Jälle uus nädal algas

Tänane tööpäev algas kell 7 hommikul mul üksinda. Tegelikult oli see hommik päris naljakas, sest alates 6.20st lükkasin ma äratuskella kogu aeg edasi. Alguses optimistlikult viie minuti kaupa, lõpuks lükkasin julmalt 6.55, tõusin siis kärmelt püsti, panin riided selga, pesin kikud puhtaks ja alla. Ilmselt oli mu padjanägu ikka päris julm sel hetkel.

Lapsed ei tulnud alla enne kaheksat, seega ma istusin tugitoolis koos Brutusega keras ning jutustasin Allariga, mis oli ka komöödia omaette. Ta pole kunagi lennujaamas käinud ( ja ta lendab üksinda New Yorki, jee ) ja nii ma seletasin talle siis step by step, mis ta tegema peab, kuhu minema. Arvan, et tegelikult on ta närvid rohkem läbi, kui ta välja näitab. Minul vähemalt küll oleks. Kui ta ennast New Yorki suudab vedada ehk ei maga ühtegi lendu maha ega ole vales väravas, on kõik hästi, lennujaama väravatest püüan ta juba kinni. Haha.

Tavaliselt nagu kombeks, kui Graeme kaua magab, on ta jonnipunn. Nii oligi. Tegelikult nad mõlemad mõnes mõttes olid imelikud viiu-viiud. Kuna aga oli koolipäev, siis hommik möödus kiirelt, üks tädi tuli meie juurde, meie panime siis minema, Adam jäi koju. Viisin Evie kooli ära. Autos tuli Phillip Phillips-Home lugu ja järsku kuulsin, kuidas Evie taga laulis: “Just know you’re not alone, cause I’m gonna make this place your home.” Ütles, et Amee autos tuleb kogu aeg seda, et tal on juba selge. Tõsi ta on, raadiod mängivad seda lugu MEGApalju. Kui Evie koolis oli, sõitsime koju tagasi, aga nägin kodutänavas, et see tädi on ikka veel meie juures, seega ei pööranud tänavasse sisse, vaid sõitsin teisele poole ja läksime Graemega Subwaysse hängima.

Müüjaks oli mingi indu naine, kes ei saanud inglise keelest mitte midagi aru ning ta oli õudsalt ebaviisakas ja ebameeldiv ja me ostsime nagu neli asja eraldi ja ta ei andnud isegi kandikut nende jaoks. Ma siis üritasin kuidagi hakkama saada. Jõudsin kohale, avastasin, et salvrätte pole. Kohe, kui ta oli meid ära teenindanud, võttis telefoni ja helistas kellelegi ja lasi 25 minutit järjest, terve aeg kui me seal olime. VÄGA HULL. Mina rääkisin ka Allariga, kes üritas siis poest leida kõik asjad, mille järgi vaesel Gerlil isu on. Vahepeal vahetas isegi poodi, sest ei leidnud Selverist seda, mida vaja oli. Nüüd kõik olemas, kohukesed on veel puudu. Lubas 3 tükki tuua. Ma muidugi sõimasin näo täis ja ütlesin, et topelt or nothing. Haha.

Hiljem siis läksime koju tagasi, nüüd õnneks oli maja tühi, saime lebotada. Pesin pesu ning siis läksime jälle Eviele järgi. Koju tagasi, multikad ja pikk vestlus Eviega ning siis lõunauinak Graemele. Evie oli veel üleval, lõpuks vajus ta lihtsalt ära. Mina vaatasin korvpalli, appi kui põnev see täna oli. Eriti see vetsupaberitega loopimine mängu alguses. Kommentaatorid küll ajasid mu väga närvi, sest nad olid selgelt Rapla meeskonna poolt ning kuigi ma respekteerin seda, et kõik ei ole Kalevi fännid, ei respekteeri ma seda, et sellisel töökohal on eelistus niimoodi näha. Konkreetselt sellised olukorrad olid kogu aeg:

Rapla saab 2-punkti. Kommentaatorid: “PAAAANNNIIIIII ÄÄÄÄÄÄRRAAA!!!”
Kalev saab 3-punkti. Kommentaatorid: “Noh, tuli ära.”

Noh, võit oli meie, seega tuju oli hea. Pärast pesin veel pesu lõpuni ning skypesin Killu, Alvari ja Kaioga. Ja siis lapsed üles ning snäkiaeg ning Amee tuli ka koju. Vaatasin veel tugitoolis Graemega lebotades telekat, mingi hetk kolisin üles ära.

Rääkisime Allariga ja siis Otiga. Polnud Otiga ammu rääkinud ning meie vestlus oli nii aus ja nii armas, et ausõna mul olid vahepeal pisarad silmas, see on ebareaalne, kui puhas ja armas on meie sõprus. Ükskõik, kui kaua me ei räägi, ükskõik, mis vahepeal olnud on, jätkame alati nii nagu oleks eile pooleli jäänud. Kui kodust ära läksin, oli mul nii hea tunne sees, nagu täispuhutud õhupall. Sest see noormees on mu tõeline ja parim sõber.

Kodust välja, sõitsin kaubanduskeskusesse. Kulutasin hunniku raha ära. Nagu Eviele enne ütlesin, mulle hullult meeldib shopata, eriti kui ma ise selle eest maksma ei pea. Haha! Niisiis, vaikselt täiendan kohvrit kingitustega. Enam pole palju jäänud. Enda asjad vist enam sisse ei mahu. Veetsin poodides rõõmsalt kolm tundi ja tulin siis hoopis rõõmsamana koju tagasi. Olen tähele pannud, et iga kord, kui ma kõht tühjana poodi lähen, ostan hiljem värskeid asju, nii läks täna ka. Suure aluse täie tomateid ja lehtsalatit. Igaks juhuks võtsin tuunikala ka, aga selleni ei jõudnud, tomateid oli nii palju, et hops kõht täis.

Vaatasin siis uuesti “Kes? Kus? Millal?” ära, seekord ärkvel. Kusjuures, mind räigelt üllatas, et nad ei teadnud Holmesi laevanime, isegi mina teadsin, et see oli Aurora. Kust ma tean, ma ei teagi, aga igal juhul jäi mu suu täitsa lahti, et nad reaalselt ei teadnudki. Polnud kuulnudki.

Lõpuks kell jälle pea ööni tiksunud, ees ootab veel üks tööpäev ja siis PUHKUS ja REISILE !!!!