Kandideerimine laevale
Ma küll blogi alguses veidi kirjutasin kandideerimisest ka, aga kuna mult on viimasel ajal selle kohta palju küsitud, kirjutan lühidalt üle.
Laevale ei saa otse, selles mõttes, et Sina valid laeva ja kirjutad sinna kellelegi ja hakkad minema. Pigem ei. Selleks on vaja vahendusfirmat. Euroopa suurim vahendusfirma on Ismira, kellel on kontor Leedus, aga intervjuud laevadele toimuvad üle Euroopa. Kuigi, kui aus olla, siis mina olen märganud Tallinnas, Riias, Vilniuses, Minskis ja Odessas toimuvaid ehk pigem kõik siin ida pool. Muidugi väga paljudel firmadel on intervjuu Skypes hoopis.
Mina tegin läbi nii Skype intervjuu kui ka näost näkku, seega oskan mõlemast veidi rääkida.
Nõuded laevafirmades on enam-vähem samasugused:
- Vanus 21+
- 1 – 2 aastat varasemat töökogemust samal alal
- Entusiastlik ja energiline iseloom
- Klienditeenindusele orienteeritud ja positiivne iseloom
- Suurepärane teadmine oma positsioonist
- Suurepärane suhtlemisoskus
- Perfektne inglise keel
- Ja mõnedel ametitel nõutakse ka itaalia, saksa, hispaania, prantsuse jms keeli
Skype intervjuu on rohkem aeganõudev, kuna kõigepealt on intervjuu vahendusfirmaga, kes jagab vajalikud materjalid laevafirma intervjuuks. Näiteks, kui kandideerid õhtusöögi ettekandjaks, saad umbes 100lk materjali, mida kõike peaksid teadma või näiteks baarmenid peavad teadma umbes miljonit kokteili. Selle materjali läbitöötlemiseks lepitakse kokku aeg, mõni nädal kuni mõni kuu ning siis tehakse uuesti intervjuu vahendusfirmaga, kes siis kontrollib, kui head teadmised on ning alles siis on intervjuu laevafirmaga, mis on sisuliselt samasugune nagu teine intervjuu vahendusfirmaga. Minu meelest ei ole see eriti raske, veel enam, kui oled sellel töökohal juba tükk aega töötanud, pole ka see materjal Sinu jaoks eriti raske. Veidi keeruliseks teeb asja Skype, selles mõttes, et näost-näkku ennast maha müüa on oluliselt lihtsam, minu arvates.
Näost näkku intervjuud on pikalt paika pandud, minu intervjuu oli augusti teisel nädalal ja ma teadsin sellest juba mai lõpus vist. Süsteem on sama, laevafirma saadab põhimõtteliselt info, mida võiks töökohale kandideerija teada, aga omast kogemusest võin öelda, et teadmisi küsitakse vähe. Restorani poole peale kandideerijaid veidi kiusati, kästi näidata, kuidas mitu taldrikut käe peale panna ja kummalt poolt jook ja söök anda tuleb jne, aga minul kajutiosakonnast öeldi kohe, et teadmisi vaatame rakendades ning alguses ongi ju aeg õppimiseks, seega pigem üritati aru saada, kes mina olen ja mida mina tahan.
See-tõttu minu jaoks oligi näost-näkku intervjuu lõbusam, ma nautisin iga sekundit seal ning ei muretsenud hetkekski. Muidugi, kuna intervjuu toimus laeva peal, nägime laeva, töötajate ruume ja elustiili, tutvustati meeskonda, kaptenit ja iga “osa” juhatajaid. Ma tulin intervjuult ära ja ütlesin, et isegi kui ma sinna ei saa, ei ole ma kurb, sest ma nägin kruiisilaeva seda osa, mida tavaliselt kunagi keegi ei näe. Ja see oli väga äge!
Intervjuu vastused tulevad väga ruttu, max nädal kulub selleks. Vastuse saavad kõik, ka need, kes tööle ei pääse. Edasi on hull paberimajandus ning laevale asutakse nädal kuni 12 kuud hiljem. Siis ongi see ooteaeg, kus mina hetkel olen, et millal minek, kuna seda otsustab laevafirma.
Lõpetuseks mainiks, et minu meelest väga naljakas on see, kuidas mulle on tuldud ikka väga mitukümmend korda juba rääkima, et kas ma ikka tean, milline orjatöö see on ja kas ma olen valmis ja kuidas ikka talle räägiti, et see nii jube. Tegelt ka? Juba siis, kui ma Ameerikasse kolisin, naersin nende inimeste üle, kes hakkasid mulle rääkima, kui halb mõte see on, praegu naeran veel rohkem. Ma ei ole eriti põdeja ja ma ei suudaks niimoodi kohe üldse elada, kui ma kogu aeg mõtleks, kas see on ikka hea mõte, mida ma teen. Nii, et need negatiivsed arvamused võiks eemale hoida minust, sest mul on üsna kama kaks.
