Ja õpikust oli kasu!

Teisipäev oli lebopäev, töö algas kell 12, kell 1 panin lapsed magama, kell 3 ärkasid ja neljast umbes olime McDonaldsis nagu Eviele lubasin. Emotsionaalselt oli kuidagi raske päev, sain järjest erinevad negatiivsed teated/uudised ja nii kippus minu tuju ka luhta minema. Tuleb tunnistada, et lastel on suurepärane anne lihtsalt mind naerma panna.

Meie lumememme surm – 8.jaanuar.

Kuna mul rohkem pilte McDonaldsist ei ole, siis pilt lasteeinete uutest kottidest. Mul tekkis küsimus, kas Mc on pankrotis või miks enam papist HappyMeali maju ei anta?!

Kuna lastel oli lõbus ning nad olid head lapsed olnud, jäime sinna tükiks ajaks. Sättisime alles täpselt kella kuueks koju. Adam juba oli enne kodus, kui meie jõudsime. Õhtu oli natuke rõõmsamates toonides, endal oli vähemalt parem tuju. Mingi hetk kadusin siis oma tuppa, kaaslaseks õpik. Kuna olin eelmisel päeval neli tundi seda korralikult lugenud, kõik arusaamatud kohad ära tõlkinud ning enda meelest kõik selgeks saanud, kordasin üle ainult faktid ja nipikohad.

Vestlesime Allariga, kellel varsti ka USA saatus ees, mul tema eest ka põnev, nagu tuleks jälle ise siia. Nii põnev. Vaatasin elu keset linna ära ning mõtlesin, et lähen vara magama. Väljas ilmselt oli täiskuu (nagu Killu ütles) või olid ufod Maad vallutamas, aga mida polnud, oli uni. Une-Mati oli mu konkreetselt maha jätnud. Viimasena vaatasin kella kell 2 öösel ja oigasin vaikselt, sest teadsin, et kell 7 on äratus.

Hommikul siis üles, väike vestlus mõttes iseendaga ning siis alla, Graeme kaasa, Adam autojuhiks ning meie teekond Lebanoni võiski alata. Läksime siis juhilubasid tegema. Sellepärast ka see viimaste päevade sõprus õpikuga.

Jõudsime kohale, olime esimesed, võeti meid kohe vastu ja pidin hakkama siis kõiki andmeid sisestama. Ja nägemistesti ka tegema, et kust poolt vilgub, mis numbrid on reas ja mis värvid. Ausalt, see, kui tühjaks jookseb pea sellistest lihtsatest asjadest nagu numbrid, on lausa huumor. Sain siis endale arvuti number 1 ja hakkasin rõõmsalt testi tegema.

Test sai tehtud 10 minutiga, 40st küsimusest tuli vastata 30 õigesti ning kui ei teadnud vastust, võis küsimuse esialgu skippida ehk vahele jätta. Kui 30 õiget täis oli, ei pidanud ülejäänud kümnele enam vastama. Mulle see süsteem meeldis. Teadsin, et peab olema 10 liiklusmärgi küsimust, ära vastasin 7, seega 3 õiget vastust jäi veel varusse (liiklusmärgid on jube hästi selged). Null veaga tehtud see jamps. Jube õnnelik.

Läksime siis teisest uksest sisse, kus algas alles tõeline ameerika paberimajandus. Sellest ma vist juba kunagi rääkisin, et neil järjekorranumbrid on paberi peale kirjutatud ning siis tädi-onu kõva häälega hüüab numbreid. Väga naljakas minu meelest. Andsin siis kõik oma paberid ära, mis mul olid ning tädi küsib, kas mul on elukoha tõestust. Oi-ei-ei-ei, appi, ärge hakake peale, et mul mingi paber puudu. Adam ütles, et ta on mu tõestus. Sobis nendele tädidele küll. Täitsin sada paberit ära, vastasin teisele sajale küsimusele, tegin pildi ning mõni minut hiljem anti mulle luba kui plastikkaart kätte.

Läksime esimesse ruumi tagasi, et sõidueksamile minna, aga ei saanudki täna, jäi teisele päevale. Eks siis ole näha, kuidas seal läheb. Maksma pidi 22$ ja kui mina esialgu suured silmad tegin, et päris odav ju, ütles Adam, et nad peavad iga 4 aasta tagant oma luba uuendama ja iga uuendus maksab (kui õigesti nägin) ligi 20$ ligi. Seega, vist tuleb meie ARK ja nende BMW samade hindadega lõpuks. Elu lõpuks, ma mõtlen, haha.

Pärast testi siis oli kõigil hea tuju ja kuna kodus oli koristaja, läksime Panera Breadi hommikust sööma. Polnudki ammu oma cream-cheese bagelit saanud ja Graeme muidugi oma M&M kommidega küpsisega. Väga tore oli. Graeme oli väga heas tujus ning nunnutas terve hommiku minuga.

Where is daddy?

Pärast söömist läksime koju tagasi, koristajad olid ikka siin ning minu plaanid muutusid ehk sisuliselt võtsime riidest lahti ja panime siis riided selga tagasi ja läksime Eviele järgi. Evie oli koolis õpetajale rääkinud, et ma läksin juhilubade testi tegema, et see on väga oluline ja ta väga loodab, et ma saan tehtud. Rääkis, et ma polevat kaks õhtut temaga tegelenud ja õppinud, aga ütlesin, et kui tehtud saan, tegelen temaga. Nii armas, lapsed on ikka nii siirad.

Lõunasöök oli paras komöödia, ei sobinud üks ega teine ega kolmas ning kui lõpuks siis muna praadida otsustasin, läks tuletõrjealarm tööle. Pole aimu ka, miks, mina ei näinud väikest aurpiiskagi. Röökis nagu segane. Õnneks jäi kiirelt vait ka. Täpselt siis, kui olime söömise lõpetanud, tuli postiljon mu pakiga. Jee-jee-jee ! Sain ema saadetud paki rekord 6 päevaga kätte ja leidsin sealt seest oma lemmikud kohukesed, nii hea tunne oli. Suure hunniku piparkooke leidsin ka, need said õhtuks juba otsa, kolmekesi lastega hävitasime neid. Nii head. Aitäh aitäh aitäh!

Poole laste uinaku ajal tulid vanemad juba koju ning mina Skypesin Killuga veidi ning Kellyga väheke pikemalt. Väga väga tore oli, oleks veel vahvlid ja tee ka olnud, olekski olnud nagu enne mu siiatulekut kohvikus. Jep, pisiasjad on need, millest puudust tunnen.

Õhtu oli siis lebom, tegelesin mõne asjaga, millega pidin tegelema ning mängisin pisut lastega ja nii see päev öösse veerebki.

Magamisstiil suure poisi voodis

Ja lõppu siis naljakad faktid, mida Ameerika liiklusteooriat õppides leidsin: