vabandasin ja ütlesin, et nope, sorry, ma ei suuda nii vürtsist toitu süüa. Keegi õnneks polnud pahane.
Lõpuks siis veidi enne kaheksat läksin minema ja olin nõnda näljane, et ma läksin poodi, ostsin juustu, viinamarju ja veini (3 EUROT MAKSIS OMGGGG) ja läksin koju, panin küünlad põlema ja jõin üksi üle poole veini ära, ajasin kõigile lolli juttu netis ning läksin kell 23 magama.
PS! Pildil on 1/6 juustudest, mis seal karbis olid ja see karp maksis 6€. Nii et perfektne õhtu ainult minu endaga 9 euroga, kõht täis ja meel purjus.
Neljapäeval ehk täna, algas töö jälle 9.30 ja kuna ma olen juba GURU bussikaardiomanik, läksin ma bussiga. Väljas muidugi sadas vihma ka, elusees poleks viitsinud jalutada. Olin tööl juba enne poolt, pliks oli just ärganud, mingid töömehed kakerdasid mööda korterit ja nagu ilm ilusaks läks, tõmbasime õue udu. Õues käisime lõpuks pargis, mis oli lahti tehtud, seal oli teisi lapsi ning seal oli märg ja sopane. Ja mu neiul on helekollane kombekas. Noh, õhtuks oli see tumekollane, aga õnneks hostema arvas, et laps on laps ükskord elus ja polnud isegi pahane. Meil oli ju vähemalt lõbus.
Lõunauneks läksime koju, tegime koos süüa, oli väike viu-viu-viu, siis oli suur jonn magamisega ning lõpuks olin mina diivanil ka juba nii väsinud, et olin valmis sealsamas uinuma.
Õhtuks tuli hostema poole kuue ajal koju ja mina olin päev otsa olnud suhtumisega, et “fuck-this-trenn-ma-lähen-parem-mäkki,” aga kui ma 17.50 olin ristmikul, kus valida, kas buss või trenn, läksin ma trenni. Ja kuigi ma avastasin, et ma unustasin läätsed kaasa võtta, oli mul nii savi, sest mustanahaline meestreener oli, ülilihases ja ülikena tagumikuga ja oeeh oeh oeh. Isegi see ei muutnud kurvemaks, et uus kava oli, sest ma hakkan sellele vaikselt juba pihta saama. Küll prantsuskeeles, mitte arusaadavas keeles, sest viimastel kordadel ma pole viitsinud treenerile öelda, et tee kahes keeles. Küll ma aru saan. Ja saan ka. Üles-alla, kaks-kaks, kolmega alla, kiire üles, kombo jms lihtsamad sõnad on juba prantsuskeeles ka selged, et ei pea enam treenerit vaatama, mis ta teeb.
Mis üldse puutub prantsuskeelde, siis ma otsustasin siin seda mitte õppima siiski hakata, sest ma leian, et on mõttetu raharaiskamine käia 4 kuud keeltekoolis ja siis seda mitte praktiseerida. Kuivõrd mu tulevikuideed muutuvad pidevalt, siis esialgu on nii. Keskkonnas ikka õpib teatud asju ja poes ma näiteks saan juba hakkama, tere-headaega-aitäh-ilusat päeva jätku on juba selge ning praegu tundub, et sellest ka piisab. Kuigi belglased on üsna kehva inglise keelega, on nad siiski tublid ja hätta pole otseselt veel jäänud.
Pärast trenni olin ma nii hoos, et ma kõigepealt helistasin vanaemale, kellel on täna sünnipäev ja siis sõitsin ma bussiga poodi ja ostsin endale kana, kartulit, ketsupit, majoneesi, kukleid, kartuliputru ning läksin koju, tegingi omale kartuleid ja kana ja olin nii pagana uhke enda üle, et võtsin endale kohe klaasi veini ka toidukõrvale ning mõtlesin, et elu on ikka tõesti lill.
Belglased (ja belgias elavad eestlased) on lihtsalt alkohoolikud, ma ütlen!!!!
Nüüd veel üks tööpäev üle elada ja NÄDALAVAHETUS SIIT MA TULEEEEN!