Elu Ameerikas – tagasi Floridasse
Kui ma augusti lõpus Eestisse tulin, tahtsin ma tegelikult olla kodus tänupühadeni või miinimum oktoobri lõpuni, aga kuna John’s Island oli suht paanikas oma tuhande pulmaga, tahtsid nad kindlasti, et ma tuleks tagasi oktoobri alguses ja ma lubasin seda teha, sest neli hooaega on näidanud piisavalt, kui kiireks see koht võib minna.
Saatus aga tahtis teisiti. Teisel septembril olime me Brigitta ja Meelikaga rõõmsalt saatkonna ukse taga, valmis tegema intervjuud ja saama viisad just täpselt nii lihtsalt, kui see eelmised aastad käinud on. Ainult, et sel korral pidi konsul meile väljastama paberid, et meie viisa on tagasilükatud ja see tõmbas ikka korralikult tummaks. Me olime kuulnud teiste riikide töötajatelt sama infot, aga mina keeldusin uskumast, me saime viisad isegi eelmine hooaeg, sügava koroonaajal, suure erandiga, et peame riigist 30 päeva jooksul kaduma ja ma lippasin alles karkudega Floridasse. See aasta nii ei läinud. Meile ei öeldud otseselt ei, ei öeldud otseselt ja, öeldi, et ootame, vaatame, mis saab. Ausõna, ei ole mitte midagi hullemat elus kui teadmatus. Reelika käis intervjuul meist nädal hiljem, sai samasuguse vastuse. Ja nii algas pikk ootamine. Ja sai saadetud terveeeee hunnik emaile, lõpuks mu närv katkes ja ma hakkasin neile helistama ka. Ma arvan, et kõik mu kontaktid olid seal saatkonnas lõpuks blokeeritud.
Niisiis elasime me rõõmsat elu Eestis, vahepeal olid otsustanud nii Meelika, Reelika kui ka Airi, et nemad ei jää ootama ja seavad üles oma elu Eestis. Ma ei saa öelda, et mulle poleks meeldinud seda teha, aga ikkagi jäi liiga palju lahtiseid otsi Floridasse, et nüüd üleöö otsustada, et savi, jään Eestisse. Minu õnneks oli Brigitta minuga samas paadis, üksinda ma ei tea, kas ja kuidas see toiminud oleks, aga koos on ikka julgem.
See kauaoodatud e-mail tuli 8.novembri hommikul, et võite tuua oma passid tagasi, saate viisa. Ma kirjutasin vastu, kas tohib kohe täna, aga vastust ma ei jõudnudki oodata, kimasin kohe saatkonda. Brigi pass oli ka minu käes, nii et sain mõlemad korraga antud. Ma olin nii äksi täis, et ma ei pannud isegi tähele, et mulle ei öeldud, kuidas passid kätte saab. Mingi hetk ma saatsin neile uue emaili, et kuidas siis saab, aga nagu ma ütlesin, mu kontaktid olid neil lõpuks blokeeritud (see on nali) seega mulle ei vastatud, aga kolmapäeval saime e-maili, et viisad on valmis tulge järgi. Wooohooo!
Saatsime viisad kohe ka John’s Islandile ära ja ausõna, nad vist oleks kohe reedel meid ka Floridasse lennutanud, aga ma panin suht jalaga vastu maad ja ütlesin, et mina enne 18ndat ei tulema lõpuks saime siis omavahel nii kokkuleppele, et me lend toimus 18.11 kell 18.40.
Viimased päevad said olema just nii kiired ja kurvad ja hüvastijätte täis nagu alati, seekord ma kuidagi sain kenasti hakkama, korraks pisardasin ainult Kiilis, aga kolmapäev oli täis sõpru, vanavanemaid, perekonda ja siis küll õhtul, kui viimasele sõbrale headaega ütlesin, nutsin autos ikka terve tee. Samas see oli hea, sest siis neljapäev oli rahulikum ja äraminek ise enam nutma ei ajanud.
Meie lend oli reaalselt parim, millega ma terves oma reisimise ajaloos lennanud olen. Esiteks, lendas see välja õhtul, ma olen eluaeg USAsse lennanud kell 6 hommikul. Teiseks, oli hinnas kaks kohvrit, hahaa ja isegi sellest ei piisanud meile, lammutasime seal lennujaamas ikka korralikult ringi neid kotte. Kolmandaks, on turkish airlines raudselt nüüd minu top3’s lennufirmadest, milline teenindus, maitsev toit, igasugused maskid/sokid/hambaharjad/kõrvaklapid/VEIN!!!! olid hinnasees. Esimese lennuga lendasime Tallinn-Istanbul, seal kaks tundi ootamist, selle aja sees läbisime viis turvakontrolli, ilma naljata. Ja siis Istanbul Miami, lend tõusis õhku 1.45 öösel, kohe anti süüa, vaatasin pool filmi, kell neli jäin magama ja ärkasin 7 tundi hiljem. Kuiiiiii mõnus ja mugav.
Okei üks miinus neile – neil pole cocat, on pepsi. Coca fännid teavad, et see ei ole sama.
Veidi enne kella kuute hommikul maandusime Miamis. Siinkohal mainin ära, et USAsse sisenemiseks küsiti Tallinna lennujaamas vaktsineerimispassi, viisat, negatiivset covidi tulemust (72 tunni jooksul tehtud test) ja USA deklaratsiooni (selle leiab reisitargalt lehelt kiiresti üles). Istanbulis küsiti neid kõiki uuesti ja USA toll ei küsinud mitte midagi, esimest korda ajaloos.
Üldse kogu teekond lennukist tollini, tollist välja, kohvriteni ja õue võttis meil seekord imevähe aega, 7.30 olime juba autojuhi juures. Tavaliselt läheb tollis üksinda mitu tundi. Aga nagu ma mainisin, tolliametnik ei tahtnud meilt mitte ühtegi paberit, ei sõrmejälgi, küsis kaks küsimust ja ütles byeeeeeeeeeeeeeeee.. isegi templit ei pannud passi. Õnneks ei pandud kellelegi, nii, et võib-olla see nende covidi aegne teema nüüd, et seda enam ei panda, süsteemis õnneks näitab kohustuslikuks väljumiskuupäevaks 10.juuni 2022. Ma muidugi ei tule koju järgmised kolm aastat, nii et savi see kuupäev (ha ha ha).
Autojuhi leidmine oli paras katsumus, tema arvas, et meie maandusime teises terminalis, meie ei saanud üldse aru, kus me olime või kus tema on ja kell oli 7 hommikul, nii et ega see pea just parim polnud. Pluss katki oli nii Brigi üks suur kohver kui minu kaks suurt, nii et me parajad õnnetusehunnikud seal olime. Lõpuks me üksteist siiski leidsime ja sellele järgnes ligi tund aega paanitsemist, sest autosid oli tellitud 7le inimesele, aga meid oli lennujaamas 14. Kui saime kogu kamba kokku, selgus, et tegelikult on üks väike buss ka veel tellitud ja nii veendusime, et kõik on kohal ja olemas ja jagasime autodesse ära. Nimelt 14st umbes 7 olid vanad olijad ja 7 olid täiesti uued, esimest korda Floridas ja John’s Islandil, ei tahtnud, et lapsed kaduma ka läheksid.
Kaks ja pool tundi hiljem jõudsime Vero Beachile, home sweet home, kuigi ma pean tunnistama, et minul väga soe tunne sees ei olnud. Tavaliselt olen ma alati üliiiirõõmus siiatuleku üle, aga seekord sees keeras ja oli kohe tunne, et halvad uudised on ees ja ei olnud seda kojujõudmise rõõmu, lihtsalt ei olnud. Muidugi, kui maja ette keerasime, kilkasin kohe oma autot nähes, Norbi oli ta kenasti puhtaks pesnud, täis tankinud ja otse ukse ette parkinud. Korterisse tulles leidsime kohe ühe oma uutest toakaaslastest, meil on kaks Rumeenia tüdrukut, etteruttavalt ütlen, et õhtul nägime ka teist ja mõlemad on üliarmsad, pisikesed ja ilusad tüdrukud. Ja tunduvad ka väga sõbralikud ja positiivsed inimesed.
Meie üritasime esialgu tegeleda lahtipakkimisega, aga jah, mul oli siin terve hunnik asju, mis ma siia jätsin + terve hunnik asju, mis Norbi tõi New Mexicost kaasa + terve hunnik asju, mis ma Eestist tõin ja see kõik kokku oli selline peavalu, et tegelikult lõpetasin ma lahtipakkimisega alles täna, pühapäeval. Kuna me olime söömata ja ajavahest üsna segi ka, otsustasime hoopis sööma minna ja tahtsime küll bagelite kohta minna (muide, kas te oskate öelda, mis asi on bagel eesti keeles? Me arutasime sõpradega ja me ei leidnudki konkreetset vastet), aga Brigitta teadis lahtioleku aegu valesti ja nii oli see kohalejõudes lihtsalt kinni, seega me läksime hoopis First Watchi, kus on mu lemmik eggs benedict, BLT stiil ehk seal on ka peekon ja salat ja tomat ja avokaado ka, njom njom.
Kella kolmeks läksime oma korterelamu ülemisele korrusele, kus meid ootasid klubist värbamiskeskuse tädikesed oma paberitega ja tuli ka elamise tädi, pidime allkirjastama terve hunniku pabereid, valima tervisekindlustuse, täitma ära tabeli, kui palju raha me kulutasime ja saime ka paberid, et esmaspäeval minna narkotestile ühte kliinikusse. Olgu mainitud, et üks uutest juba lasti lahti, sest ta kukkus narkotestil läbi. Iga aasta sama nali, keegi ikka ei saa hakkama.
Pärast ametlikku osa tulime me tuppa ja läksime *üllatus-üllatus* magama. Mõtlesime, et magame mingi tunnikese, no lõpuks läks umbes kolm, mis seal siis ikka, otseselt kiiret ka polnud. Edasi viis me tee suurde Walmarti. Meil on kodu juures ka Walmart, aga nendel on Ameerikas sarnane süsteem nagu Eestis Maximatel, et X on väike pood, XX asjalikum ja XXX on paradiis. Seega, igapäevased ostud saame koduligidal kenasti tehtud, aga see hooaja esimene shopping lausa nõuab suurt Walmarti. Kõndisime seal mitu tundi ringi ja tulime siis koju tagasi, kuhu tellisime oma lemmiku Dominose pizza ja hakkasime kohe proovima uusi seltzereid, mis vahepeal olid siin välja tulnud. See tumesinine Whiteclaw tegelikult maitseb samamoodi nagu valged, aga 5% asemel on 8%. Kell 23 olime mõlemad voodis ja valmis päeva lõpetama.
Esimene öö ei olnud just parim. Esiteks, on midagi tehtud meie kliimaseadmega, see on kogu aeg sassis, küll on külm, küll on palav. Me oleme kolm hooaega siin korteris elanud täpselt sama temperatuuriga ja nüüd see lihtsalt ei toimi. Isegi üks Rumeenia tüdrukutest ütles, et ta küll armastab külma, aga ta külmub varsti surnuks ja me pidime sama tõdema. Pean tõdema ka kaks ööd hiljem, et ei ole süsteem meil ikka veel käppas, aga vast kuidagi saab.
Öösel hakkas mul hullult kõht valutama ja kurb tuli peale ja nii ma viie ja poole kuue vahel olingi üleval ja pisardasin üksinda natukene kuniks uni uuesti maha nottis ja ärkasin uuesti kell 8. Mõne inimese jaoks juba lõuna, minu jaoks ilmselgelt liiga vara. Kell 10 hakkas Kalevi mäng, seega selles mõttes oli tore, et me varem ärkasime, jõudsime kohvi ja hommikusöögi valmis sättida ja siis mängu vaatama hakata.
PS! Meil on küll telekas, aga esiteks oli see kõikide asjade vahel kuskil ja teiseks, meil pole juhet, et arvuti selle külge panna, sellepärast vaatame läpakast.
Pärast mängu käis Brigitta vahepeal John’s Islandil, kuivõrd tal oli vaja seal veidi ärijutte ajada ja ma ei viitsinud kaasa minna, sest ma ei jaksanud mitte midagi teha. Mul läks reaalselt kolm tundi aega, et ennast valmis panna ja kuskile minna. Ma olen tavaliselt see tüdruk, kes on 10 minutiga valmis, seega jah, tempo oli vägev, aga lõpuks ma valmis sain ja Brigi tuli ka koju tagasi, et mind peale võtta ja shoppama minna teise linna otsa.
Käisime kõigepealt Rossis, mis on me lemmikkoht, kus lollusi teha. Nimelt, me alati võtame kas ühesugused kleidid või samas stiilis ja siis proovime neid ja teeme nalja. Seekord võtsime “aastavahetuse kleidid” ja no öelge, et ei ole stiilsed, haha. Kahjuks leidsin ma kõikide kleitide vahelt ka Calvin Kleini kleidid ja ausõna, ei ole olemas midagi ilusamat kui CK kleidid.
Edasi läksime me jalanõude poodi, sest Brigil oli vaja uusi tööjalanõusid ja need me ka leidsime, mis säästis meid edasisest shoppamisest ja sõitsime korraks läbi Dollar Treest, kus kõik asjad maksavad 1$, eranditult ja läksime siis Olive Gardenisse sööma. See on itaalia restoran, kus iga pearoaga tuuakse eelnevalt supp või salat ja saiapulgad, jumal, kui head asjad need on. Kuna meil oli kindel plaan õhtul välja minna, alustasime päeva kohe margariitadega. Toit oli imehea, jook ka, teenindus ka.
Kui kõhud täis, läksime alkoholipoodi, sest USAs ei müüda alkoholi toidupoes, selleks tuleb eraldi poodi minna. Ostsime gini, sest see meie uus lemmikjook, aga avastasime tõsiasja, et maitselistest toonikutest võime siin ainult und näha. Halb üllatus. Üritasime siis osta lihtsalt ühte toonikut, mis on roosat värvi, et ääkkkii.. aga ei, see on päris õudne. Ostsime ka teise, greibi tooniku, see isegi oli päris okei. Ma reaalselt googeldasin, kas Amazonis ei müüda Schweppsi mandariini toonikut. Täpselt nii ahastuses olen. AGA, huvitava vahemärkusena, kui 0.75 liitrit Bombay Sapphiret maksis Eestis 24€, siis 1.75 liitrit Bombayd USAs maksis 34$ (30.1€) ja lisaks, Eestis on see 40 voli, aga USAs 47vol ja ausõna, seda vahet on niiiiiiiiiiii tunda. Ime ka, et me siin igakord peojärgsel päeval oksendame, kui ilmselt kõik alkohol siin nii palju kangem on.
Hiljem käisime väikese peatuse veel Walmartis ja siis koju, kus *üllatus-üllatus* me läksime magama. Ma ausõna ei kujuta ette, kuidas ma hakkan tööl käima, kui ma tõsiselt iga päev umbes 4-5 ajal õhtul lihtsalt vajun ära, nagu mingi narkolepsias vend. Täna ma ei teinud ühtegi uinakut, et näha, kas ma magan öösel paremini ja kas ma suudan ennast kuidagi režiimi saada.
Ärkasime umbes 21 paiku, siis sättisime peoks valmis ja umbes 22.15 me läksime ka.
Esialgu käisime Sol Mari kokteilibaaris, jõime ühe kokteili, pidime pikali kukkuma kohalike stiilitunnetuse peale. Kuidagi kuue kuuga läheb meelest ära see tsirkus siin. Kuna see koht meile pinget ei pakkunud, kõndisime Grind & Grape’i, kus oli elav muusika, ka päris õudne, jõime veel ühe joogi ja see ei erutanud ka üldse, seega tellisime takso ja läksime Riverside’i, vana hea tuttav kodukoht. Bartender isegi naeratas ja lehvitas. Aga pidu oli nii halb, et me tegime tiiru peale, isegi ei ostnud jooki ja läksime minema. Tellisime takso, panime sihtkohaks Checkers, mis on meie maja kõrval, et sööme ja jalutame sealt koju. Jõuab takso, küsib, kas me kindlad, et me tahame sinna minna. Me ikka, et muidugi, miks mitte. Juht üritas nii viisakalt kui oskas: “See on kinni muidu.” Brigi kohe küsis, et mis ajast ja juht naeris, et no mingi kuus kuud. Ilmselt, kui me kõik minema läksime, kes me seal püsikunded olime, ei tulnud enam raha peale ja panid kinni ära. Seega, rääkisime juhi ringi ja läksime hoopis McDonalds’isse, tulime toiduga koju ja kell kaks magasime õndsat und.
Teine öö võib-olla pisut oli parem, mis puudutas unepikkust ja kvaliteeti, aga ideaalne pole seis endiselt. Mina, kelle magamisskoorid on tavaliselt 85+ kella järgi, skoorin praegu alla 80seid unesid.
Tänane päev oli minu jaoks supertegus just sellepärast, et kell 10 kargasin ma püsti ja otsustasin, et saagu, mis saab, tuba peab normaalseks saama ja asjad peavad saama lahti pakitud. Olin suur ehitusmees, kirudes, et kus on Norbi, kui mul on vaja mööblit kokku panna, aga suur kangus sai minust võitu ja sain selle riiuli ise kokku ja pole meil mingeid mehi vaja. Umbes kella kolmeks sain ma lõpuks valmis, issand kui rõõmus ma olin. Lõpuks ometi näeb tuba armas välja, puhas ja kõik asjad asuvad loogilistes kohtades, lausa lust.
Lõunapaiku käisime korraks Ulta ilupoes kolamas ja otsustasime siis minna sushit sööma Izzibani, kus tellisime neli rulli ja tõime pooled tükid koju kaasa. Muideks, ma tellisin kreveti tempura. Mina. Ma ei söö mereande. Ega krevette. Ma ei tea, mis toimub. Kodus otsustasin lõpuks 90 days fiance sarjaga järgi võtta, sest programm, kust ma seda muidu vaatasin, Eestis lihtsalt ei töötanud. Nüüd siis saan jälle vaadata, mingi 13 osa minna, iga osa on peaaegu kaks tundi, soovige edu.
Ja homsest algab uus nädal, Brigi on juba tööpostil, mina alustan teisipäeval. Loodan, et see elevus kuidagi tuleb sisse tagasi, sest hetkel endiselt ei ole, ma ei saa endiselt aru, et me jääme siia kauaks ja et see ongi meie elu, kuidagi nii koduseks sai see Eesti seekord.
PS! Edaspidi ilmselt juhtub, et hakkab olema osa postitusi salasõna all, sel lihtsal põhjusel, et ma ei taha klubis mingit draamat oma postituste pärast, aga salasõna on igakord sama ja kes vähegi tahab seda saada, palun küsige.
