Elu Ameerikas – teine nädal
Kolmapäeval alustasin tööd kella neljast ja käisin hommikul omale Subway võikut ostmas, sest ma vaatasin mingit Tiktoki videot, kus näidati aeglaselt, kuidas neid võileibasid tehakse ja mul tuli isu. Pärast selle ära söömist tuli mingi masendus peale, naersime, et käisin kaks päeva tööl ja sinna mu optimism selle töö osas kaduski. Allpool pildid meist kahest, üks oli põrandal masenduses, teine oli voodis.
 |
| Naiska tõi mulle Mainest kingituseks nummi pusa |
Tavaliselt olen mina see vend, kes jõuab viimasena absoluutselt igale poole. Kui shuttle tuleb 9.15, ärkan mina 8.45 ja jõuan bussile 9.14, aga sel aastal, ma ei tea, mis mul viga on, mul vist on hirm, et kuna ma liigun nii aeglaselt ega saa vajadusel joosta, siis ma pean ilgelt vara igale poole minema ja nii olen ma alati shuttles esimesena ja teised eestlased täiega mõnitavad mind sellepärast.
Neljapäeval töötasin ma jälle kella neljast ja kuna ma olin eelmisel õhtul väga emotsionaalne ja Brigitta on mu suurim toetaja siin, siis tegin talle väikese üllatuse snäkkide-veini ja armsa kirjaga, kui tänulik ma olen, et ta olemas on.
Lisaks viisin kommi tööle Zeele, kes on mulle ajudele käinud juba vähemalt aasta aega, kuidas ta tahab Eesti kommi. Ja siis see sooda pani pildi instagrami, mille peale tulid kõik mu juurde “aga kus minu kommid on?” Ütlesin lahkelt, et käige mulle ka aasta aega närvidele, saate ka võib-olla.
 |
| Golfclubi manager on üritanud mind teisele poole tööle saada juba neli hooaega ja ma olen alati vastanud, et ma pole nõus sellest vaatest loobuma, mis mul beachclubis on ja öelge nüüd, et see ei ole seda väärt |
Alumise pildi kohta naljakas lugu. See on tavaline “ticket,” mille ma kööki saadan. Esimesed on tavalised tellimused, midagi ei muudeta. Ja siis see roasted chicken on muudetud sisuga ehk ma pean käsitsi sisse panema kommentaari ja ma olen samal ajal telefoni otsas eks ehk see käib üsna kähku. Seega, ma kogemata tegin kirjavea, et palun green bens ja tollel päeval oli köögis siuke kokk, kes vahepeal helistab mulle ja teeb täiesti lambiseid nalju (allpool) ja seega ei saanud ma asja nii jätta ja kuna ma oma sisestatud kommentaari ei saa muuta, ainult kustutada, siis kirjutasin alla beans not bens lol ja see kokk helistas ikka mulle ja küsis “Kes on Ben?” Naljamees.
Üks päev oli meil menüüs tavaline eggs benedict ja eggs benedict krevettidega. Mina panin süsteemi tavalise ja siis see sama kokk helistab mulle:
“Soooo, Sa tahad krevettidega või tavalist?”
Ma: “No tavalise ju panin kirja.”
Tema: “Mis värvi Su juuksed on?”
Ma: “Blondid.”
Tema: “Täpselt. Sellepärast ma peangi helistama ja üle küsima.”
Teine kord, me paneme sinna pileti peale, mis kell peab toit valmis olema, vastavalt sellele, mida ma olen memberile lubanud või nemad küsinud. Alguses meil oli veidi segadus, et kui on kojuviimise teenus (üldiselt nad tulevad ise järgi klubisse), siis me pidime kirja panema ühe kella kullerile ja teise kella köögile ja siis vahepeal läks lappama, et köök ei saanud aru, mis kell nemad valmis peaks olema. Ja siis helistab kokk:
“Mis kell Sa tahad seda valmis siis?”
Mina: “Ma kirjutasin ju, et kell 19? Ei kirjutanud vä?”
Tema: “No vaata, kui Sa kõndida saaksid, siis Sa võiksid siia kõndida ja vaadata, kas kirjutasid või mitte.”
Tema: “No vaata, kui Sa kõndida saaksid, siis Sa võiksid siia kõndida ja vaadata, kas kirjutasid või mitte.”
Haa. Haa. Haa.
Õhtul läksin Norberti juurde, vaatasime Netflixist filmi Operation Christmas Drop, mis oli hästi lihtsalt jälgitav ja üsna aimatava sisu ja lõpuga, aga ikkagi väga armas ja ma olen täiega jõulude lainel juba, nii et ma väga nautisin. Tellisime pizzat ka ja nautisime õhtut, veidi nagu vanade aegade mälestuseks.
Reedel siis oli jälle vaba päev, hommikul läksime Meelikaga trenni, see tähendab, et tema jõusaali ja mina basseini äärde. Ujusin seal rahulikult ja võtsin päikest ja nautisin elu. Või oota, ma ei ole kindel, kas Meelika käis jõusaalis või oli ka basseini ääres. Mu mälu on mu lootusetult hüljanud.
Trennis käidud, tegime kodus kiire pesu, tegelikult on trennis ka pesemisvõimalused, aga mingi kala on seal veega, mu juuksed on mega takkus pärast ja ma üldse ei kannata seda, seega ma käin kodus pesemas. Edasi läksime Rossi, sest mul oli vaja lõpuks asenduskotti sellele vaesele väikesele seljakotile, kes lahkus meie seast, kui ma tõukerattaga matsu panin ja ta minu pea ja asfaldi vahele jäi. Kuna ma juba TjMaxxis ja Marshallis käisin ja sealt midagi ei leidnud, oli Ross viimane võimalus.
Esimese asjana leidsin ma sealt niiiiiiii nummid roosad papud, aga need ei mahtunud mulle jalga, tänu kõikidele nendele metallidele, mis mu jalas tsillivad. Mul on üldse umbes kaks paari jalanõusid praegu, mis mulle jalga mahuvad ja see on üsna masendav, isegi mu lemmikud valged tennised lihtsalt eiiiii mahuuuu.
Edasi käisime ka Marshallsis, sest viimane kord ma ostsin sealt pihustatava päikesekreemi ja see pagana pudel oli katki, midagi ei tulnud välja. Läksin tagasi, ütlesin, et andke uus, põrsad ja noh, nagu ikka Ameerikas, andsid ka. Edasi hakkas mu jalg valutama, nii et ma jätsin Meelika omapäi ja ootasin teda hoopis autos kuniks ta välja ilmus ja me Olive Gardenisse sööma läksime.
Jah, see ajalooline hetk juhtus, et ma tellisin endale supi. Mulle ei meeldi üldse supid ja veel vähem tellin ma neid kunagi kuskil raha eest, aga see kartuli-gnocci supp paistis nii põnev, et ma andsin sellele võimaluse ja see oli tõesti njom.
Pärast söömist, pilgeni täis olemist, tulime me koju tagasi ja läksime magama. Täiesti tavapärane vaba päeva rütm meil siin. Kui ma lõpuks ärkasin, oli väljas kottpime (elagu kella keeramine) ja ma megaunine ja siuke sooda. Hakkasin siis telekast 90 days wedi vaatama ja popcorni sööma ja veini jooma ja üsna pea tuli Meelika mulle ka seltsi, me sõime kolm pakki popcorni kahepeale ära, täiesti haiged vennad.
Hiljem saabusid töölt ka teised eestlased ja siis hakkas kõva sättimine peale, sest pärast eelmist nädalat, kui mina jäin nukralt koju ja teised läksid välja, oli meil kindel plaan sel korral kõik koos välja minna ja nii me ka tegime. Kindla lubadusega, et Filthysesse ega Riverside ei lähe, lähme viisakasse kokteilibaari, istume seal ja räägime juttu.
Viisakaks kokteilibaariks sai Sol Mar, mis on uus koht Vero Beachil ja väga mõnus lounge. Seest isegi meenutas veits meie mingit kohta Tallinnas, aga ma ei suuda meenutada, mis kohta ma mõtlen. Teised tõmbasid kohe margariitad ligi, teised ja kolmandadki, aga mina tundsin ühe lonksu pealt, et see on mulle liiga palju. Seega tellisin ühe laimi seltzeri ja see jäigi mu ainsaks joogiks tollel õhtul, kantseldasin neid ülejäänuid segaseid.
Laupäev ja pühapäev möödusid mul topeltvahetustega tööl ja laupäeval oli Emilyl sünnipäev ka, ta üks mu lemmikuid ameeriklasi John’s Islandil, viisin talle suure šokolaadi Eestist (ok, nali, Milka viisin) ja mugistasime seda terve päeva. Lisaks selgus laupäeval lõpuks Ameerika uus president ja nali naljaks, aga need naljapildid pärast seda, on lihtsalt imelised. Ümberringi oli emotsioone nii ühte kui ka teistpidi ja ma tean küll, et “väidetavalt” pole president selgunudki ja minnakse alles kohtusse jne, aga ma isegi ei viitsi sellesse süveneda.
 |
| Pühapäevane söök alati, munapuder ja peekon ja hashbrown nomnomnom |
Laupäeval pärast tööd läksin apteeki omale rohtusid ostma, olin päeval juba googeldanud, mis on kõige kangemad, mida USAst käsimüügist saab, sest nimesid nimetamata, üks eestlastest sõitis mu jalga öösel täiega sisse, kogemata muidugi ja ta tundis ennast väga halvasti sellepärast, aga ilmselgelt minul järgmine päev oli osalt ka selle tõttu jälle raskem päev ja siiamaani olin täitsa valuvaigistiteta saanud, seega aitas kannatamisest küll. Ja ühed tabletid on nii nunnud helesinised, nagu viagra, nagu üks mu töökaaslane ütles. Haha.
 |
| Kuna 99% ajast saan mina töölt enne Brigittat ära, siis see on Brigil üsna tavapärane vaatepilt koju jõudes |
 |
| Emily sünnipäev |
Ja esmaspäeval oli jälle vaba päev! Sel korral nii minul, Brigittal, Airil, Reelikal kui ka Stefanil. Ahjaa, Kirsika (uue nimega Kendra) jõudis ka vahepeal Floridasse, tema elab ka sel hooajal minuga ühes korteris. Mina, Brigitta, Keiri ja Kendra. Kendra oli ka vaba töölt, kuna ta alles jõudis. Ühesõnaga, Brigitta läks trenni, mina liitusin hiljem koos Airi ja Reelikaga, sest esimese hooga ma arvasin, et ma ei liigu kuskile, kuna mu jalg oli öö läbi trikke teinud ja niiiiiii valus, aga ometi kõik arstid ja netilehed ütlevad, et ujumine on hea taastusravi ja nii ma otsustasingi lihtsalt ujuda, 20 otsa, ikka edasi ja tagasi. Mu jalg vist sai selle peale veel pahasemaks ja viskas ennast õhtul sellisesse asendisse, et oi püha jeesus.
Pärast trenni jälle kodus pesu ja siis läksime terve kambaga, kuuekesi, ühte uude restorani nimega Chive, kus müüakse 3 dollariga margariitasid. Ma tellisin söögiks mozzarella-peekoni mingi saiakese koos brokkoli salatiga ja jumal, kui hea see oli. Ma ausõna läheks sinna tagasi ainult selle salati pärast, see on imeline. Teised sõid veel tuunikala ja takosid ja ma ei tea, mida ja kõik oli üldiselt hea, ainult Kendra toit oli üsna maitsetu olnud. Ja margariita oli ka väga maitsev.
Pärast restorani muidugi vaba päeva kava järgi koju tuttu. Ma ärkasin mingi kaks ja pool tundi hiljem, jälle kottpimedas, muhvigi aru ei saanud. Käisime korraks Norbertiga Walmartis ostmas teisipäeva õhtuks jooke, aga ma unustasin maski koju ja nii ei lastud mind poodi üldse sissegi ja ta pidi üksinda ära käima. Ma ausõna olen maailma kõige lootusetum selle maskiga, varsti mind saadetakse riigist välja. (Nali, nali..)
Teisipäeval käisin tööl ja õhtuks oli meil kutse brasiillaste juurde, kes kokkasid meile õhtusöögi. Läksime mina, Airi, Norbert ja seal kohapeal olid Fabio, Diane ja Davidson, kõik brasiillased. Esimeseks joogiks pakuti kohe miskit brasiilia alkoholi, mis väidetavalt pidi rummi sarnane olema ja jook maitses ka nagu mohhito ja margariita vahepealne, nii et läks väga peale.
Söögiks pakuti filee mignoniga risottot ja kes tunneb mind, teab, kui suur risotto fänn ma olen, seega toit oli 100% on point sellel õhtul. Brasiilia rummi pealt liikusime edasi veinide peale, kes valge, kes punase ja juttu jätkuks nii kauaks, et koju jõudsime alles kella kahe ajal. Mega mega vahva õhtu oli ja toit niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea, mul juba puhtalt meenutusest praegu hakkasid neelud käima. Panime juba paika ka järgmise kokkamise õhtu ja teema, sel korral kokkab Airi (ja gäng), aga sellest juba järgmisel korral.
Päris mitmed inimesed küsisid pärast eelmist sissekannet mu jala ja töö kohta ja tuleb tunnistada, et on olnud paremaid ja halvemaid päevi. Kuna enamus päevi on siiski positiivsed, siis need negatiivsed päris ootamatult ei tule, pigem ongi üks hea, üks halb, üks keskmine. Mingi päev oli kohe nii hea olla, et selline tunne, nagu polekski vigastatud, aga sain kohe päev hiljem laksu kirja, kui jalg läks megapaiste, kõik metallid oli võimalik silmaga eristada ja astuda oli nii valus, et tahtsin ainult surra. Otsisin juba kohaliku ortopeedia osakonna välja, tutvusin online arstisüsteemiga, mis meil firma pakub ja kirjutasin oma Eestis olevale ortopeedile, aga tema on lootusetult kadunud, PERHis enam ei tööta ja Facebookis mu kirja ei näe, nii et ma ei teagi, mida teha. Õnneks nüüd paar päeva hiljem natuke tõmbab tagasi ja enam nii hull ei ole, aga eks võib-olla veidi uljaks sai mindud küll.
 |
| Üks päev juba oli nii ilusa välimusega |
 |
| Ja siis paar päeva hiljem paistes nagu veiniklaas |
 |
| Tavapärane koduasend |
Peamine probleem ongi selles, et ma siiamaani paranesin ülitublisti, käisin arsti juures 7 nädalat pärast oppi ja ta ütles, et tal pole kunagi sellise opiga olnud inimest, kes seitsme nädala pärast kõndima hakkaks ja mina ju hakkasin ja kohe kui USAsse jõudsin, võõrutasin ennast kiirelt kargust ka, kuigi võib-olla oleks võinud pikemalt seda kasutada. Ühesõnaga, oleks poleks ja nii edasi, loodetavasti edasi läheb ainult paremaks.
Tööl on ka minu ülesanne ainult istuda ja telefonile vastata ja aeg-ajalt ma istungi seal jalg üleval ja jääkotike peal, aga põhimõtteliselt ei sunnita mind pea ühtegi sammu tegema. Managere näen ma üliharva, sest ma olen omaette (või noh, meid on 2-3 korraga seal) täiesti eraldi ruumis ja sinna ei tule managerid mitte kunagi, enne kui mingi jama on ja tavaliselt meil pole mingeid jamasid. Ja praegu on kokkulepe nii, et mind hoitakse seal kuniks ma ise ütlen, et ma olen nüüd valmis põrandale tagasi minema. See nädal ei lähe, järgmine nädal ka ei lähe, eks edasi paistab, elame päeva korraga.
 |
| Ja mu töö leboasend |