|

Hullumeelne teisipäev

Täna pikka juttu ei ole. Tööpäev algas 12.30. Lapsed läksid magama tund hiljem. Magasid kella viieni. Ma lihtsalt ei tahtnud neid üles ajada, kuna nad on meeletud viimastel päevadel. Mingi halb tähtede seis vist. Evie oli ärgates väga heas tujus, Graeme jätkuvalt jonn-ving-jonn-ving. Ja see pidev “Ma tahan,” “Ma teen,” “Ma ei kuula Sind” suhtumine, appi appi appi. Time-out jälle sõbraks saanud, mis siis ikka.

Õhtupoole tegime vanni. Minu vannis. Ja nali köögi-lae-vee tilkumisega hakkas jälle pihta. Evie küsis nii süütult, et miks vesi vastu lauda pladistab (siinkohal pidin googeldama, mida tähendab sõna splash eesti keeles, hahaa) ja siis nägin mina ka, kuidas see sealt ülevalt kogu täiega alla tuli. Muidugi järjekordselt on tegemist nädalaga, kus Adamit kodus ei ole, seega suhtlesin siis temaga telefoniteel. Kuna seekord ei olnud lapsed vett maha ajanud, ei saanud see ka sellest tulla, seega on meil majas korralik jama. Adam lubas neljapäeval üle vaadata ja siis otsustada, mis saab. Väga jube lugu igal juhul.

Pärast vanni veel veidi multikaid ja siis ükshaaval pudinad magama.

Treenin muskleid, jee-jee

Minu tööpäev kestis siis poole kümneni. Õhtu mingi osa sai sisustatud Jüri ja Margusega skaipides, kes olid üpris kaugel 0-promilli staatusest ja hiljem leidsin veel 2 eestlast, kes olid purjus.. Mis asja, tähistate teisipäeva või mida?

Kuna Rob oli päeval õhtuks plaane välja pakkunud ja mu päev oli parajalt ajuvaba olnud, saatsin talle kella üheksa ajal sõnumi, et kino kõlab hästi ja nii läksime vaatama filmi “Killing them softly.” Minule meeldis sellest filmist ainult Brad Pitt. Muidu oli siuke väga vägivaldne film, üldse mitte midagi sellist, mis mulle meeldiks. Kuigi filmi viimane lause meeldis mulle väga. “America is not a country. America is a business.” Minu moto nüüd siin elades, haha.

Pärast tõi Rob mu kenasti koju tagasi, kusjuures ma pidin talle seletama, kus ma elan, aga ma ju päris teangi, kuidas minu juurde saab kuskilt tundmatust kohast ja nii jooksin korraks ikka üsna kokku, aga pakkusin huupi pöörde vasakule ning nii koju jõudsingi. Haha, päris hea GPS olen.

Ja selline ajuvaba päev mul oligi. Mul on tunne, et kui lapsed oma iseloomu lähipäevil muutma ei hakka, lähen ma lihtsalt hulluks, täiesti ilma naljata.

Minu lohutuskast

Jälle mõned pildid jõulukaunistustest. Vasakul all on palmipuuga Zuri maja.

PS! Kui pildile peale klõpsata, näeb seda suuremalt.

Similar Posts

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *