Elu Ameerikas – uus algus Nashvilles

Nagu eelmises postituses mainisin, reede õhtul alustasime me tööd Belle Meade klubis Nashvilles. Klubi asutati juba 1901.aastal, aga selle asukoht ei olnud siis see, kus see on praegu, siia kolisid nad 1916, mis sellegipoolest näitab seda, et maja on juba korraliku ajalooga ja sellist “vanaaegset” olustikku üritavad nad hoida tänase päevani.

Me ise arvasime naiivselt, et esimene õhtu on rohkem mingisuguste paberite täitmine ja rohkem ametlik osa, aga päriselt läks nii, et kaks tundi pärast klubisse sisseastumist, olime juba laudades ja terve õhtu jooksime ringi, sest ootamatult oli väga kiire õhtu (ikkagi reede) ja õppida me nii väga ei jõudnudki, sest kogu aur läks konkreetselt töötamisele.

Erinevalt John’s Islandile, kus meil on viis päeva klassiruumi tunde + kaks nädalat treeningut põrandal, enne kui me omaette tööle saame hakata, üritati Belle Meades meie treening kolme päevaga ära teha, et meist kohe täisväärtuslikud teenindajad teha. Mulle iseenesest see meeldib, sest tegelikult teenindus on ju teenindus ja õppida on vaja uues kohas sisuliselt uus menüü + lauanumbrid ja muu tuleb juba loomulikult. H2B viisasid (ehk seda programmi, mida meie teeme) on siin klubis ainult 4. Lihtsalt meenutan, et John’s Islandil on umbes 200. Seega, enamus töötajaid on kohalikud. Ma ei tea, kas ma varem olen siin maininud üldse, aga neljast kolm on eestlased ja neljas on Lõuna-Aafrikast pärit poiss, kes kolis Nashville, sest tema tüdruksõber elab siin.

Töökoht ise on väga vahva, meil on John’s Islandilt tõesti väga tugev põhi all, me oleme harjunud palju kiirema teenindusega, palju suurema koostööga, suurema hulgaga klientidega, võib isegi öelda, et me oleme harjunud palju rohkem töötama, kui siin seda tegema peab. Mitte üldse halvas mõttes, sest tegelikult seda me ju tahtsimegi ja kui me töökohta suveks valisime, oli meie number 1 kriteerium, et see asuks linnas (sest pärast Maine ja New Mexicot, ei tahtnud kumbki meist kuulda kuskile metsa kolimisest mitte midagi) ja number 2, et meil tuleks lõpuks ometi rahulik suvi, mitte et töötame 60-70 tundi nädalas.

Erinevusi John’s Islandiga on palju, ma ei hakka kõigesse süvitsi sisse isegi minema, sest ilmselt aru saaksid ainult need, kes teenindajatena töötanud on, aga peamine erinevus on tõesti see, et siin on nii rahulik. Keegi ei karju, keegi ei ole pahane, keegi ei stressa, keegi sõna otseses mõttes ei dramatiseeri üle. Tiim töötab tiimina, managerid toovad toitu lauda, kui foodrunnerit ei ole, serverid teevad baaris jooke, kui bartender on kadunud, nõudepesuosakonnas pannakse kõik nõud serverite jaoks lihtsasti paika. Ühesõnaga jah, ma võiks pikalt siin jätkata, aga ütlen lühidalt – kõik on väga hästi. Muidugi on omajagu asju, mis meie jaoks on veidrad ja arusaamatud, aga chill, kõik on väga chill.

PS! Me kasutame siin mingeid walkie-talkiesid, et üksteisega rääkida ja vot see vidin küll mulle ei meeldi. Esiteks, kuna ta on kogu aeg kõrvas ja no minu kõrvad on nagunii täielik mureallikas, üldse ei meeldi, et miski vidin on seal sees. Teiseks, kuna lisaks juhtmele on tal ka see aparaat ja see aparaat ei seisa mitte kuskil, ainult siis, kui teksad on jalas, siis saab tagatasku külge panna, aga ma üldiselt teksades tööl ei käi, nii et jah. Üks päev see kukkus mul neli korda vastu maad, sest ma sõitsin kogu aeg toolidele sisse sellega.

PS2! Aga see mustvalge töökostüüm on nii ilus, see vest on ülipikk ja hoiab mul nii ilusti puusa peal ja tegelikult on meil veel ka must lips ja puha, me koos pildil ei ole, sest me kumbki ei osanud lipsusõlme teha.

Nüüd aga vahvama osa juurde. Pühapäeva õhtul saime lõpuks kolida oma majja, mis oli väga põnev, sest piltide pealt nägime, kui äge see välja nägi. Esialgsest kuuest sissekolivast inimesest sai lõpuks neli, mis tähendas, et neljanda poisi panime me allakorrusele ja kolm tüdrukut ja eestlast jäävad üleskorrusele. Kuna mina ja Brigi jõudsime kohale esimesena, saime me ka esimesena toad valida ja nii naljakas, kui see ka pole, me kumbki tegelikult ei tahtnud alguses master-magamistuba (mis tähendab, et see on maja kõige suurem + seal on vannituba eraldi), sest see on nii suur ja suht lollaka olemisega, seal on kaks suurt voodit ja ainult sellest ruumist saab minna tagaaeda.

Seda maja kasutati enne airbnbks, seega ma saan aru, et nende huvides oli siia võimalikult palju inimesi mahutada, aga jah, meie jaoks kasutu. Lõpuks aga otsustasime, et ma võtan selle suurema toa endale ja kasutame siis mu ühte suurt kappi hoopis kohvrite hoidmiseks ja mis seal ikka.

Esimese asjana siis tegime majale tiiru peale ja vaatasime, mis meil veel vaja on ning läksime veidikene poode avastama. Käisime Marshallsis ja Rossis shoppamas ja siis veel Walmartis ja lõpuks olime nii väsinud ja nii näljased, et oleks tahtnud kuskilt süüa tellida, aga läks hoopis nii, et ma küpsetasin meile lõhet ja risottot, jõime veini ja tähistasime oma uut algust siin.

Esmaspäeviti on meil enamasti vaba päev, sest siis on klubi kinni. Väljaarvatud pühad, näiteks järgmine esmaspäev on Memorial Day Weekend, siis on klubi kinni hoopis teisipäeval. Seega, sel esmaspäeval oli meil vaba päev ja otsustasime olla produktiivsed.

Meie esimene käik oli YMCA, mis on spordiklubi, umbes taoline nagu MyFitness, neid on üle riigi, need on suured ja ägedad ja pisut kallimad kui tavalised jõusaalid. Meil on siin lausa nii hästi, et meil on umbes kolm klubi koduligidal, üks neist on poole maa peal tööle ehk meil on üsna üllas plaan hakata pauside ajal seal trennis käima, kui vaja. Siiamaani me pole seda veel teinud, nii et eks tulevikus ole näha, kas me päriselt ka suudame. Igal juhul, sel korral läksime kesklinna omasse, mis on nii suur, et ma arvan, et kui ma täna lähen sinna bodypumpi, siis mul kulub üksjagu aega, et see koht üldse üles leida, kus see klass toimub. Tegime ka kiire treeningu, väga mõnus.

Päeva järgmine käik oli meil minna avastama kesklinna, Brigi on seal küll varem käinud, aga mina ei olnud. Otsustasime minna Uberiga, sest autoga tundub see piirkond üsna iseenda tapmine + parkimishinnad on umbes 15$ (14€) tund ja see ei tundunud väga arukas. Meie maja on linnale väga ligidal, umbes 8 minutit sõitu ja umbes 9-10$ uberiga. Esialgu viis juht meid mingisse uude kohta, nimega Food Hall, kus siis oli terve hunnik söögikohti koos + baar, katusebaar, üsna selline Kalamaja tüüpi, ainult, et kõik kohad olid ühe katuse all. Valisime itaalia restoranist pastad endale, võtsime baarist joogid, saime infarkti nende hindade peale ja sõime siis kõhu täis.

Lühidalt selgitades, joogihind menüüs oli 15$ (14€), sellele lisandus tax + alkoholi tax, kokku tuli hind 18.5$ (17.35€) ja lisa sinna veel jootraha ja tuligi kokku 20$ (18.75€) ja uskuge mind, sellise summa peale ma kavatsen terve suve vett juua.

Kõhud täis, läksime linna peale jalutama, käisime mööda Broadway tänavat, mis on siis see peatänav Nashvilles, kus asuvad kõik baarid. Ja igas baaris on live muusika. Reaalselt igaühes, isegi kahes kõrvuti ustega asuvates. Ma kujutan ette, kui lärmakas seal on õhtuti või nädalavahetusel ja täiesti reaalselt ma tundsin, et see pole üldse midagi mulle. Nii naljakas, kui see ka pole.

Jalutasime tänava läbi, käisime pargis, jalutasime üle silla, tegime mõned pildid, käisime pargis. Ahjaa, me käisime makroonikohvikus ka, proovisin mint-valge sokolaadi makrooni koos jäätisega. Hingehinnaga, aga väga maitsev.

Pärast tegime veel poetiiru, et osta mõned asjad, mis ostmata jäid ning lõpuks jõudsime koju tagasi, kus Brigitta hakkas ehitama oma riiulit (seda sama, mida mina ehitasin mõned aastad tagasi Floridas ja kirusin, et kus on mehed, kui neid on vaja) ja vaatasime telekast 90 days fianced, sest lõpuks ometi saan ma telekast vaadata ega pea kuskil kurvalt oma läpakaga olema. Meil kusjuures on lausa kaks telekat majas, nii et saaksime praegu lausa eraldi aega veeta, aga me oleme ikka kogu aeg koos.

Ja jõuamegi otsapidi tänasesse päeva, mul on vaba päev, Brigi on tööl, nii et ta võttis auto ja ma olen majas luku taga, aga akna taga sajab paduvihma, nii et ma väga kurb ei ole ka. Pluss kuidagi terve see viimane nädal on olnud nii pikk, sinna sisse on mahtunud Florida korteri kokkupakkimine, reis Atlantasse, reis Nashville, viis päeva tööl, uude majja kolimine ja kõik see on parajalt väsitav olnud, nii et tahtsin ühte rahulikku päeva. Õhtul küll lähen bodypumpi, aga muu päev on chill ja mõnus.

Ja siinkohal lõpetan ja cheers uuteks algusteks ja loodetavasti tuleb see suvi lõpuks see, mida ma nii kaua otsinud olen.