Enne ja pärast puhkust

No nüüd on lootusetult läinud nii palju aega mööda viimasest kirjutamisest, et ma tõesti kõlan juba nagu kõik teised välismaal elavad blogijad, kes alustavad iga sissekannet vabandusega. Mu vabandus õnneks selles mõttes on inimlik, et ma olin ju täitsa ilma arvutita, sest põrsad lõhkusid mu arvuti ära ja korda seda enam ei saanudki. Ma ei tea, kas ma rääkisin sellest siin pikemalt või mitte, aga ega see enam tähtis olegi. Tähtis on see, et kaks kuud ilmusid siia sissekanded tänu Airile (kes on imeeelineee) ja nüüd lõpuks tegin ma selle liigutuse tänu Viljamile ära ja ostsin endale lõpuks arvuti. See võttis mul ei rohkem ega vähem kui kaks kuud, päris osav.

Vahepeal on palju asju toimunud ja kuna mul on mustmiljon pilti, siis tahaks kõigest järjest rääkida, aga tegelikult olen ma üldse haigena kodus, sest mu kõht teeb kolmandat päeva sellist trianglit, et tänasel päeval ma olen valmis juba veene lõikuma, läheks ainult see valu ära. Eks see kõige suurem hirm, et midagi on jälle sooltega, tabas mind tänasel ööl rängalt, kui mööda korterit ringi käisin, diivanil magasin, voodis magasin, vannitoas pisaraid valasin, sest mitte miski ei aidanud ja ainult valu valu valu oli.. aga mulle tundub, et söök-jook (ma pole küll midagi söönud täna, aga teed joonud ohtralt) käivad läbi vähemalt, seega sooled sõlmes olla ei saa. Võib-olla suurest stressist tööga seotult või mitte eriti korrektne söömine või hoopis mingi kolmas põhjus, aga ma esialgu loodan lihtsalt, et läheb üle. Kui ei lähe, eks tuleb jälle EMOsse oma nägu näitama minna, äkki neil mingid paremad ideed.

Kui ma üritan nüüd algusest peale hakata, siis vast kõige põnevam teema minu enda jaoks on noormees nimega Oscar, kellega me nüüdseks peaaegu kaks kuud oleme iga päev ninapidi koos olnud ja kellega seotud teemadest ilmselt mu sõbrad juba kõik oksendavad, sest ma olen niiiiiiiiiiii armunud. Ma ütlesin emale vist kolmandal päeval, et vaata mind, selle mehega ma abiellun. Ei ole see mõtlemine endiselt muutunud ja oleks see minu teha, elaks me juba ühe katuse all ka. Kahjuks selle viimase punktiga on nii, et mul on John’s Islandiga kehtiv üürileping siinses elamises ja nii väga, kui ma ka ei tahaks jalgu trampida ja nutta ja karjuda, et see on ebaõiglane, et mul seda lõpetada ei lasta, siis pean endale kainelt aru andma, et mister Colclough on viimane inimene, kellega ma tahan tülli minna, kui ma tahan siin edasi töötada. Seega tuleb välja mõelda uued plaanid ja variandid ja loota, et nendest piisab. Ja hetkel detailidesse laskumata tahan lihtsalt mainida, et Airi on imeeelineee, sest kui see plaan läbi läheb, mille peale tema tuli, olen talle surmani tänuvõlglane.

Mul oli sel hooajal kaks eesmärki, leida mees ja saada omale oma Toyota. Esimene punkt on nüüd täidetud ja naljakas, et ta tuli mu ellu täpselt sellisel hetkel, kus ma olin kõikidest meestest loobunud ja tüdrukutele öelnud, et mulle aitab sellest ja ma ei kavatse enam ühegi sitapeaga tegeleda.

Teise punkti kallal olen ma päris palju töötanud, aga kahjuks siiani tulemusteta. Nii käisime me ühel nädalal Arviga West Palmis, kus veetsime ligi kolm tundi dealershipis, valisime auto välja, ajasime asju ja selgus siis, et pank ei ole nõus finantseerima autot, kuna see ei olnud avariivaba ja tollel päeval me ilma autota ära läksimegi, kokkuleppega, et teine auto tuuakse Orlandost ja minuga võetakse ühendust, kui see kohal, vaatan üle ja ostan ära.

Kolm nädalat hiljem minuga võetigi ühendust, haarasin Airi kampa, Oscar viskas meid West Palmi ära ja läksime rõõmsalt autot ostma. Kõik paberid olidki juba allkirjastatud, isegi auto numbrimärk oli juba teada, võta ainult võtmed ja mine.. kuniks viimane paber oli paber selle kohta, et ma olen teadlik, et auto on avariis osalenud. No kuidas nii? Oli ju kolm nädalat tagasi olnud kokkulepe, et avariivaba autot on vaja ja nüüd mina ootasin nii kaua, veetsin nende juures mitu tundi pabereid allkirjastades ning sain lõpuks ikka vastu näppe. Jumal tänatud, et Airi minuga tol korral kaasas oli, ma olin ikka nii katki emotsionaalselt, et ma ei osanud mitte midagi teha. Lõpuks jäeti minust mulje kui lollist seal, öeldi veel, et mida Sa põed, airbagid ei ole lahti tulnud ju. Nii nüristav.

Tollel viimasel korral me siis lahkusimegi kontorist ilma autota, aga olime kahekesi tunni aja kaugusel Vero Beachilt ja autot polnud. Ma olin muidugi nii endast väljas ka, et jumal tänatud, et mingit autot polnud, ma oleks puruks sõitnud selle. Otsustasime hoopis suvasuunas jalutama hakata (pärast nii mõnigi kohalik oli endast päris väljas, sest West Palm olla üks suurimaid kuritegevuse linnu Floridas ja me kaks tsikki Eestist siis jalutasime mööda tänavaid), käisime McDonaldsis lohutust otsimas ning võtsime suuna ranna poole, vaatasime maju, nautisime ilusat ilma ja muudkui kõndisime ja kõndisime, kolm tundi kõndisime. Mul oli seda väga vaja ja õnneks Airi ei öelnud ka midagi halvasti, vaid oli mul lihtsalt olemas sel hetkel, kolmas kord lihtsalt, et ta on imelineeee!

West Palmi tuli meile lõpuks Reelika järgi, mille üle ma olin nii tänulik, käisime veel õhtust söömas ja oligi aeg koju tagasi tulla, mina tagasitee magasin autos täiesti maha, nii läbi olin.

Paar korda oleme jõudnud siin ka veel väljas käia, või noh, jõudsime, enne kui hooaeg peale lendas ja meil enam millekski aega ei ole. Kui on üks asi, mille suhtes ma olen kohusetundlik, siis on see töö ja nii ma üritan mitte kell kuus koju jõuda, et kell üheksa tööle minna. Kui kell neli jõuan, on veel kõik hästi. Ha-ha.

Airil oli sõbranna Sheryl külas Eestist, tõi mulle natuke šokolaadi ja oli vist maailma kõige siiram inimene, keda ma näinud olen, ise ei tundnudki mind, aga tundis muret mu pärast rohkem kui keegi teine. Käisime kõik koos peol ja kuna Oscari venna autos oli lapsetool, mida me ei tahtnud hakata täispeaga välja kiskuma, panime Airi sinna tooli istuma. Airi oli väga rahul, nagu näha võite.

Airi – Meelika – Keiri – Sheryl – mina

Alloleva pildi pidu oli meil vahetult enne kruiisile minekut, sest täitsa normaalne ju öö läbi pidu panna, et hommikul kell üheksa Miami suunas minema hakata. Pildil vasakult Leo – Brigi – Oscar – mina – Steven.

Enne kui hooaeg meil tööl peale tuli, tegime veel viimase peo kõikide John’s Islandi inimestega ja ma arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et nii palju pole meid seal kunagi olnud. Eks kõik teadsid, et see pidu on järgneva kahe kuu eest, kui me minna ei jõua.

Oscar – mina – Keiri – taga Alex – Meelika – Reelika

Reelika – Mari – Brigi – mina – Airi – Keiri

Alati, kui me peole lähme, Artur palub enne pidu, et me teda maha ei jätaks. Ja me oleme alati sellest kinni pidanud, koos lähme, koos tuleme. Ja too pidu oli nii raju, et kui ma hommikul ärkasin kodus, sattusin ma jumala paanikasse, mõtlesin, et appppiii, me jätsime Arturi maha. Ma ei suutnud lihtsalt meenutada, et ta oleks istunud selles autos, kus me kõik ülejäänud istusime, veel vähem suutsin ma meenutada, et ta oleks McDonaldsis meiega olnud. Hakkasin hirmuga vaatama eelmise õhtu pilte ja leidsin sellise, kus ma ta kaelas ripun, McDonaldsis.. huhh.. me ei jätnud teda maha. Haha.

Jätkasime ka Mariga oma traditsiooni
November – detsember – veebruar

Tööst siis nii palju, et lõpuks on graafikud sellised, et mul vähemalt on 12 vahetust nädalas ja kui muidu poleks hullu, siis viimastel nädalatel kipub mul sinna sisse minema päris mitu hommikusöögi vahetust ja kui on midagi, millega ma üldse hakkama ei saa, on see enne kella seitset ärkamine, et minna tööle. Arvasin (ja lootsin), et see ainult ühel nädalal nii, kuna kaks peamist hommikusöögi tegijat olid reisil, aga ei, tuli uus graafik ja tulid uued vahetused hommikusöögil. No mis seal ikka, tuleb hakata ringi elama oma traditsioone, ei pea kella üheni öösel telefoni vahtima ja jutustama.

Veebruari alguses toimus SuperBowl, mis on Ameerika jalgpalli finaalmäng siis. Ma ei tea kahjuks sellest mängust midagi ja veel vähem saan ma sellest aru, seega ma ei oska ka öelda, kas see oli põnev või mitte. Nagu ma aru sain, võitis tiim, kes on 7x võitnud ja keda keegi võitjaks ei tahtnud. Meil tööl toimus ennustusmäng ka ja üks meie bartenderitest võitis 600$, päris äge! Sarnaselt eelmisele aastale, kandsime kohtunike riideid, lauad olid täis temaatilist kraami ning melu käis ohtralt. Ma kusjuures pidin töö õhtu tööl olema beachclubis ehk siis restoranis ja mind julmalt lihtsalt tõsteti rafterisse (ehk baari) ja ma olin täiesti kindel, et istun seal nüüd kella kaheni öösel, aga õnneks oli kapten hea ja lasi mul normil ajal siiski minna.

Airi – mina – Emese

mina – Emese – Airi – Cipi

Üks päev oli tööl nii külm, et keerasin teki endale ümber jalgade. Nendel külmadel päevadel mõtlesin kogu aeg, et kelle kuradi idee oli meile nii lühikesed seelikud panna tööriietuseks.

See viimasel ajal Arturi põhiasend pauside ajal

Jordan kleepis toolile mu nime peale, sest ma istun kogu aeg sama tooli peal. Kahjuks järgmisel päeval läks tool juba rändama ja nüüd ta on kuskil söögitoas, aga mitte kunagi seal, kus ma istun.

Brittany isegi saatis pildi mulle, et kas ma tean sellest midagi

Järjekordne kell 7.25 shuttle

Tropical Sunday koos Arviga raftersis

Brigi saatis mulle oma vabal päeval ühe teise serveriga donutsi, njämma

Artur ei lubanud neid pilte üldse siia blogisse tegelikult panna, aga ta õnneks ise ei loe mu blogi, nii et loodetavasti ta ei saa kunagi teada ja siinkohal tere Arturi emale! (tegelt on ta hea poiss)

Airi nägu oli lihtsalt priceless, ta oli maxmasenduses sellel hommikul

Too päev oli tööl minu ülesanne kogu tiimi rolluppidega varustada, kuna me ilma naljata tegime beachclubi ja raftersi lõunaga 600 inimest ja need rullid olid kogu aeg otsas. Ehitasin selle püramiidi, viis minutit hiljem oli terve kast tühi. Ma rullisin mingi 500 rulli, ilma naljata.

Üks nädal üle elatud, umbes üheksa veel minna

Ja pärast seda hullu nädalat, kui mul oli esimene vaba hommik, juhin tähelepanu, mis kell äratuskell helises. Ma reaalselt ärkasingi alles siis.

Aga ikka rõõmus, olgu kui väsinud tahes

Vahepeal sain kodust toredaid pilte lumest ja Lolast ja koertest.

Jõuamegi otsapidi juba käesolevasse nädalasse. Mul oli teisipäev vaba, Brigittal oli hommik vaba, Oscar töötas, seega ma võtsin Oscari auto ära, võtsin Brigitta peale (nagu näha, me kumbki ei taha eriti Walker Woodsis enam magada, hihi) ja käisime Panera Breadis hommikust söömas. Ohios ma käisin hullult palju seal, nüüd käin korra hooaja jooksul. Ma ei saanud süsteemist eriti aru, vajutasin igasuguseid nuppe ja skoorisin endale siis bbq-kana flatbreadi, küpsise, vee, apelsinimahla, jogurti ja saiakese ka. Kõht oli mõnusalt täis selle kõige lõpuks. Käisime veel veidikene shoppamas ja toidupoes, aga kuna me valisime poe, mis on kohutavalt kallis (nagu meie Stockmann), siis ostsime ainult hädavajaliku ja läksime.

Vahel on tööl sellised õhtusöögid, et ei ole millegi isu

Ostsin omale lõpuks hommikumantli ja see on nii hea ja nii pehme ja nii mõnus!

Lola nägi uut Kalevi korvpallurit ja armus

Ahjaa, vahepeal kolis Triin ju meie juurde elama, veetsid Lilyga terve nädala minu toas (sest mul on ekstravoodi). Kahjuks mind ennast väga palju kodus polnudki, ma üldse elan vähe siin majas viimasel ajal, aga igal juhul pärast peo ööd, kui oli vaja ennast kokku võtta, siis Triin söötis mulle sellise hunniku vitamiine sisse, et ma pole elus ka nii palju vitamiine söönud, kui tollel päeval, ma ei jaksanud isegi neelata enam lõpuks.

Käisime ka Brigitta ja Joshua ja veel ühe kutiga golfi mängimas. Ma pole elus mänginud ja ausõna, ma pole vist kobamat inimest näinud ka kui ma ise. See-eest oli päris tore ja äkki ikka lähme veel ja ma lõpuks suudan ennast kokku võtta ja lisaks palli pihta saamisele selle ka natuke kaugemale kõksata.

Joshua oli täiega pettunud, kui Brigi temast parem oli

Vahepeal ju oli ka sõbrapäev siin ja kuigi ma sõbrapäeval töötasin ja Oscar ka töötas, siis tähistasime seda mõne päeva ette, veetsime õhtu koos, vaatasime uut Grinchi filmi (ma viimased 45 minutit magasin diivanil), tellisime pizzat ning järgmisel päeval läksime Fort Lauderdale’i, minu suurel nõudmisel. Ta isegi küsis mult, et äkki lähme Orlandosse ja ma reaalselt vastasin, et ei, Orlandos pole merd.. nojah.. meri või ookean, üks sama kõik..

Niisiis võtsimegi hommikul suuna lõuna poole ja käisime Fortis shoppamas, mulle ühte kleiti, millest ma Vero Beachil ilma jäin ning talle teksapükse ja lõpuks ostsime terve hunniku roosasid asju. Ma mõjun talle vist halvasti juba oma roosamaaniaga. Läksime ka Miyakosse sööma, mis on mu lemmik söögikoht maailmas ja õnneks nüüd on Oscari lemmik ka, ta ei uskunud lõpuni välja, et on olemas mingi koht, mille nimel ma olen valmis tund 45 sõitma, et süüa saada. Nüüd usub. Õhtu lõpetasime väikese jalutuskäiguga rannas ning sõitsime siis koju tagasi, kus ma vajusin megakiirelt unne.

Valentinipäeval saimegi siis nii palju koos olla, kui hommikul koos ärkasime ja rohkem me üksteist sel päeval rohkem ei näinud. Aga nüüd on meil mõlemal ühesugused käevõrud, mis tähistavad distantsi, et võivad olla kilomeetrid meie vahel, aga mitte kunagi meie südametes.

Eks see peamine tähendus jõuab meieni hiljem, kui on päriselt aeg lahus olla.

Ja üks õhtu oli vapsee pidupäev, kui ma skoorisin töölt koju tulles lausa kolm pakki ja neljanda sain veel hiljem postkastist. Kusjuures, üks pakk oli empsilt ja täis kommi ja šokolaadi.

Ma vist just sain aru, miks mu kõht valutab…

Ja lõpetuseks ilus kaader hommikust, kui ma poolpimedas alles shuttle peale kõndisin ja temperatuuridest, mis meid see nädal kenasti kostitanud on. Lõpuks ometi saan seda ilma, mille pärast ma siia kolisin.

Killud:

Meil ei tohi tööl telefoni olla, me ei tohi üldse kasutada ka seda, aga mul on kogu aeg taskus ja Airil ei ole mitte kunagi. Ükskord ta unustas ja ütles täiesti siiralt: “Oooo telefoni jätsin taskusse. Olen rebel.” Lollakas, hahaha.

*************

Automüüja: So here is the cd. (Nii, siin on CD)

Arvi: “What is cd?” (-Mis on CD?)

Automüüja: Not sure, I saw it once in my history book. (Ma pole kindel, ma nägin seda ükskord ajalooõpikus.)

*************

Mul üks õhtu olid kolm inimest – naine ja kaks meest – küsisid, kas eestlastele meeldib saunas käia. “No ikka, kuidas siis muidu,” vastasin. Küsib üks “Te vist peksate ka seal üksteist millegagi?” Vastan, et jah, kasevihaga. Küsib edasi, et kas see haiget ei tee? Vastan, et ei, see tõmbab vere käima ja on hea olla. Selle peale teine mees küsib “ühesõnaga, kui me läheks sauna ja ma peksaks sind, siis sulle meeldiks see?”

Ta muidugi sai ise ka aru, kui aia taha see nali läks ja vabandas koheselt ja palus, et ma kaebama ei läheks ta peale.

*************

Ma laulan tööl kogu aeg cuppycake laulu, kes teab, see teab, kui tüütu see on. Ja ma ei osanud tervet laulu, ainult poolt.
“Mõtle, kui ma saan terve laulu selgeks, siis ma saan tervet laulu kõigile laulda.”
-“Jumal, võtke talt internet ära.”

Enne ja pärast puhkust

Küsimustering

Uus sõber

Vaba päev + töömaraton

Jälle hüvastijätt

Uus töönädal uue hooga

Jõulude lõpp

Leave a Reply Cancel reply

Similar Posts

Leave a Reply Cancel reply