Elu Ameerikas – talv Floridas
Ma olen küll juba paaris varasemas sissekandes rääkinud imelisest ilmas Floridas sel aastal, aga ma ei saa ka seekord üle ega ümber sellest, et meil paar hommikut 2 kraadi sooja oli. Jätkuvalt, kõik püsielanikud räägivad, et sellist nalja pole varem olnud ja ka meie oma töökaaslased ütlesid, et eelmine aasta ei võtnud nad fliisi kordagi kapist välja, sel aastal me oleme üle päeva fliisidega tööl.
Mis seal ikka, tundub, et nüüdseks on see külm läinud ja edasi läheb ainult soojemaks. Ajee!
Pärast viimast korda, kui Miamist tagasi tulin, käisime järgmisel päeval Juliaga koos poodides ja hommikusööki nautimas. Julia ostis omale jaanuari alguses auto ja sai detsembri lõpus load, seega ta hullult üritab autoga sõitma õppida. Load Ukrainas ta ostis omale ja USA load ju võtavad aega 5 minutit, seega reaalselt sõita ta ei oskagi. Esimene kord oli ikka päris õudne, ta üritas kaheksa minuti jooksul meid kolm korda tappa, aga sündmustest etterutates ütlen, et tänaseks päevaks on olukord pisut paranenud. Igal juhul valisime me söögikohaks Panera Breadi, kus ma Ohios elades käisin pidevalt, aga siin pole veel kordagi sattunud. Sõin BBQ-kana flatbreadi ja jogurtit ja õuna ja limonaadi. See limonaad on siin nagu meie maitsestatud jääteed, ei ole mulle, aga samas on natuke maitset. Toit oli nii yummy, et mul isegi praegu hakkasid neelud käima.
Mingil õhtul oli meil kodus patuõhtu, minu kord oli söök organiseerida ja ma tahtsin nii väga pizzat, et organiseerisin meile veidi pizzat ja kanatiibu. Need kanatiivad on ülihead Dominos, olgu neetud see päev, mil ma neid esimest korda proovisin. Hiljem vaatasime koos telekat ja ajasime juttu, selline mõnus kodune õhtu.
Paar vaba hetke tööst olen ka siin skoorinud, ühel päeval käisin kinos vaatamas filmi All the money in the world, mille point mulle väga meeldis ja tegevus oli ka hull action selles mõttes, et ma mõtlesin mingi kolm korda, et olgu, niimoodi film lõppebki, aga tegelikult läks jälle edasi ja jälle uued liinid. Megapikalt kestis, kaks ja pool tundi, aga minu jaoks vähemalt oli väga põnev.
Teisel päeval laenas Julia mulle oma autot, seega käisin Outletsis natuke ringi ja käisin ka Steak and Shakes söömas. Mõtlesin seal endamisi, et ei tea, kas peaks jäätisekokteili ka jooma või mitte, sest see on mu lemmik, aga mu kõht alati valutab pärast seda. Järsku tõi teenindaja mulle šokolaadikokteili ja ütles, et tead, Sa nii armas siin, see tasuta Sulle. Hahaha, kui armas, ainult Ameerikas.
Ja saate aru, need airmaxid maksavad 65$ ja kui ostad 2 paari, saab teise paari -50% ehk sisuliselt natuke üle 100$ ja kaks paari olemas. Ja see on nii õudne lihtsalt, sest mu eluunistus oli endale aimaxid osta ja need on maailma kõige mugavamad jalanõud üldse ja nüüd nad on nii odavad siin ja ma tahaks nad kõik endale osta. Õnneks siiani olen ma piirdunud ainult valgetega, aga valgetega ju Eestisse ei lähe ja roosad tunduvad mu pusaga väga hästi sobivat ja hallid on ilusad ja mustad on ilusad ja oeh jah.. saate juba aru.
Tööst nii palju, et meil on nüüd uued kaptenid, kes on minu korterielanikud Igor ja Zana ja meil saab nendega nii palju nalja. Kui Igor esimest korda minuga koos tööl oli, tuli ta minu juurde
“Gerli, laud 175, miks neil on menüüd laua peal kui nad on juba tellinud?”
Ma vaatasin lauda: “See ei ole minu laud üldse ju?”
Igor vaatas ka: “Ee..no aga miks menüüd laua peal on?”
Hahahahaa. Sae pekki.
Vahepeal oli viis õhtut järjest minu osakond õues ehk seal ei istunud mitte keegi mitte kunagi. Ma poleerisin lõputult klaase, kahvleid, nuge, tegin aga salvrätikutest kujundeid ja panin kahvleid-nuge-lusikaid sinna sisse. Mulle meeldib, kui on kiire ja tegevust, niimoodi hakkab päris igav. Muidugi köögis olles klaase poleerides kuuleb kõike, mis ümberringi toimub ja uskuge mind, pulli ja draamat saab siin ikka kõvasti.
Reedeti on meil pastanight, mis kujutab endast buffeed ja on selles mõttes lihtne, et kõik võtavad sealt süüa, meie toome jooke ja viime taldrikuid ära. Väga kena. Kuna mulle on selgeks tehtud, et ma ei tohi blogis rääkida inimestest, kes meie klubis on, siis ma ühtegi nime ei ütle, aga ühel pastanightil oli minu lauas üks kokk, kes on minu ja mu noorema venna täielik lemmik ja kelle saateid Eestis ka kõvasti näidatakse. Mul hakkasid käed niimoodi värisema, et hea, et ma kandikut talle pähe ei kukutanud. Paar sellist eredamat kuulsust on veel olnud, kelle peale õhku tahaks ahmida, aga sarnaselt nagu kruiisilaeval öeldi, et kui tuleb Usain Bolt, tuleb ikka tavaliselt käituda, on ka siin nii, ei tohi mingit elevust välja näidata.
PS! Kui ametlik pastanight läbi saab, tuuakse kogu söök kööki ja arvake, kes selle nahka saab pista?
Esimest korda elus töötasin ma ka West Coursel, mis on see salapärane osa meie klubist, mille asukohta mitte keegi ei tea ja kus toimuvad golfiturniirid. Ma arvan, et manager oli lihtsalt purjus ja pani kogemata mu graafikusse WC, sest ma ei ole seal kunagi enne olnud ja pärast olin ka 1x ja kõik. Igal juhul see koht on megailus! Need golfirajad on nii tuusad, ma ei tea sellest mängust küll midagi, aga väga lahe on vaadata, kuidas teised inimesed teavad ja palli aukugi saavad. See laupäeva hommikune turniir kestab neil umbes kella üheni, siis lendavad kõik 60 matsi restorani ja neid tuleb kõiki korraga teenindada ja siis tunni pärast on uuesti vaikus. Selline koht siis. Ja hästi palju kommi ja šokolaadi ja head sööki saab seal, sest sealne kokk peab süüa tegema umbes kümnele inimesele. Tavalises beachclubis on meid umbes 110.
Ühel pühapäeva õhtul käis kapten mööda rannabaari ringi ja otsis vabatahtlikke, kes tuleks järgmisel hommikul hommikusööki teenindama. Hommikusöögiks tuleb minna 7.25 bussi peale ehk sisuliselt ärgata 6.30. Teate, mis ma tegin? Ütlesin, et davai, ma tulen.
Kui loll.
Järgmisel hommikul, kui mu äratuskell 6.30 helises, mõtlesin küll, et miks ometi, inimene.. mikkssss? Aga hommikusöök oli vahva, täitsa teistsugune kui lõuna või õhtu, kus ma tavaliselt töötan. Nagu te aru võite saada, jäi see minu viimaseks hommikusöögiks, ma olin jumala loto õhtuni välja, mitte midagi aru ei saanud, mis maailmas toimub.
Lõpetuseks panen pildi oma lemmikinimesest maailmas, ta ikka ehtne kortskulm.
