Kõik plaanid – pauhti !

Maailmalõpp jäi tulemata, seega jälle võimalus hunnik asju kirja panna. Neljapäeva õhtul siis tegi Adam üllatuse ja tuli koju, mille peale ma uurisin, mis seis mu vanniga on (teatavasti tilkus seal olev vesi läbi lae kööki) ja saanud rohelise tule kasutamise kohta, tegin ma endale muidugi kohe kuuma vanni. Minu meelest tore on, et kui Sul on vann, saad seda kasutada ka. Haha. Väike vihje vist mõnele. Igal juhul vedelesin seal kuumas vannis jube kaua, vaatasin filmi, väga mugav.

Niimoodi käiakse vannis. Kes leiab pildilt kaks Oreo küpsist üles? Hahaa.

Pärast vanni oli siis nii hea olla ja nii hea tuju, et ega eriti ei tahtnud magama ka minna. Ahjaa, x-factori finaal oli ka neljapäeva õhtul ja minu 312 häält ikka võitjale ei läinud, teiseks jäi see tüdruk. Aga siiski väga lahe, ma kommenteerisin saate ajal Liivile ka, et Eestis on võitja teada 2 minutiga, Ameerikas tehakse selle jaoks 2-tunnine telesaade. Esinesid One Direction ja Pitbull. Väga lahe ausalt öeldes, mulle see ülesehitus meeldis terve hooaja vältel (ülesehitus siis selline, et kolmapäeval esitatakse uued laulud ja neljapäeval teatatakse, kes läheb koju).

Reede hommikul helises äratuskell 11.30. Millegi pärast, täiesti juhuslikult, vaatasin ma aknast välja. Tavaliselt on mul ruloo ees ja ma ei tee seda mitte kunagi. See oli märk, et midagi on teisiti. Midagi oligi teisti. LUMI OLI MAAS!

Esialgu oleksin pidanud 12 ajal kodust jalga laskma, aga kuna Adam kadunud oli lastega, pidin ootama kuni nad koju tulevad ja ma auto tagasi saan. Lõpuks tulid poole ühe ajal, siis sõitsin mina kõigepealt pangast läbi ja siis ekslesin oma sõbra GPSiga kuskile Hamiltoni või Fairfieldi, GPS ei suutnud lõpuni ära otsustada, kumb see on, igal juhul umbes 20 minutit minu kodust sõitu. Mööda kiirteed.

Lõpuks sain oma roosa mütsi pähe panna, lõpuks ometi tulid miinuskraadid.

27F ehk -2,7 C

Kohtusime Robiga, käisime Back Porch Saloonis, mis oli üks üsna tüüpiline Ameerika restoran. Kui ma sisse astusin, tekkis täielik deja-vu tunne, nagu oleks Eestis mingis taolises pubis käinud. Mõtlesin terve õhtu, millega ma seda võrdlesin, aga välja ei mõelnudki. Igal juhul selline lärmakas, hästi palju laudu ja inimesi ja pisut meenutas meie Macki. Kuna mina hommikust polnud selleks ajaks söönud, tellisin salati, see tundus nii hommiku kui lõunasöögi jaoks päris okei olevat. Üllatus-üllatus eksole, et tegemist oli Caesari salatiga. Haha. Isegi inimesed, kes mind ei tunne, teavad, et see mu ülim nõrkus. Siinkohal tervitused Kikule.

Rob tellis ühe asjana mingi imeliku sibula-saia-juustusupi, mida ta siis üritas mulle ka sisse ajada, aga no sõna sibul tõstis kõik ihukarvad püsti, ei olnud see jama minu jaoks. Muidu oli kogu söömine väga lõbus, minu coca armastus on ka mu sõpradele juba silma jäänud, kõik teavad, et kui restoranis ei ole cocat, vaid on pepsi, siis ma olen õnnetu. Nii ka täna, neil oli ainult pepsit ja ma tellisin selle, pärast Rob muretses, ega ma väga löödud ei olnud. Haha.

Kui kõhud täis, läksime ringi rallima. Kogu meie tänane päev oli minu jaoks üks suur ajaloo ja inglise keele ja kultuuri tund. Selles mõttes on hea ameeriklasega ringi hängida, et kes teine õpetaks kohalikku elu paremini kui kohalik. Ja Rob saab minu õpetamisega väga hästi hakkama. Eriti selle inglise keele osaga, sest ta oli eelmine aasta Lõuna-Koreas inglise keele õpetaja. Käisime kõigepealt 100 kohta läbi, et leida õige koht, kus vanaaegset pilti saaks teha uueks pildiks. Ja leidsimegi. Ausalt, ma poleks uskunud, et see asi nii hästi töötab, see uus pilt oli nii hea kvaliteediga.

Edasi käisime mingis poes, kus olid antiiksed asjad ja kollektsionääridele mõeldud asjad ning lisaks veel mingid second-hand asjad. Megasuur ja täis väga lahedaid asju. Ja kui meil sellised asjad üpris palju maksavad, siis siin need ei olnudki nii ülemõistuse hindadega. Järgmiseks läksime kuskile loomapoodi. Esiteks, kõiki loomi sai katsuda. Jäneseid, hamstreid, linde, mida iganes, pane käsi puuri ja katsu. Teiseks, seal poes olid koerad ja kassid. No täielik müstika minu jaoks. Kolmandaks, koerad ja kassid sai puurist välja võtta ja siis minna nendega eraldi ruumi ja mängida. Siinkohal said minu sõnad otsa. Tõsiselt räägite või? Koerad olid üpris pisikesed pojakesed, no megaarmsad. Ma mängima ei jäänud, mõni teine kord võib-olla.

Kui loomaarmastusest üle sain, jalutasime Jungle Jimi. Ma ei osanud sellest poest midagi oodata, see tundus nime järgi nagu mingi loomaaed, haha. Tegelikkuses oli see rahvusvaheline pood. Kaubad üle maailma ja oi-oi-oi kui suur. Astusin sisse, lõug vajus lahti. Pärast selgus, et selliseid suuri ruume oli veel üks ja veel üks ja veel üks ja siis lõpuks OI veel üks. Ma ei suuda seda mitte millegagi võrrelda, mis meil on, sest see oli ebareaalne kui suur see oli.

See pilt on emale – nii kaugele kui silm seletas, ainult veinid.. oi oi oi.

Poes olid sellised kaks kabiini. Mina tegin imestunud silmad, et mis asja, sellised wc’d või?

Kui ukse lahti tegin, avanes selline vaade. Vot kus petukas.

Elvis laulis veidi

Pärast suurt kaubanduskeskust, kust mina haarasin kaasa mingi põneva šokolaadiveini (esialgu oli see mõeldud jõulukingiks baari vahetusmängus) ja kookose M&M kommid, läksime autosse ja sõitsime tagasi alguspunkti, kuhu minu auto jätsime. Tee peal pidin naerukrambid saama, küsisin täiesti pahaaimamatult, kas Rob oskab manuaalkäigukastiga autoga sõita ja ta ütles, et ei oska. Küsis, kas ma oskan. Minu jaoks oli see nii naljakas. Mingi hetk ta küsis, kas manuaalkäigukastiga autosid üldse toodetakse veel? Ma naersin lihtsalt vähemalt 10 minutit ta üle. See ei olnud üldse ilus, aga ma ei saanud pidama. Ma naeran praegu seda kirjutades ka. Hahahaa!! Ta siis iroonitses, et saan nüüd öelda, et ta ka on “Typical stupid American,” nagu ma kogu aeg kipun ütlema igasuguste imelike asjade peale. Lõpuks sain vahepeatusega Wal-martist koju sõita. Kell oli kuus. Tee peal sain sõnumi Ameelt, kes ütles, et Graeme on liiga haige ja me ei saa nädalavahetusel kuskile minna.

Koju jõudes nägin, et kutt oli täiesti palavikus, ainult nuttis ja no ei olnud õnneliku lapse nägu. Kõik, kes eelmist blogi lugesid, võivad ilmselt praegu oletada, kui vihane ma selle vanaisa peale olen. Oli jah vaja laps õue viia, oli küll. Mis me ikka Gerlit kuulame, mis see Gerli üldse lastest teab. Arghh. Ühesõnaga, emotsioon oli ikka väga nukker esimese hooga. Nii palju siis minu ameerika jõuludest, peost, söömast, kinkidest. Käige põrgu.

Õhtul oli igal juhul minu kord tööd teha, kahjuks ei olnud haige Graemega suurt midagi peale hakata, üsna pea vajus mulle sülle magama ja panin ta voodisse. Ja üsna pea tuli Evie ka nukra näoga, et ta tahaks magama minna. Lugesin talle veel mingit uut raamatut, kuidas konn riidesse paneb. Väga naljakas, keel oli nii sõlmes vahepeal, õnneks oli Eviel raamat peaaegu peas, aitas. Haahaa. Seoses Eviega, olen üritanud talle viimastel päevadel eesti keelt õpetada. Numbrid ühest viieni tulevad minu abiga välja, sõna küpsis tuli nii puhtalt, et üllatas mind lausa, ja kui eile olin õhtu otsa sepapoisse laulnud, kuulsin kuidas Evie jogurtit süües vaikselt üksi laulis “Sepapoisid, sepapoisid, teevad tööd, teevad tööd..” Ja ma ei laulnud seda laulu talle, see lihtsalt kummitas mind ja käisin mööda maja ringi seda ümisedes. Vot just nii hea on lapse mälu.

Niisiis oli minu töökast õhtust järsku saanud üsna tühi õhtu. Esiteks siis otsustasin ära pakkida oma jõulukingitused perele. Siin on kingitused juba kuuse all, iga päev tuleb mõni juurde. Kinkide sisu saate pärast jõule teada.

Ülemine vasakul Adamile, paremal Graemele, keskel Eviele ja alumine pakk Ameele

Järgmiseks mõtlesin, et teen enne jõule oma toas suurkoristuse. Ma teen seda kogu aeg, tõstan kõik asjad ringi ja siis uuesti ja siis uuesti. Nii tore. Kodus mulle meeldis iga suure koristuse ajal oma mööblit ka ringi tõsta, siin kuidagi kõik asjad nii õigesti, et ei taha midagi muuta. Seega lihtsalt koristasin ja panin veel pildid üles, mida enne ei olnud. Ja siis tegin pildid toast, Laura palus detailset toakirjeldust uuesti, kuna esimesed pildid toast olid siis, kui mu tuba täiesti tühi alles oli.

Laud, 3 pakki Orbiti nätsu, pildid, pilt Eesti lipuvärvidest (et ikka meeles seisaks, kust tulin) ja siis huvitav kiri, meelespea mulle “Anna Hannale peksa. Alvarile ka. Küüntega silma.” Hahaha!

Öökapp, kommid + rohud (praegu parimad sõbrad), mu oma kätega meisterdatud kalender ja orava pilt ning Kelly ja Triinu tehtud ja saadetud plakat soovidega 2013.aastaks. No eriti meeldib mulle see meesteosa ja piletid Eestisse + kohustuslik ajaveetmine nendega. Superneiud mul.

Peeglikapi teine pool, pilt Eesti lipust (jätkuvalt meeldetuletuseks), Kelly-Triinu tehtud jõulukaart, minu väga omapärane kõrvarõngaste hoidja, Reelika saadetud Justin Bieberi kaart “Have faith, believe in yourself,” minu moto siin olles. Ja siis mõned väiksed asjad ja paar mänguasja, mis lapsed mu tuppa on jätnud.

Tööpäev pidi kella kümneni kestma ja kuna kella kümne ajal mulle tundus endiselt, et vanemad kodus ei ole, lendasin nende tuppa hopsti sisse, et aknast vaadata, kas autot juba ei tule (nende aknad on maja ette) ning vannitoas kaalu kasutada. Kui siis välja minema hakkasin, kuulsin kuidas keegi küsis “Hey Gerli?” Haha, nii palju siis sellest, et vanemaid kodus ei ole. Täitsa kodus olid. Väga väga naljakas olukord, ma ei teadnudki, kas nutta või naerda. Vabandasin, et ma ei teadnud, et nad kodus on ja läksin ära. Hahaha.

Natuke hiljem sain kutse ka filmiõhtule, aga kuna mu vanemad juba magasid ja ma ei tahtnud ööseks ära minna küsimata (muidu võib lihtsalt teate jätta, aga kui autoga lähen, siis küsin alati). Ilmselt poleks mu vanematel selle vastu midagi olnud, sest nad selle koha pealt väga rahulikud, aga kuidagi endale poleks meeldinud niimoodi. Jäin ikka koju, jutustasin Michaelaga maad ja ilmad kokku, au-pairide elust, tahkudest, millest keegi kunagi ei räägi. Kui minu aasta au-pairina läbi saab, teen ka sissekande asjadest, mida mitte keegi Sulle enne ei räägi, kui Sa siin oled või kui ise avastad.

Pärast viimast 20 küsimust-vastust blogi sain jälle hunnikus küsimusi, nüüd 14 on olemas, kui kuus tükki kiirelt järgi tulevad, saab juba uue blogi teha. Haha.