Esimesed vabad päevad

Reede hommikul seadsime kõik kell 10 ennast bussi peale (välja arvatud Keiri jälle, kelle buss tuli 11.15), sõitsime John’s Islandile ja täitsime ära mustmiljon paberit, töölepingut, elukoha andmeid, pangaandmeid, telefoninumbreid, kindlustuspabereid ja no nii edasi. Korralik paberimajandus. Järgmiseks tehti meile narkotest ja pärast seda olin mina vaba (uued alles möllasid oma paberitega) ning kuna bussini oli aega, sõime veidi võikusid ning tulin koju. Leppisime korterikaaslastega (välja arvatud Keiri, keda endiselt meiega ei olnud) kokku, et näeme pärast Dollar Stores, mis on paradiis, kus absoluutselt iga asi maksab 1 dollar. Ostsime hunniku vajalikke asju koju ja jalutasime kõik koos Walmarti, kust oli veel 2000 asja vaja osta ja jõudsime lõpuks koju jälle Lyftiga (mis on USA Taxify).

Happy house

Kodus üritasime kõik asjad lahti pakkida, aga ega eriti ei jõudnud ka, mingi siuke poolväsimus on peal kogu aeg. Õhtuks kutsusime endale kõik eestlased külla, jagasime esimesi muljeid ja lennureisi juhtumeid, tellisime Dominosest pizzat ja nautisime veini. Lisaks siis meie maja viiele inimesele elab ühes korteris veel kolm Eesti tüdrukut – Meelika, Reelika ja Airi ning kolmandas korteris üksinda vaene Arvi. Arvi pole mitte vaene materiaalselt, vaid ta elab koos terve hunniku serblastega, kes vähemalt esialgu paistavad talle omajagu peavalu valmistavat. Elasin eelmine aasta ju isegi samast rahvusest inimestega ja mitte, et nad oleks halvad inimesed, ei, nad on väga suurte südametega, lihtsalt nende temperament võib kohati eestlase jaoks olla natuke liiga palju. 

Laupäeva hommikul aga sättis meie korter ennast valmis, läksime Brigittaga autolaenutusse, võtsime omale auto, kodust teised kaaslased ka kaasa ja väikse vahepeatusega Starbucksis algas meie teekond Fort Lauderdale’i. Seal kohtusime juba Triinuga, käisime basseini ääres tsillimas ja mööda linna jalutamas, ilm oli imeilus ja nii kuum ja kõik riided seljas olid läbimärjad. Oh seda algust alati siin soojas..

Õhtuks ja õhtusöögiks muidugi kolisime Mijakosse, mis on maailma parim koht sushifännidele, sest seal maksad ühekordse tasu ja õgid kuis jaksad. Õhtusöögi ajal on lisaks sushidele seal ka tavalist toitu steikide, friikate, gyozade, nuudlite ja muu säärase näol. Ja muidugi magustoidulett, oh jee. Ma valisin seekord sellise taktika, et ma söön nii kiiresti kui võimalik, siis pole riis veel kõhus paisunud ja mahub rohkem. Mahtus ka muidugi, aga kui siis see riis ükskord paisuma hakkas, tahtsin ma terve maailma pikalt saata, mul oli nii valus lihtsalt. Keegi küsis nii armsalt, et ei tea, kui seal kogu aeg käia, kas siis hakkaks nagu normaalselt sööma. Vist mitte.

Tervitan siinkohal oma isa, kellele hullult mu toidupildid meeldivad. NOT. Ta vihkab neid.

Kui olime kõhud täis puginud, jalutasime veel ringi, käisime uutele tööjalanõusid ostmas ning niisama kõndimas, et seisukord kõhus natukene paremaks läheks. Jõudsime korterisse tagasi, Triinu juurde, kes meid lahkelt hostis ning läksime siis laiali. Osa seltskonda läks linna peale peole, mina läksin oma uute sõprade Briani ja Kintija juurde. Pikk jutt lühidalt, Brian on ameeriklane, kes teeb youtube videosid Eestist ja eestlastest ja Eesti muusikast ning kuidagi me seal netis suhtlema hakkasime kunagi suvel ja nüüd oli meil kindel plaan, et me teeme koos video ja sööme Eestist kaasavõetud kraami. Mida me sõime ja kuidas see kõik välja kukkus, tuleb kunagi hiljem videona ka välja. Alguses mõtlesin, et seal tund-kaks, aga lõpuks olin ma seal viis tundi ja sõitsin koju alles kell kolm öösel. Lihtsalt nii lõbus oli ja nad olid nii lahedad inimesed. Kintija on Lätist pärit, seega meil oli palju ühist ja väga väga tore.

Pühapäeva hommikul olime kõik siuksed kuutõbised, ajavahe andis hellalt veel tunda ning kuidagi poolikuks jäi öö ka. Mingil hetkel saime omale jalad alla, ajasime seltskonna jälle pooleks ning mina-Keiri-Brigitta läksime randa, et veidi ujuda ja jumet saada. Jumet muidugi sai ainus kehaosa, kuhu ma kreemi ei pannud (lõik *ei õpi mitte kunagi oma vigadest*). Vesi oli täielik supp, mingit kasu polnud sellest, aga samas mõnus oli küll. Võtsime ranna äärest ka endale “väiksed” pizzalõigud kaasa ning nautisime ilma.

Hiljem saime oma seltskonnaga jälle kokku, pakkisime asjad ka kokku, haarasime Triinu juurest umbes viis kotitäit asju kaasa, mida ta meile nagu kodututele jagas ning siis musi-kalli ja oligi aeg hakata kodupoole liikuma, et kasvõi loota, et me jõuame valges. Ega tegelikult ei jõudnud küll. Muidugi see ei takistanud meid (jälle) Walmarti minemast, sest maksku mis maksab, koju tuli toit tuua. Mida me seal eelmised korrad tegime, ma isegi ei tea, ausalt öeldes.

Täiega normaalne on ju 108 juustuviilu osta

Kui koju jõudsime, oli kell ligi üheksa juba ning hakkasime siis kõik koos süüa tegema. Esiteks, oli see täiega armas, sest eelmine hooaeg me väga koos ei õhtustanud ning teiseks, ütlesin ma kõigile, et jätke meelde see pilt, et Gerli teeb süüa, sest pärast teist nädalat ei tee ma seda enam kunagi. Võib-olla pean oma sõnu peatselt sööma, sest kuidagi seekord tundub see nii loogiline, et kui teised teevad ja söövad, siis miks mina peaks sööki tellima või kuskile välja sööma minema.

Esmaspäeva hommik algas uute jaoks 8.15 bussiga ja treeningutega klubis, minu jaoks 8.15 äratusega, et minna panka ja viia rendiauto kella kümneks tagasi. Detailidesse laskumata astusin ma panka 8.56 ja lahkusin sealt 10.02 ja mul oli selline ahastus peal, et ma ainult kordasin endale mantrana “see on usa, see on usa, nad ei saagi aru, see on usa, see on usa..” Ma ei tea, millal ma väsin selle riigi bürokraatia ja paberimajanduse üle imestamast.

Pärast panka sõitsin siis kiirelt autorenti, sest kell oli juba ju üle kümne ning õnneks need seal minuga midagi õiendama ei hakanud, küsisid, kas kõik läks hästi ja oli hea reis ja kõik. Koju tagasi tulin Lyftiga ja pärast hommikusöögi söömist, Lolaga jutustamist ja paari asja tegemist vajusin lihtsalt voodisse magama. Täiesti jõuetu tunne oli.

Kui ma üles ärkasin ja vaikselt diivanil istusin, tulid “lapsed” juba koju ja hakkasid täiega mu tuju tõstma ja rääkisid, mis neile klubis õpetati ja räägiti. Täna oli neil ka see aasta alguse test, mille mina ilmselt eelmine aasta kaks punkti sain ja kujutate ette? Üks uutest sai 100%. Ta sai isegi veini auhinnaks. Ei tahaks siin midagi sitasti öelda, aga pugeja. Hahahaa.

Igal juhul, lisaks sõbralikule ja armsale majale on meil see aasta ka megaaktiivne maja, mis tähendas seda, et kaks tükki läksid jooksma kohe kui nad koju jõudsid ja meie Brigittaga läksime napid pool tundi hiljem siis ka, sest no kuidas Sa ei lähe, kui teised lähevad. Jooksime soojenduseks 3km, kusjuures jooksime Rossi, et siis shoppama minna. Motivatsioon missugune, eksole.

Kulutasime Rossis umbes tunnikese ning hakkasime siis koju tagasi jalutama, aga tee peal püüdis John’s Islandi shuttle meid kinni ja tõi hoopis bussiga koju ära. Kodus jälle kokkasime kõik koos ja jutustasime ning hiljem tsillisin veel teiste eestlastega õues ja nägin päris mitut vana olijat, keda oli väga armas näha ning pidin ka ühele Serbia kutile vägagi selgeks tegema, et ma tema juurde ööseks ei jää. Oh seda noorust.

Ja lõpetuseks siinkohal Arturi nurk.

– “Kui mul on 20$ ja bussi peale läheb 80$, siis mul on miinus 60$.”

– “Huvitav, milline Su ema on, kui Sina juba selline oled.” (See lause oli minu kohta, ahhahaaha)

– “Kui Sul on hea naine, siis Sul on kas paks rahakott või suur.. ja mul on 0 dollarit.”