Tänasel päeval on muutunud kultuur väga kalliks, kui pidada silmas kontsertide, muusikalide, teatrite, teleshow’de ja muude kultuuriürituste piletite hindasid. Mind on kasvatatud selles usus, et kultuur on meie jaoks oluline ja sellest tuleb osa saada, seega ma olengi harjunud, et mõnikord tuleb jätta mõni asi ostmata või kuskile minemata, et saada osa just ühele kontserdist või mõnest üritusest. Pean siinkohal suuresti tänama oma vanemaid, tänu kellele ma olen paljust osa saanud ja saan tänaselgi päeval. Minus aga tärkas eile kurbus, kui hakkasin mõtlema, kui palju on neid, kes ei saa mitte kuskil käia, sest neil ei ole selleks lihtsalt raha. Kui kirjutasin selle oma Twitterisse, vastas üks minu sõpradest, et see ongi elu. Ja ongi.
See, miks ma sellele mõtlema hakkasin, oli eilne üritus Saku Suurhallis,
Su nägu kõlab tuttavalt saate finaal. Ma käisin seda ka eelmisel aastal vaatamas, seega tundus loogiline sellel aastal uuesti minna. Kõige odavam pilet üritusele maksis 19€ (!!!) ja kalleim 89€. Olgugi, et kõige kallima sees oli ka õhtusöök, ma ei ütleks, et isegi kõige odavam pilet oli odav. Ometigi oli saal üsna täis. Kutsusin kaasa päris paljusid oma sõpru, kuid enamike suust kõlas lause, et ei taha sellist raha lihtsalt magama panna, veelgi enam kui telekast sama asja näidatakse. Jah, loogika on õige, ma ei vaidle vastu. Ja näiteks kaks minu sõpra jätsid selle vahele see-tõttu, et me lähme täna õhtul Saku Suurhalli
Enrique Iglesiase kontserdile, mis maksab jälle vähemalt 49€. Neil lihtsalt ei olnud võimalik kulutada 70€ kahe järjestikuse õhtu peale.
Ma mainin ära, et ma ei virise hindade pärast, ma saan aru, et kõik maksab, artist, esinemiskoht, korraldus, kõik kõik kõik, ma olen lihtsalt kurb, et kõik inimesed ei saa seda endale lubada.
Mitte just väga ammu käisime emaga Nordea Kontserdimajas vaatamas-kuulamas
Ooperifantoomi. Me istusime teisel rõdul, mis tähendab, et pilet oleks võinud olla normaalse hinnaga, aga sellegipoolest maksime ligi 30€ ühe pileti eest. Ma ei taha teada, kui palju maksid piletid põrandal ja neile, kes lausa lava ees istusid. Minu meelest (aga ma võin ka eksida) oligi meie pilet sel etendusel kõige odavam. Jah, see oli seda raha väärt, jah, Vanemuise kollektiiv tegi suurepärast tööd, aga 30 eurot? 450 krooni teatrietenduse eest?
Ma tänan siinkohal uuesti oma vanemaid, tänu kellele pole minul kuskil käimata jäänud ja samas tänan ka oma töökohta, tänu millele ma ei mõtle, kas ma saan seda endale lubada, vaid kas ma peaks seda endale lubama.
Praegu selle sissekande kirjutamise ajal tuli mul meelde Evelin Ilvese aktsioon, kus taarapudeleid äraandes sai annetada raha laste teatrikülastamise jaoks. Ma ei süvenenud sellesse sel hetkel eriti, aga praegu hakkasin mõtlema, et see on tõesti hea üritus. Ma ei tea, kas see on endiselt olemas, ma pole ammu taarat äraviinud, aga arvan, et taolisi asju peaks ka mujal ja muudmoodi tegema hakkama. Kõik inimesed vajavad kultuuri!
Millal teie viimati käisite kuskil kontserdil, teatris või muul kultuuriüritusel ning millise summa eest olete nõus pileti ostma?
Siis ikka mäletasin õigesti, et eelmine aasta oli odavam. See aasta oli odavaim 19. 5 eurot kallim hind, woow.
Käisin eelmisel aastal vaatamas "Su nägu kõlab tuttavalt" finaali, köha eest 14ndas reas maksin 14 eurot ja see aasta küsiti selle eest juba 29.-, minu arust liigagi kallis ja seetõttu otsustasin telekast vaadata.