Elu Ameerikas: viimane sissekanne sel korral

Kui me käisime Stefaniga viimane kord McDonald’sis, käisime me uues linnas, kus ma varem polnud käinud. Tellisime toidud ära, hakkasime koju sõitma, ütlesin veel, et ma panen Waze peale, et siis näeb kiirusepiirangut. Sõidame siis rahulikult, vaatame, oo politsei, järgmisel hetkel ta keeras meile järgi ja siis juba läks kõik siniseks. Peatusin kenasti tee ääres, panin käed rooli peale, nii nagu siin Ameerikamaal peab tegema ja siis tuli juba politseionu auto juurde.

– “Teie load ja autopaberid?”

Mina: “Mis paberid?”

Stefan: “Need, mis Sa ARKist said.”

Mina: “Ma ei ole käinud ARKis, ma ostsin Toyotast auto.”

Stefan: “Kust Sa oma numbrimärgi said?”

Mina: “Võtsin vana auto pealt ju.”

Stefan jumala närvis, hakkas pardatšokist siis otsima neid pabereid, ma muudkui kihistasin, sest ma ei saanud üldse aru, mis paberit meil siin vaja on. Lõpuks siis leidsime ja nagu, nali naljaks, aga mu eelmise autoga see paber seisis mul aasta aega kodus kapis, ma isegi ei teadnud, et see on oluline paber. 

Võttis siis politseionu mu paberid ja load, läks minema, mina jumala segaduses, et kurat, Waze ju näitas, et 45 lubatud, mina sõitsin lausa selle alla, sest ring kiiruse ümber polnud isegi punane. Tuleb onu tagasi, ütleb, et te sõitsite 30 alas 45ga. Kuidas 30 alas? Kus see tuli? Ütlesin, et ma ei tea, ma sõitsin Waze järgi, see näitas 45 (sest me keerasime McDonaldsist ju tee peale ja seal polnud ühtegi märki) ja siis politsei ütles, et jaa, me mingi kuu aega tagasi vahetasime neid märke siin. Ehk siis korralik lõks pandi üles ja ma kukkusin sisse. Õnneks, kuna ma olen väga armas ja rahulik autojuht, sain ainult hoiatuse ja läks päev edasi.

Ja selgituseks üsna arusaamatule süsteemile Ameerikas, siin käib numbrimärk endaga kogu aeg kaasas, ostad uue auto, võtad vana pealt numbrimärgi kaasa ja paned uuele. Numbrimärgi kehtivus käib minu enda sünnipäeva järgi ehk iga aasta 28.aprill pean ma seda uuendama (loe: maksma). Sama süsteem on ka kindlustusega, kui Eestis kindlustad autot, siis siin kindlustad ennast. Kui autoroolis on keegi, kellel kindlustust ei ole, ei huvita mitte kedagi, et autoomanikul tegelikult kindlustus on. 

Reedeks olime endale saanud ka shuttle juhi, selleks on Leedust pärit poiss, kes kolis ka meie majja elama, koos ühe teise poisiga, kes on pärit ka kuskilt sealt Serbia kandist, äkki oli Montenegro vms, ma ei mäleta. Igal juhul oli shuttle olemasolu muidugi väga tore, kui jätta välja fakt, et tema tööpäev algas laupäeval kella ühest ja näiteks Brigitta pidi tööl olema kell 7 hommikul juba. Üsna arusaamatu minu jaoks, mis kasu temast siis üldse on, kui ikkagi pool rahvast läheb ise autode-motikatega tööle. 

Reedel käisin ka ise korraks hotellis kohal, et meie suurepärane ülemus pihtide vahele võtta, sest kui teised kõik said hommikul palka, siis mina muidugi ei saanud ja kuigi ma eeldasin, et see nii läheb, sest kuidas ta saab mulle maksta, kui mul pole endiselt viisatki ja ma illegaalselt tööl olin, eksole. Kõndisin siis sirge seljaga otse tema juurde ja kui küsis, et oii, Gerli, kuidas läheb, ütlesin otse, et on paremaid päevi olnud, mis mu rahast sai? Ta oli suht kök-mök seal, aga mitte kauaks, sest ausõna, kui on vaja mingeid vabandusi, siis sellel vennal tuleb neid 12 tükki minutis ja enamus sellest on üks suur jama. Igal juhul laamendasin ma siis seal, käskisin tal helistada raamatupidajale ja asjad korda ajada, ma olen kolm nädalat siin olnud ja pole ühtegi dollarit näinud ja nii ei käi need asjad. Ta siis helistaski ja lubati mulle õhtuks tšekid kirjutada, milles ma ka muidugi kahtlesin, aga WOW ükskord elus suutiski ta asjad korda ajada ja raha ma kätte sain. 

Pärast vestlust temaga läksin ühikasse, mis on hotelli territooriumil ja kus osa John’s Islandi inimesi praegu karantiinis on, nägin Zeed, Dimat, Karolinat ja Filippi. Zee tegi mulle hommikusööki, ahjus juustusaiasid ja teed (kuhu ta loll valas piima peale, kes teeb nii??) ja rääkisime seal kõik koos juttu mõned tunnid. Hiljem tegin kiire tiiru veel linnas, käisin suveniiripoes ringi vaatamas, et mingit nänni osta ja muidugi skoorisin jäätise ka, see jäätisekohvik on saatanast seal nurga peal.

Mul tuli pael lahti ja veel enne, kui ma kummardada jõudsin, Dima rüütellikult sidus kokku mu paelad

Laupäeva õhtul käisime Brigittaga uuesti Taka restoranis, nii-öelda välja võtmas oma tasuta õhtusööki, eelmise üsna läbikukkunud söögi asemele. Näha oli, et meid väga oodati, juba hostessi poiss õues meid nähes kohe naeratas ja ütles, et ootas meid ja juhatas meid siis õue lauda, kuhu meile saadeti ilmselt restorani parim server ja isegi omanik tuli meiega rääkima, et kindlaks teha, et kõik on seekord hästi. Ja pean tunnistama, et tõesti oli. Sushi maitses imehästi, server soovitas meile veel ühte rulli, mille Brigitta ka võttis. Lisaks võtsime eelroaks falafelid ja mozzarella salati koos mingi Türgi juustuga. Ja paar margariitat ka. Ühesõnaga, jäime väga väga rahule seekord ja oleks selline olnud esimene kord, poleks midagi olnud vigiseda. Lõpetuseks tuli veel omanik meiega shotte tegema, milleks oli baileys, viin ja šokolaad ja no see oli nii nämm, et ei pidanud isegi jäätisekohvikust seekord jäätist kaasa ostma. Jalutasime veidi veel linnas ringi ning tulime siis koju ära.

Pühapäeval pidi meil olema chill õhtu, 90 days to wed viimane osa ja selline lõbus õhtu. Lõpuks sai sellest aga suur emotsionaalne telefonikõnede hunnik ja pisarad, et saadet ei jõudnudki lõpuni vaadata. Ühesõnaga, selleks ajaks olin ma endale ära ostnud piletid, et koju ära tulla, sest mu viisat ei olnud endiselt ja ausõna, kui te eelnevate sissekannete jooksul ei ole aru saanud, mis sorti poiss see Joe on, siis näiteks esmaspäeval Reelika läks tööle, 10 minuti pärast tuli tagasi ja ütles, et tema ülesanne on täna hoopis taimi istutada, nii et ta tuli riideid vahetama.

Kahjuks aga mu piletid tühistati ära vähem kui 12 tundi pärast ostmist ja olles korralikult Icelandicu telefoninumbrit pommitanud, sain selge juhise helistada 48 tundi enne lendu ja küll nad siis mu kuskile mujale lennule panevad. Kuulekalt ma seda ka tegin, selleks, et saada teada, et kuna mu pilet on ostetud läbi vahendaja, ei saa nemad mind aidata ja pean helistama vahendusfirmasse. Nendel on aga mingi selline “lahe” süsteem, et hetkest, mil Sa sealt pileti ostad, suunab contact us link Sind kogu aeg tagasi oma broneeringu peale ja mitte midagi teha ei saa. Õnneks Brigitta taipas ise otsida oma arvutiga ja leidis selle numbri üles. Helistasin siis neile, kust ma sain nii ülbe suhtumise osaliseks, et ma olin lausa sõnatu. Ausõna, ma olen päris hea paukuja vastu, aga sellise klienditeenindajaga ma olin täiiiiiiesti sõnatu. Ütlesin lõpuks, et okei, teist pole mingit kasu, ilusat õhtu jätku. Helistasin uuesti Icelandicusse (pärast seda, kui ma olin juba mitu korda nutnud, sest olukord tundus lootusetu) ja rääkisin loo ära ja sain telefoni otsa sama tüdruku, kellega ma olin paar päeva tagasi juba rääkinud. Tema oli õnneks hästi abivalmis ja kuigi ei 9.06 ega ka 10.06 ei olnud MITTE ÜHTEGI lendu Tallinnasse, leidis ta ühe esmaspäeva õhtuks ehk kõne helistamise hetkel oli väljumiseni aega umbes 22 tundi.

Järgnes täiesti magamata öö, kuniks ma ootasin, kas lennufirma kinnitab piletid ära ja need saadetakse mulle meilile või tuleb hommikul veel üks kolgata tee ette võtta. Ma magasin nii “hästi,” et mu kell näitas öiseks uneks 28 minutit, ilma naljata. Väga tark mõte ei olnud, arvestades, millise graafikuga ma need piletid sain, aga selline see inimkeha on, peta palju tahad, ära ei peta. Närvid olid ilmselgelt täiesti läbi.

Üritasin siis päeva jooksul oma asju pakkida, mis üldse ei õnnestunud, ei olnud seda tuhinat üldse peal ja kõik tundus nii mõttetu ja mulle üldse ei meeldi ka sellised ootamatud käigud. Lisaks ei olnud kellelgi kohvrikaalu, nii et esimest korda elus läksin ma lennujaama lihtsalt puusalt panema. Minu õnn, et kohver ema-isa asjade ja kingitustega läks Eestisse juba mais, sest kui mul oleks need asjad ka veel olnud, siis poleks vist lennukile lastudki.

 Meie õnneks toimis kogu plaan kellaajaliselt ka Brigitta töögraafikuga, kell kolm sai ta sealt minema ja pool neli olime meie juba teel Bostonisse. Boston asub Boothbay Harborist kolme tunni kaugusel, aga tegelikult selle maa teeb nii pikaks lihtsalt see esimene 40km, mis on kõige retsim Lõuna-Euroopa ralli oma mägede, käänakute ja kiiruste poolest. Bostonis natuke tiirutasime ka ringi, sest Waze ei saanud täpselt aru, kus see lennujaam olema peaks ja märgid juhatasid ka veidi segaselt, aga lõpuks me kohale jõudsime.

Kui hommikul Meelika-Reelikaga hüvasti jätsime, olid ikka silmad märjad ja kurb oli olla, aga seda ei andnud ikka absoluutselt võrrelda selle tundega, mismoodi me Brigittaga hüvasti jätsime. Olime ju pea kümme kuud kogu aeg koos olnud, nagu rääkisime, et ega ei oskagi enam teistmoodi, mingi 2 päeva maksimum järjest olime me eraldi, kogu aeg ikkagi saime kokku. Ja oli ju ilus plaan meil terve suvi koos veeta ja nüüd siis niimoodi.. tõesti väga väga kurb.

See meil üks väheseid pilte päikeseprillidega, sest me tegelt mõlemad nutsime lahinal selle ajal

Nagu te juba piltide pealt näete, lennujaam oli inimtühi. Reaalselt mingi viis inimest oli seal. Sellises suures lennujaamas. Lauas istunud saksa tädikene oli väga inimlik ja sõbralik ja kui alguses kaalus mu kohver mingi 30kg, siis ma tegin ta natuke inimlikumaks, nii et ta kaalus 25.4kg ja tädikene lasi selle ka läbi, ütles, et ah vahet pole, teid on kümme tükki lennukis. Ma mõtlesin, et ta teeb nalja, aga etteruttavalt ütlen, et ei teinudki. Käsipagas võis ka 8kg olla, no mul mingi 18, mis seal ikka. Tegelt ma ei tea, ma ei kaalunud.

Hiljem nägin ekraani pealt, et õhtuks oligi Bostonist ainult neli lendu. Neli ainsat lendu. Millest kusjuures kolm olid ära tühistatud. Lennujaam oli endiselt inimtühi.

Kui aeg lennukisse minema oli hakata, vaatasin ringi ja sain aru, et okei, meid ongi mingi kümme tükki seal lennukis. Stjuardessid tegid rääkima hakates nalja: “Okei, võtke vabalt. Grupp 1, 2, 3, 4, mida iganes, tulge kõik siia. See on esimene ja viimane kutse.” 

Lennukis öeldi, et istuge kuhu tahate, aga hoidke distantsi ja kahjuks neil see äriklass oli väga napakalt ehitatud, et mul oleks olnud variant sinna minna, aga ma oleks pidanud tagurpidi sõitma ja ma polnud kindel, kas see meeldiks mulle, seega pugesin järgmisse, wannabe äriklassi, kus oli kaks istet kõrvuti ja palju palju ruumi.

Filmid olid nii uued, et mul jäid need kinos vaatamata, sest kinod pandi kinni, aga reaalselt ära vaadata jõudsin ainult ühe: Playing with the fire, mis oli normaalne huumor ja lihtne film, mitte midagi erilist. Meile anti ka suur kotitäis snäkke, kahjuks sooja sööki ei serveeritud, aga snäkkide hulgas oli üks mingi pirukas, kust pealt ma lugesin, et seal on seened, aga ma teesklesin, et ma ei näinud seda ja sõin ära. Lisaks krõpsud, kreekerid, kaks coca purki, veepudel, küpsised. Asjalik kraam, aga otseselt toitu polnud.

Stjuardesse oli sama palju kui meid ja tänu sellele võin ma öelda nüüd, et British Airlines on mu konkurentsitult lemmik lennufirma. Ei tea, kas nad on tavaliselt ka nii head ja kutiplutid või lihtsalt praeguse olukorra pärast.

Sinna keskmisse tooli ma oleks võinud pugeda

Terve lend oli mask kohustuslik. Olete kunagi proovinud maskiga magada?

Lend Bostonist Londonisse kestis äkki kuus tundi, pardon mu teadmatus, mul olid kõik tunnid ja kellaajad lõpuks segi nende lendamiste, passimiste ja kellakeeramiste pärast. Londonis oli mul ooteaega täpselt üheksa tundi. Kui ma esialgu olin lootusrikas, et äkki ikka lasevad mu linna peale kolama, siis piirikontrollis loobusin sellest kohe, kui mulle öeldi, et isegi ühistranspordiga ei tohi sõita. Mis seal siis ikka. Kuna ma lennukis magasin umbes tunnikese, olin päris segi ja lennujaama keskele jõudes sain aru, et siin ei päästa ka mitte miski, kõik kohad olid kinni. Lõpuks leidsin ma ühe väikese poe, kust ma skoorisin omale võileiva ja smuuti ja chipsid ning seejärel otsisin omale vaikse nurga ja keerasin ennast sinna külili. 30 minutit magasin ka vahepeal.

Pärast üheksat imepärast tundi oli aeg jälle lennukisse astuda, milleks seekord oli Finnair ja polnud üldse enam nii tore nagu British. Väike lennuk ja kuigi mul oli terve kolmene rida tühi ja sain see-tõttu isegi väikese une teha, umbes 30 minutit. Järgmine peatus oli 2.5 tundi hiljem Helsingis ja kuna ma jõudsin sinna 23.00 ja viimane laev lahkus 23.00 ja viimane lend lahkus mõned tunnid enne, tähendas see öist tsilli Helsingis. Ma olin küll lõpuni lootusrikas, et ma saan selle vähemalt veeta hotellis, sest nii mulle välisministeeriumist öeldi, aga see lootus kustutati siinses tollis kohe ära, kupatati mind Schengeni alasse ja öeldi have fun. Natuke kõndisin ringi, siis leidsin kaks inimest, kes jagasid vett ja tekke ja ütlesid head ööd. Kaksteist pikka tundi algasid…

Ega magamiseks ikka väga energiat ei olnud, veidi üle tunni tudusin, siis hakkasin hoopis Tiktoki tantse õppima ja filmima, nii et turvamehel oli ilmselt lõbus. Lõpuks mingi poole üheksa paiku ma otsustasin minna ringi vaatama, sest lennujaama app väitis, et kuskil peab olema siuke pool duširuumi moodi asi, kus saaks pesta ja riideid vahetada. Leidsin selle üles, värskendasin korralikult, nii hea oli.

Kümneks läksin oma väravasse, 10.40 tuli buss järgi, viis meid maailma kõige väiksema lennuki juurde ja istusime siis rõõmsalt sinna sisse, seitse tükki meid oli, lennuk lendas õnneks ainult 20 minutit, sest mu süda oli nii paha ja ma mõtlesin, et tuleb ära vist esimene kord, kui ma lennukis oksendan. See lennuk oli konkreetne mängulennuk ja see piloot ei paistnud üldse lennata oskavat ja sjuardessid olid ka megaülbed, mõtlesin kohe, et no welcome to estonia, kuigi sel korral naised olid hoopis Soomest pärit.

Tallinna lennujaamas võttis meid vastu politseibrigaad, küsiti, kas tulin Soomest või kuskilt varem juba ja kui ma murdosasekundiks mõtlesin, et ma valetan (sest ei paistnud, et nad seda kontrolliks kuskilt), siis otsustasin ikkagi ausalt öelda ja nii läksid kõik megapaanikasse seal, OMG SEE PEAB SINNA LAUA JUURDE MINEMA, jesus christ, rahunege maha.. Täitsin oma ankeedi ära, pidi panema telefoninumbri, elukoha, dokumendi numbri, öeldi, et saab 200 rahaühikut trahvi, kui mind antud aadressilt ei leita, ma ei teagi siis, mismoodi otsima tullakse, kas jälitatakse telefoni või reaalselt tullakse ukse taha, aga savi.

Järgmised kaks nädalat olen Assaku kuninganna. Jehuu.