Elu Ameerikas – tagasi Floridas ja uus töökoht

Eestis veetsime seekord kokku 17 päeva ja need läksid küll imeruttu, aga samas, kõik sai tehtud, mis teha tahtsime ja kõik said nähtud, keda plaanisime näha.

Viimane päev Eestis tuli Brigi juba Võrust Tallinna, broneerisime endale Ülemiste hotelli (see küll mingi uue nimega nüüd) ja käisime veel minu vanematega õhtust söömas. Oli tore ja pean tunnistama, et klomp kurgus hüvastijättes oli ikka ja jälle ainult ühe inimesega ja see on mu vend. Ta on alates 2012 augustist mulle alati öelnud samad sõnad, kui ma ära lähen ja need alati teevad ülikurvaks olemise, nii et keerasin kannalt ringi ja läksin minema, enne kui nutuseks oleks asi läinud.

Üldiselt tundsin, et Eestis küll oli tore ja vahva oli kõiki näha, aga mina sellesse ühiskonda üha enam üldse ei kuulu. Ma armastan oma inimesi ja Eestimaad, aga pikemat aega elamist ma seal küll ette ei kujuta.

Meie reis oli seekord läbi Varssavi, LOTi lennufirmaga. Kohvrid andsime juba eelmisel õhtul lennujaama ära (võitsime sellega hommikul tunni jagu und + mugavama jalutamise hotellist üksnes väikeste kohvritega) ja veetsime öö hotellis. Päris naljakas oli jälle ühes toas magada, mis sest, et me tegime seda kolm aastat, siis viimase poole aastaga tekkis juba see omaette olemise vajadus, et enam niimoodi ette ei kujutaks.

Hommikul oli äratus 6.30, kella seitsmest jalutasime lennujaama ja 7.15 olime turvaväravates nagu planeeritud.

Tallinnas pikalt passima ei pidanud, juba vaevalt tunni pärast juhatati meid treppidest õue ja õuest lennukisse.

Esimene lend oli alla kahe tunni Varssavisse, seal veetsime ka kiired kaks tundi ning edasi juba otse Miamisse. Selle lennu pikkusest ma ei saanud üldse aru, sest tegelikult vist pidi olema üle kümne tunni, aga me maandusime ligi tund aega varem. Pean ütlema, et LOTi firma on ilmselt viimaste aastate kõige kehvem USA-Euroopa vahel lendaja, nii teeninduse kui ka toidu kui ka “teleka” programmi poolest. Ma ei teinud oma telekat isegi lahti terve aja, sest seal polnud mitte midagi meelierutavat.

Maandusime viie ajal Miamis ja suundusime siis tolli, mis üllatus-üllatus, oli jälle covidi eelne ehk me veetsime seal ligemale kaks tundi. Vahepeal võis juba ära harjuda sellega, kui kiiresti oli võimalik lennukist autoni jõuda. Tolliametnik ise oli max chill vend, lappas seal neid viisasid, ütles bye ja kõik. Muidugi hiljem selgus, et Brigitta ta üldse unustas süsteemi panna, nii et riiki sisse ta justkui tuli, aga riigis olemise õigust justkui ei ole. Aga tegeleme sellega, et see parandatud saaks.

Lennujaamast välja jõudes võtsime ühendust oma autojuhiga, kelle leidsime kiirelt ning autos vajus Brigitta umbes kahe minutiga, mina ka tegin väikese une ja kella kümne paiku vist jõudsime lõpuks oma majja, Vero Beachile. Me polnud oma majas käinud, sest siin juhtus mingi anarhia ja kui me oleks pidanud enne kolima, siis ülemus teatas, et kõik on pekkis ja majas on remont vaja teha ja ei saa. Nii, et veidi oli hirm küll, mis meid ees ootab.

Ees aga ootas imearmas maja, kahe magamistoa + elutoa/köögiga ning siin elame ainult mina ja Brigi kahekesi ja see on lihtsalt imeeetooreee.

Kuna me olime kergelt nälga suremas ja meil polnud ühtegi toiduasja, mõtlesime kiirelt pizzat tellida, aga tuli välja, et Dominos meie tänavale ei kullerda, sest see polevat ohutu. Ah, mida iganes. Võtsin siis auto ja sõitsin pizzale ise järgi, nii et lõpuks oli kell nii palju ja meie nii väsinud, et sõime kumbki kaks tükki ja magasime peaaegu juba laua ääres.

Järgmised kaks päeva möödusid suures osas lahtipakkimise ja asjade juurdetoomise saginas, käisime Jamesi juures, kelle juures olid pooled me asjad, käisime Treehouses, mis on John’s Islandi elamine, tõime oma asjad ära. Käisime ka veel poodides, et osta mõned vaibad ja muud koduseks elamiseks vajalikud asjad. Tõime kõik siia majja ja lihtsalt ulme, kui palju asju ja kui palju lahtipakkimist ja kui tüütu see kõik oli, aga lõpuks see kõik tehtud ka sai ja nüüd on meie mõlemad magamistoad + ka elutuba meganunnu ja kodune.

Kolmapäeval oleksime pidanud alustama tööd, aga Floridat, eelkõige Vero Beachi, tabas orkaan Nicole, nii et terve linn pandi kinni, ka meie klubi, nii et saime veel kaks lisapäeva vabaks ja kuigi lõpuks oli selline tunne, et enam ei jaksa puhata, siis selles mõttes oli tore, et seekord oli see ajavahe super raske Eestis ja ka super raske tagasi Floridas. Ma olen terve nädala ärganud kell 7 hommikul ja vajunud õhtul 21-21.30 magama ära. Muidu oleks kõik väga tore, kui jätta kõrvale fakt, et meie tööpäevad on oluliselt hiljem lõppevad.

Vahepeal me käisime liitusime ära jõusaaliga, sest see oli vist üks väheseid asju, mida Veros kinni ei pandud + käisime ka rannas jalutamas (enne orkaani) ja Waldoses margariitasid joomas, nautisime isekeskis seda, et olime tagasi Floridas.

Reede hommikul alustasime uues klubis tööd. Ma ei tea, kas ma üldse olen siin seda väga maininud, aga sellel aastal me ei tööta enam John’s Islandil, kus ma olin viis aastat, vaid samas linnas asuvas Quail Valley nimelises klubis. Me tundsime mõlemad, et aastad John’s Islandil olid teinud oma töö ja me polnud kumbki emotsionaalselt seal rahul + pärast suve Nashvilles saime aru, milline võib ja peab töökoht tegelikult olema.

Niisiis, Quail Valley on ka Vero Beachis asuv klubi, memberite arvu poolest enam vähem sama, aga asub mitte ookeani, vaid jõe jääres. Neil on ka kaks maja, kus me töötame – Pointe ja River Club. Ja ma lihtsalt kiirelt mainin uuesti, et meil on omaette elamine (John’s Islandil me jagasime tuba), manager pani meile šampanja külmkappi veel enne, kui me olime üldse jõudnud + ta helistas meile Eestis olles mitu korda videokõnedega ning lisan siia ka fakti, et absoluutselt kõik on nii toredad olnud meiega.

Ja reede hommikul kell 9 algas meie esimene “vahetus,” mille ajal pidime lihtsalt mööbli tassima kõik paika tagasi, sest orkaani eest sai kõik sisse tassitud peitu. Esimene hetk võib-olla tõmbas küll veidi kinni, sest aboluutselt kõik töötajad olid suured mustad mehed ja siis meie kaks, aga pärast kolme päeva võib öelda, et tegelikult on kõik parajalt lahedad tegelased.

Reede õhtul oli meil esimene päris vahetus põrandal, kusjuures meil küll olid õpetajad, et meid treenida, aga minu õpetaja ütles esimese laua saabudes, et mine mine, Sa tead küll, mida teha. Maailma suurim iroonia oli aga selles, et esimese laua memberid olid meie memberid ka John’s Islandil. Haha, lõbus.

Laupäeval töötasime õhtuse vahetuse, juba omapäi ja omade laudadega ning pühapäeval töötasime brunchi, mis on buffee ja see-tõttu serverite jaoks üks lihtsamaid vahetusi üldse. Ja parim osa oli see, et kui memberid ära läksid, saime me ise ka kõiki neid häid asju süüa ja need toidud tõesti olid nii nii maitsvad.

Töökostüüm on meil seekord väga lihtne – mustad püksid, mustad jalanõud, päeval polosärk, õhtul triiksärk. Ütleme nii, et õues Florida ilmaga nende pükstega on ilmselgelt ülemõistuse palav, aga mis seal ikka.

Seekord palju juttu veel uuest kohast pole, sest me tõesti ainult kolm päeva seal käinud, aga esialgsel hinnangul tundub koht pigem Nashville sarnane, mis puudutab inimeste suhtumist ja iseloome. Nii et, tulgu meil jällegi üks vahva hooaeg!