Haigus, tervenemine, auto ja esimest korda tööl banketil
Päev pärast viimase blogi kirjutamist ja kõhuvalu üle kurtmist, võttis ema mu korralikult ette ja käskis ennast kohe EMOsse vedada, et millal ma ükskord õpin, et mina ja kõhuvalu ei käi koos ja see on paanika juba enne kui üldse mingi valu peale hakkab. Nii ma siis reede hommikul hea lapsena kutsusingi omale Uberi järgi ja sõitsin haiglasse. Või no, siin on iga asja jaoks oma nimetus ja meie mõistes EMOsid on siin kaks tükki, üks on urgent care ja teine emergency room. Ma pole teises kunagi käinud, sest mulle on algusest peale räägitud hirmulugusid, kui kallis see on ja maksad surmani neid arveid ja ptüi-ptüi-ptüi, pole kunagi vaja läinud. Seega läksin siis esimesse, kus ma ootasin tund aega järjekorras, lõpuks võttis arst mu vastu, tegi 120 testi, saatis mu edasi järgmisse kohta teste tegema, kirjutas mulle antibiootikumid ja ütles, et esmaspäevaks vast on selge, mis põletikku tekitab. Ma muidugi selle ajaga mõtlesin omale kõik maailma hädad külge ära, aga fakt on see, et antibiootikumid aitasid ja juba laupäeval hakkas natuke inimlikum tunne sisse tulema. Pühapäeva hommikul tundus, et on nii hea olla, et võiks tööle minna, kell kaheksa jõudsin kohale, kell 9.20 saatis manager mu koju tagasi ja ütles, et targem oleks ennast terveks ravida, et hooaeg alles hakkab ja tal mind hiljem tunduvalt rohkem vaja.
Esmaspäevaks olin jonksus ja rõõmsa tujuga tööl tagasi ja neljapäeval selgus ka, et miski neeruinfektsioon oli mul ja seda põhjustas e-coli bakter, mille ma võisin saada kust iganes, söögist, toidust, kuskilt suvaliselt ukselingilt. Ühesõnaga, ohtlik bakter, millesse võib surra, aga piisavalt lihtne, et see tablettidega seljatada. Arst kirjutas mulle ühe topsiku antibiootikume juurde ja neid söön nüüd esmaspäevani ja loodan, et ei pea sellega enam kunagi tegelema.
Kui ma haige olin, ei söönud ma sisuliselt 48 tundi mitte midagi, sest lihtsalt mitte miski ei maitsenud ega seisnud sees ja kõik ainult pani kõhu valutama. Nii arvas Oscar, et äkki me peaks välja sööma minema, et siis saan tellida oma lemmikasju ja äkki need lähevad alla. Sõitsime Melbourne’i, kohtusime seal ta venna ja tolle mingi piffiga ja käisime ilusa vaatega restoranis, kus ma tellisin endale sushi ja sweetpotato friikad ja no ei läinud mitte miski, pool tundi pärast saabumist nuuksusin ainult Oscarile, et kojuuuu, voodisse tagasi.
Üks päev helistas Lola mulle ja näitas siis, et tal on issi rahakott ja rääkis, et ta otsib raha sealt ja vaadake seda nägu vasakul, kui ta otsib ja paremal, kui ta leidis. Hahaa, milline rõõm!
Alloleval pildil on Gary, üks Ungari-rumeenlane, ma pole täpselt aru saanud, mis diilid neil on, aga pooled ungarlased on pooleldi rumeenlased ja pooled rumeenlased on pooleldi ungarlased, räägivad kõiki keeli ja nii edasi. Ühesõnaga, ta on bartender, uus sel hooajal ja ta megakaua oma vuntsi kasvatanud. Ja me tegime diili, et ma panen instagrami pildi ja teen küsitluse, kas ta peaks oma vuntsi maha ajama ja kui võidab “jah” vastus, siis ta ajab maha. Tänks sõbrad, te kõik olite tema poolt ja nii võitis hoopis “ei” 56%-ga.
PS! Nädal aega hiljem ajas ta oma vuntsi ikkagi maha ja nüüd näeb ta välja nagu Grinch, suure naeratusega, haha.
Lõpule sai ka Toyota saaga, kui ühel reedel mulle Toyota esindusest helistati ja öeldi, et tule kohale, vaatame võimalused üle. Läksin kohale, näidati mulle paari Corollat, küsiti, millist tahan. Valisin välja, läksime sisse pabereid täitma ja mina sain aru, et mul nüüd esmaspäevani aega järele mõelda ja siis tulla autot ostma, aga paar tundi hiljem oli mul tehtud nii leping kui ka kindlustus ja võtmedki pandi pihku ja öeldi, et palju õnne, oled autoomanik. Ma olin siis alles jumala haige ja ma ei saanud mitte midagi aru, olin ilmselt maailma kõige jobum autoostja.
Ma avastasin alles kaks nädalat hiljem, et mul pole püsikiirusehoidjatki.
Muidugi kodused panid mulle ohtralt puid alla, et küll mulle on lihtne autot müüa.
“Millist autot te tahate?
– “Ilusat.”
Umbes nii.
Aga ilus ta mul on, ohkan iga hommik, kui teda maja ees mind ootamas näen. Ja oi kui mugav ja oi kui palju vabadust mul nüüd on. Suur suur suur aitäh empsile, kes mu kaine mõistus oli ja tänu kellele see lõpuks tehtud ka sai!
 |
| See mu kindlustuse app telefonis, iga kord kui lahti teen, tuleb selline mehike vastu, nii nunnu |
Vahepeal oli siin sünnipäev mu vennal, palju õnne!
Sünnipäev oli ka vanaemal, kellele ma saatsin empsiga õnne, loodetavasti jõudis kohale ka.
Ja lisaks oli sünnipäev ka mu parimal sõbrannal, Kariinal.
Kui mul ükskord aega oli, oma vanast arvutist failide tõstmiseks uude arvutisse, avastasin, et materjali on 111 tuhat faili. Püha jessus.
No öelge, et ei ole maailma kõige ilusam tüdruk. Ma lihtsalt nii armastan teda, igast asendist, mu totaalne iidol. Kui veel keegi küsib, kas me oleme õed, siis tahaks suurest õnnest ja uhkusest lõhki minna. Haha.
Selle pildi leidsin sellel ajal, kui ma haige olin ja olgugi, et pildi mõte ja nali on muus, siis minul jäi silma ainult see, et vodka hävitab neerud ja nii otsustasin, et okei davai, mina ei joo enam, kõik. Läbi.
Kes eelmisel hooajal juba siin blogis olid, mäletavad vast Lexust, kes oli mul üks armsamaid sõbrannasid John’s Islandil. Ta isegi hoiustas mu asju suvel, kui mina Eestis tsillisin. Meil mõlemal on päris kiired ajad olnud ja nii me kuidagi ei leidnud varianti, et kokku saada, aga lõpuks ühel õhtul käisime barbeque restoranis söömas ja kuna see oli suhteliselt esimene õhtu pärast mu haigust, kui ma lõpuks süüa suutsin, sõin ma nii palju, et see oli ebareaalne. Ja Lexust näha muidugi oli ka megamõnus.
Sarnaselt eelmisele suvele oli mul ka selleks suveks nii palju variante, kuhu minna, mida teha, olla kodus või reisida, jääda Ameerikasse või olla Euroopas. Eestisse jäämiseks muidugi oli tohutult põhjuseid – pulmakutsed, tegelikult lausa kaks, üks Eestis, teine Rumeenias, laulupidu, Ed Sheerani kontsert, Triinu 30 sünnipäev, jaanipäev, Väinjärve veepidu, ema sünnipäev, isa sünnipäev (mõlemad juubelid). Ütleme nii, et pigem oli üritusi, et mind veenda. Kuniks ma sain sellise pakkumise, et ma hetkeks unustasin kõik need üritused ja mõtlesin esimest korda selle peale, mis mina tahan. Ja mina tahtsin Ameerikasse esimesel võimalusel tagasi. Niisiis on sel aastal hoopis nii, et lendan kuskil mai alguses või keskel koju, olen seal 8.juunini ja lendan siis USAsse tagasi, New Yorki, kus veedan aega 8.augustini. Ma veel päris täpselt ei räägi, mis ma tegema hakkan, aga olen nii põnevil, et oioioi. Ja siis 8.augustil lendan koju ja jään sinna ilmselt 17.oktoobrini. Võib-olla õige pisut varem lendan ära, aga enam-vähem nii.
Üle tüki aja jõudsin ma ka lõpuks Fort Lauderdale Triinu ja Lilyga hängima. Otsustasin lihtsalt vaba päeva hommikul, et fuck this, istusin oma ilusasse autosse ja pooleteise tunni pärast juba olingi seal. Käisime mõnusa tiiru jalutamas, kusjuures ma kuulsin teiste käest juba varem, et Fortis on mingid elektritõukerattad nüüd igal pool, aga ega ma täpselt aru ei saanud, mis see tähendab. Tähendab seda, et Sa kõnnid suvaliselt mööda tänavat ja seal seisab lihtsalt üks ratas. Laed telefoni appi, skännerid ratta peal oleva koodi endale sisse, ratas läheb lukust lahti ja sõida palju jaksad, 15 senti minut. Täitsa lõpp, ma sõitsin lõpuks üle tunni aja sellega ringi, nõnda äge oli. Kahju, et meil siin selliseid asju ei ole.
Triin viis meid ühte ilusasse parki, kus tegime siis väikese pikniku kaasaostetud sushiga ja kommidega, mida Lily mõnusalt hävitas. Kusjuures, viimasel ajal olen ma Fort Lauderdale’i nii väga armastama hakanud, et kõik oma järgmised Floridasse tulevad sõbrad kavatsen ma just sinna viia ja Miamis kulutada aega minimaalselt. Miami on nii turistilõks, et Fort on palju rohkem hinges.
Rattaga sõitsime (Lily ja Triin jalutasid käruga) Riverwalk’i lõppu, kus ma polnudki käinud ja seal ootasid meid pardid ja tibupardid, terve hunnik nunnusid pisikesi parte. Ma tundsin end sellel hetkel ikka jumala linnalapsena, ma olin nii elevil neist partidest, appikene, kui lahe, ma pole kunagi näinud nii pisikesi ja nii palju.
Hiljem plaanisime pliksidega koju minna, midagi süüa teha ja rahulikult õhtut nautida, aga Ty arvas, et me võiksime hoopis välja sööma minna ja see on ju ometi minu üks lemmikuid tegevusi, seega ma olin kohe nõus. Minu meelest see nii armas, et iga kord, kui ma seal käin, siis Ty hullult hoolitseb mu eest, et ma ikka süüa saaks ja magada saaks ja võimalikult hästi ennast seal tunneksin. Seega, me läksime hoopis üles, vahetasime riided ja läksime ühte buffeesse sööma. Erinevalt aga kõikidest ülejäänud buffeedest, kuhu need kaks mind vedanud on, oli see sel korral mingi megatervislik, täis salateid ja suppe ja boonusena siis natuke pizzat ja magustoite. Üks mu lemmikuid oli brokkoli-pähkli salat miskis kastmes, no jeerum kui hea.
 |
| Räme läbu oli lõpuks laual ainult, hahaha |
Järgmise päeva hommikul oli jälle aeg koju tagasi sõita, sest kella neljast ootas juba tööpäev. Tegime Lilyga rõdul natuke “bablseid” mis on siis bubbles ehk mullitamine ja võtsime päikest ja 12 paiku hakkasingi koju sõitma.
Teel koju sain teada, et vahepeal olin juurde saanud ühe sugulase ja no kui jätta tähelepanuta fakt, et mulle üldse üheksa kuud unustati rääkida, et keegi last ootab, siis vähemalt seda mulle räägiti, et laps ära sündis. Ja kui õnne soovisin, helistati ka mulle, nii et nägin uue ilmakodaniku ära, suure kisa saatel. Tere tulemast meie sekka!
Kodus panin siis esimest korda sel hooajal selga must-valge kostüümi, sest kuigi ma olin lõpuni kindel, et tegemist peab olema veaga ja mina ei saa kuidagi banketil töötada, sest ma pole elus ühtegi banketti teinud, siis just seal ma tollel laupäeval töötasin. Tegemist oli klubiliikmete sõprade üritusega, kus nad mängisid siis mitu päeva golfi ja igal liikmel oli mingi hunnik sõpru kaasas. Laupäeval oli siis telgis suur pidu ja õhtusöök ja live-muusika ja muu säärane kraam. No väga uhke värk, igal juhul. Õnneks kohale jõudes nägin, et Arvi töötab ka seal ja esialgne hirm läkski sellega üle, vähemalt üks eestlane koos minuga.
 |
| Arvi on lammas all vasakus nurgas |
Üritus ise oli väga äge, mulle hakkas küll bankett täiega meeldima. Ja kuigi minu nii-öelda vastutav kapten oli Jelena, kellega me ei kipu kogu aeg läbi saama, tõdes ta lõpuks, et ma olin tema tiimis üks väheseid ajudega, kes sai päriselt aru, mida tegema peab, seega lõpuks olime me väga sõbralikud üksteisega.
Kui meile napilt enne 23 öeldi, et võite koju minna, haaras Arvi mult käest ja kisas “LÄKSIMEEEE.” Alt korruselt leidsime veel Airi, kes raftersist samal ajal minema lasti ja nii istusime me pool tundi hiljem rõõmsalt McDonaldsis ja pugisime burgereid, sest elu on ilus.
Järgmisel hommikul ootas mind töö kell kaheksa ja ausõna, see on kriminaalne lihtsalt, need hommikusöögi vahetused. Õnneks järgmisel nädalal on mul neid vahetusi ainult üks. Pöidlad pihku, et sellest järgmisel nädalal oleks neid juba jälle null.
PS! Nii mõnus oli järgmisel päeval oma tavaline kostüüm selga panna, ei mingeid sukapüksseeee!
PS2! Katsuge ise 30 kraadiga sukapüksid jalga panna ja siis need putukaspreiga üle lasta, sest putukad tahavad Sind süüa nagu liha grilli peal, üks suur kleepuv jura oli lõpuks lihtsalt jalgade peal.
Tähistasime Mariga aastapäeva, naljakas, et me ainult aasta teineteist teame, selline tunne, nagu oleks terve elu teadnud.
Eile käisime Brigittaga mööda linna ringi, et leida viimaseks kaheks kuuks endale treeningsaal. Ikkagi suveks vormi eksole, mingi täielik laiskuseuss siin peal. Eks muidugi töötunnid teevad oma töö ja ega meil just eriti kontoritooli peal istuv töö pole ka. Igal juhul käisime siis alguses ühes koduligidal olevas jõusaalis ja läksime pärast Jungle Clubi, mis on Vero Beachi parim spordiklubi, aga tõdesime lõpuks mõlemad, et ikkagi 20 minutit kodust ja praeguse graafikuga ei vea see meil lihtsalt välja. Tegime oma tutvustava trenni seal ära, sõitsime aga siis koduligidal olevasse klubisse tagasi ja registreerisime ennast sinna ära. Järgmine hooaeg lähme Jungle Clubi, see meie uuest elamisest ainult 900m kaugusel.
Alumisel pildil on meie uued majad järgmiseks hooajaks. Eks näha ole, kas ma sinna ka kolin või viivad mu teed mu kuskile mujale, sest hinnad saime ka nüüdseks teada ja need on veel suuremad kui praegused ja ausalt öeldes tundub see jõhkralt ebaõiglane, kuivõrd uues kohas ei ole ei jõusaali ega basseini ning majade ehituse maksid kinni klubiliikmed. Kellele või mille eest nüüd meie selliseid summasid peaks maksma hakkama, on arusaamatu. Majad iseenesest on kenad, me käisime neid päriselus ka vaatamas, väga mõnusad, aga tundub täielik probleemidepesa, arvestades, et ümberringi on ainult väiksed elumajad ja no neile vaevalt, et meeldib, et mingi 200 segast sinna kolivad. Walker Woodsis (kus me praegu elame) kutsuti meile alguses 3x nädalas politsei. Nüüd on natuke rahulikum, aga pidevalt naabrid kaebavad. Mis seal uues kohas veel saama hakkab, kui meid kolme majja kokku lükatakse, ma ei kujuta ette ka.
Eile õhtul oli meil Oscariga mõnus date-night, käisime kinos vaatamas filmi Isn’t it romantic, mis oli lihtne, lõbus ja naljakas ning pärast seda käisime poes ostmas snäkki, milleks ma valisin terve hunniku apelsine ja läksime siis tema juurde Harry Potterit vaatama. Hommikul saatsin mehe rõõmsalt tööle ja sõitsin ise hunniku roosidega koju, et rahus edasi magada ja ärgata alles 13.30.
Vahepeal olid meil siin valimised ka ja kuna kõik ikka elasid mul kukil, et tuleb valida, siis ma selle ka e-valimiste ajal ära tegin. Ma ei mäletagi, kas ma üldse kunagi e-valinud olen, ma olen kogu aeg ikka kohapeale läinud pühapäeviti. Tööl vist ajasin kõik eestlased lõpuks hulluks oma valimiste jutuga, aga mul oli nii põnev, sest sisuliselt mu oma onu kandideeris riigikokku ja tõenäosus sinna saamiseks oli piisavalt suur, et talle ka kaasa elada. Kahjuks tema poolt ma hääletada ei saanud, kuna ta ei olnud minu valimisringkonnas, aga etteruttavalt saan öelda, et riigikokku ta ikkagi sai ja mul on selle üle ainult heameel. Loodan, et ta teeb seal, mis teha on vaja ja mida ta teha tahab ning kuigi meie vaated ei ole väga paljudel teemadel ühesugused, on siiski veri paksem kui vesi, eksole.
Ja lõppu kaks nalja ja üks päris tõsine ja hea lause eluks
 |
| Joshual oli video vähkidest, kes alles liigutasid (ta on ise kokk ühes teises countryclubis) |
Ilusat naistepäeva kõikidele naistele!
