Kolmapäev ja neljapäev

Kolmapäevane tööpäev oli mul esimest korda siinse pere juures ning hommikune vahetus ehk pidin Evie kooli viima. Õnneks erinevalt esmaspäevast oli see mul meeles ning kuigi Evie oli väga väga jonnakas, saime me selle edukalt tehtud. Vahepeal jälle aega mööda läinud, seega oli aeg koristajateks ja mina otsustasin Evie kooli ajal mitte koju tagasi tulla. Väljas muidugi avastasin, et jou-jou, ma olen kinni pargitud.

Käisime kõigepealt Gramiga koos TjMaxxis shoppamas, aga ei jätnud mingit muljet mulle, pigem ikka kallite asjadega jäi silma. Mõni üksik odav. Ahja, oma Puma sokkide vaimustele sain lisa. Mu pereisa küsis ükspäev, kas mul muid sokke ka on, sest mul reaalselt ongi ainult Pumad. Aga need on nii mõnusad, mulle meeldivad.

Pärast käisime Panera Breadis söömas, seal on hea kindel, mul menüü peas, mis Gramile, mis mulle, kust joogid-asjad saab ning seal on väga mõnus tsillida. Seekord istusime natuke üle poole tunni seal, siis oli enam-vähem okei Evie kooli juurde passima minna.

Minu kurikuulus cream-cheese-bagel ja Grami candycookie

Ja cookiemonster hoos!

Kui kooli tagasi läksime, oli Eviel ebameeldiv intsident õpetajaga ning lisaks oli ta ülbe autos, kodus jaa nii edasi. Lihtsalt uskumatu, kuidas see väiksest lapsest lihtsalt välja tuleb. Õnneks minu tööpäev oli ainult kella üheni ning edasi polnud üldse minu asi, milline ta on. Oli selge, et see oli see päev, kus oli targem temast kaugemale hoida.

Meie Adamiga läksime sõitma, sõitsime Lebanoni, kus oli mingi ametiasutus, kus sai siis Ohio osariigi autojuhilube teha. Jõudsime kohale, võtsime järjekorranumbri, mis oli vihikust välja tõmmatud paberileht, markeriga roosaks värvitud ja mustaga number peale kirjutatud. Haha, kiviaeg, no tõesti. Ja siis tädi kõva häälega hüüdis, kelle number on.

Kui minu kord tuli, küsiti mult pass, security number, DS-2019 vorm, Eesti juhiload ning igaks juhuks küsis ID-kaardi ka. Juhilubadega oli korralikult mässamist, sest see raamat, mis tal oli (tal tõesti oli raamat, kus oli Eesti juhilubadest pilt) ei sisaldanud päris õiget pilti meie lubadest ja nii ma pidin talle seletama, kus on isikukood, kus on kehtivusaeg, mis on dokumendinumber. Ta uuris seda lähemalt ja ütles järsku, et aga mul ju pole vaja lube teha, et Eesti load kehtivad Ameerikas. Mina teadsin, et 90 päeva kehtivad, aga tuleb välja, et tegelikult lausa aasta. Ei tea, kas see on Ohios nii või see on ameerikas nii. Igal juhul mul korraks tekkis lootus, et ma ei peagi siis tegema, aga Adam ütles, et nende kindlustuses on see klausel, mis lubab autoga sõita “Ohio juhilubade omanikel.” No super..

Küsiti siis mingi hunnik küsimusi mult, pidin jah-ei vastama, esimese vuristas nii kiirelt ette, et ma olin täiesti AH?? Siis Adam sositas kõrval “no” ja ma vastasin nii ja tädi sai nii kurjaks, haha. Proovis siis uuesti, ega ma ikka aru ei saanud, aga ütlesin ei. Lõpuks vastasin kõikidele ei. Öelnud siis kohe, et ma ei tohi “jah” vastata.

Järgmiseks pidin panema pea mingisse masinasse, ütles, et kui ma prillidega koos panen, läheb lubade peale märge, et mul on prillid. Ma ütlesin, et see on okei, ma nagu nii ei sõida nendeta. Ja siis käskis viiendat rida lugeda, numbreid, lugesin rõõmsalt “Eight-nine-two-nine-oeh-kaks-viis-kuus” hahahaha. Loll valmis. Siis pidin värve ütlema, no täitsa haige kui tühjaks pea sel hetkel tõmbab. Ja lõpuks pidin ütlema, kummalt poolt tuli vilgub. Mõlemalt poolt vilkus kusjuures, esimese hooga mõtlesin, et ma olen idioot.

Läksin testi tegema. Esimene küsimus, 2+2? Täiesti, ilma mingisuguse naljata. Okei, hakkasin siis neid küsimusi seal vastama, vastasin rõõmsalt kõik liiklusmärgi küsimused ära, sest need olid mul selged. Ei piisanud neist. Hakkasin siis leiutama. Väga hästi nagu ei leiutanud, aga kõige kehvem ka ei olnud. Ja siis oli viimane küsimus, mul oli vigade arv täis, pidin õigesti vastama, et läbi saada. Küsimus oli selline, et ma lugesin seda vähemalt 10 korda ja ma ei saanud aru, mida minult taheti. Lootsin abi vastustest saada, aga see oli täpselt sama võimatu. Vist küsiti midagi säärast, et kuidas ma oma autot pargin, kui tänav on allapoole kaldu. Minu vastusevariant “Panen peale käsipiduri ja manuaalkäigukastiga ka tagurpidi käigu” ei olnud õige. Õiget ei teagi. Niisiis, läks luhta see asi.

Sõitsime koju, ma olin ülikurb ja pahas tujus, sest ma pole teooriaeksamil mitte kunagi pidanud põruma ja see oli minu jaoks väga iseenesest mõistetav, et ma ei pea siin ka. Ma ei tea. No väga nõme. Kirjutasin siis Facebooki staatuseks “Fucked up. So sad,” ja Adam saatis mulle sõnumi, et ma ennast ei vihkaks ja poleks nii kuri ja et ma alla tuleks, ta annab mulle jäätist. Terve perekond oli üliarmas mu vastu, me rääkisime juttu, tegime nalja, Adam ütles, et Ameerika kooliõpilaste seas on keskmiselt okei 2-3 korraga läbi saada, et ma olen isegi tubli, et mul nii napilt läks. Just see pagana napilt minemine ajabki nii närvi..

Õhtul läks Adam trenni ja me jäime Amee ja lastega ja siis rääkisime Ameega küll igasugused maailmaasjad ära. Arutasime mu nädalavahetuse pidu, kus ma lubasin salati teha, uuris mis plaanid meil empsi-Egertiga on, kui nad siia tulevad, rääkisime thanksgivingu päeva ka ära, ta küsis nii viisakalt ja ääriveeri, kas ma saaks lastega ka olla, see oli nii armas, ta kuidagi nii kartis, et nad olid mulle selle vabaks lubanud ja nüüd ikkagi abi vaja. Ja rääkisime veel lisaks teistest tüdrukutest siin ja mu sõpradest, nende eelmisest (võinoh üle-eelmisest, eelmine oli ainult kuu aega siin) au-pairist, tüdrukuteõhtust ning kui juba päris soe oli olla, küsis Amee veel külaskäinud noormehe ehk Henriku kohta ka.. Haha, see oli veel ekstraarmas. Ütles, et Henrik jättis talle väga viisaka mulje.

Kolmapäeva õhtune meelelahutus on X-factor, tavaliselt 2 tundi. Mis eile toimus? Tund aega. Sest presidendi debatt hakkas. Ma sain nii kurjaks. Palun debattige kuskil mujal. Reaalselt mingi 10 kanalit näitas seda sama asja. Kuna see teema mind siiski natukene huvitas, jäin siis vaatama ja kuulama, sest ameeriklased on valimisreklaamides minu meelest väga julmad. Kui meil lihtsalt öeldakse, et nohjah, see lubadus jäi täitmata jne, sellised lihtsalt laused, siis siin on kõik kõige valusamad asjad välja toodud, kurb taust ja muusika pandud, ma reaalselt vahepeal hakkasingi mõtlema, et Romney on parem valik. Aga ei, Obama on ikka lemmik.

Vaade mu aknast

Täna hommikul siis algas tööpäev jälle kaheksast, äratuskella unustasin õhtul panemata ja nii see mul ei helisenudki. Õnneks sisetunne ütles, et vaata kella ja napilt jõudsin üles. Hea on ikka samas majas magada ja töötada. Hommik oli paljulubav kuni lõunasöögini. Algas väike jonnituur, seekord Grami poolt, aga lõpuks magasid mõlemad õndsat und ning mina sain ka veidi rahulikult lobiseda sõpradega.

Õhtul oli meil väga kunstirikas programm, ikka värvimine, joonistamine, maalimine, käsitöö. Ja õhtusöögi sõime täna väljas, ülimõnus ilm oli, päike paistis, oli soe ja kõva tuul. Oh, nii hea.. Poole söömise pealt tuli Adam ka koju, niisiis koristasin laste järelt ära, panin kõik asjad ära, ütlesin Adamile, et täna oli Evie hea laps ning Adam ütles, et homme peab Evie kasvataja-õpetaja ees vabandama ka. Ta lubas seda teha.

Meie piknik

Kusjuures, kui täna Evie time-outis oli, siis ma ka pärast rääkisin temaga. Ta ei käi time-outis tihti, aga kui selleks põhjus on, siis ma alati räägin temaga pärast, kas ta ise sai aru, mis ta valesti tegi. Täna oli ta väga arukas, sai aru, mida valesti tegi, vabandas ja siis läks Grami juurde ja ütles: “Sa ei võta enam mu topsi ära, muidu ma pean Sinu pärast time-outi minema.” Hahaha, issand kui naljakas. Teine naljakas juhtum oli täna veel, mängisime diivani peal, järsku Evie hakkab rääkima:
E: “What’s your name?”
G: “My name is Gerli.”
E: “Ooohh.. Nice to meet you, Gerli.”
Hahahahahaha, ma naersin nii kaua ja nii südamest, ütlesin veel Eviele, et issand kui armas, me ju pole üldse varem kohtunud, täna esimest korda alles, hahaha. Ja ta oli nii siiras, kui ta seda “ooohh” ütles.

Pärast tööpäeva veel tegime veidi nalja ja huumorit ning siis õppisin veidi oma toas, suhtlesin rootlastega, nii Madelene kui ka Henrikuga ning vaatasin ära järjekordse X-factori. Ja Glee ka. Glee oli täna nii kurb, kõik läksid lahku ja muud kui nutsid ja siis mina ka nutsin, nii emotsionaalne olen, haha. Ja täna oli veel üks hea uudis see, et Michaela, Tšehhi tüdruk, kes Staten Islandil minuga samas clusteris oli, leidis täna, pärast kolme nädalat, endale uue pere! Ma olin nii nii nii rõõmus tema üle ja ta oli nii tänulik mulle, et ma terve aja talle toeks olin. Hea tunne kohe.

Ja siis nüüd magama, sest homme järgmine katse juhilubade jaoks. Nüüd ma kavatsen seda teooriatesti kasvõi tund aega teha, aga ma ei vasta enne mitte ühelegi küsimusele, kui ma pole aru saanud, mida mult küsitakse. Nii ajuvabasid küsimusi ei ole mõtet teha lihtsalt, damn..