Elu Ameerikas: Sigrid tuli külla ja üllatuspidu!

26.novembriks olin ma oma graafiku niimoodi ära vahetanud, et teadsin, et hiljemalt kell 16 olen ma töölt kadunud ja saan sõita Forti Sigridile järgi, kes lõpuks lõpuks lõpuks tuli mulle külla! Okei, ma tegelikult tegin väikse uinaku enne kui ma läksin. Me otsustasime, et ma ei sõida päris Miamisse välja, sest esiteks, ei tea kunagi, kaua lennujaamas läheb (etteruttavalt ütlen, et Sigridil läks päris kiiresti) ja teiseks, seal ei lasta mitte kuskil seista. Ma olen üks kord elus läinud sinna kellelegi järgi ja siis ka oodati minu järel, mis sellel õhtul tundus mõttetu. Ühesõnaga, ma sõitsin Forti ja ootasin Triinu juures Sigridit ning umbes kümne ajal vist me saime lõpuks kokku ka. 

Esimese õhtu pärliks jäigi McDonaldsi külastus, kust haarasime kiire ampsu ja sõitsime siis kaks tundi Verole, käisime Walmartis, ostsime madratsi (mille ma hiljem suuga täis puhusin, sest me pumpa ei pidanud vajalikuks osta) ja mõned toiduasjad ja sõitsime koju ja vist mingi 1-2 ajal vajusime magama ära. Esimesed päevad olid mul tööpäevad, sest kahjuks, nii väga kui ma ka ei oleks tahtnud nädal aega vaba olla, oli tegemist tänupühade nädalaga ja ma pidin super tänulik olema ka nendele neljale päevale, mis ma vabaks sain. Seega, kolmapäeval tsillis Sigrid omaette, me tulime alles õhtul hilja koju. Neljapäeval oli mul hommiku-lõunasöögi vahetus, mis tähendas, et ma olin neljast vaba ja meil oli õhtut aega koos veeta, aga kahjuks oli tegemist tänupühade päevaga ja seega oli juba suht eos teada, et kõik kohad on kinni ja õhtusöögi saime pärast mitut kinniolevat restorani läbisõites ikkagi iHopist. Ja siis tellisime ka ikka sellised portsud, et mitu päeva veel oli paha. 

Reedel oli minul kõige hullem tööpäev selles mõttes, et ma olin kolmikvahetus, läksin tööle juba kella kaheksaks ja tulin koju alles õhtul vist kümne ajal, sest pastanightil tegime 560 inimest ja see on siuke üsna korralik number. Kuna aga järgnes neli vaba päeva, olin ma nii hoos kojujõudes, et avasin veinipudeli ja laulsin “Fridaaaaayyyy nighhhhtttt..” Nagu iga jumala reede. Brigitta tuli töölt samas meeleolus, seega me otsustasime Sigridile ka näidata neid kohti, kus me kogu aeg käime ja nii sättisime siis ennast valmis ja läksime esialgu Riverside, mis Sigridi jaoks oli maailma kõige hullem koht vist. Eks ta suhteliselt on ka, kui sinna kainena minna. Mõtlesime, et teeme väiksed joogid, tellime Whiteclawd (mis on see gaseeritud vesi alkoholiga, hea süütu jook), aga kuna neil neid ei olnud ja ma pidin kiirelt otsustama, ostsin siis hoopis margariitad ja need olid nii kanged, et mina enda oma juua ei suutnudki. Kohapeal leidsime Jacki, kes meie juurde istuma jäi ja lõpuks meid siis hoopis Filthysesse viis, mis meeldis Sigridile tunduvalt rohkem. Kusjuures, sel hooajal paistabki Filthys tunduvalt kõvem tegija olevat, me oleme pidevalt valides pigem seal. 

Öösel, peale pidu, läksime me seltskonnaga jälle iHopi. Meiega koos olid Jack, Norbert ja Andras ja kõrvallauas veel terve hunnik John’s Islandi inimesi, lällasime seal korralikult. Vähemalt meie olime ärkvel, mitte nagu meie kõrval olnud laud. 

Laupäevaks olime planeerinud shoppingureisi Orlandosse, mis küll jäi tegelikult pisut lühikeseks, sest me venisime hommikul ja siis käisime veel süüa ostmas ja söömas ja jõudsime kohale mingi kella kahe ajal alles. Mis ei takistanud meid muidugi shoppamast kuni kella üheksani, kui oli aeg lõpuks koju tulla. Kusjuures, sealses outletis nägin ma elu suurimat Victoria’s Secreti poodi, ma olin terve aja WOOOOOOOOOOOOOOW. Ise shoppasin ka rõõmsalt siin ja seal, sain paar kena asja endale, paar kena asja mõnele teisele. Lõpuks, kui Rossi läksime, proovisin esimest korda elus jumpsuiti selga ja see oli nii ilus, et ma kavatsesin selle kindlalt ära osta. Kuniks ma nägin järjekorda, mis oli vähemalt tund aega ja meil polnud nii palju aega. Panin riide õnnetult tagasi ja mul tõesti olid terve tagasitee pisarad silmas, sest nii ilusat asja ei ole ma oma seljas mitte kunagi näinud. Brigitta ütles lohutavalt, et kui see on meant to be, siis ma leian selle teisest Rossist ka. 

Kesköö paiku otsustasin ma, et lähen jõusaali, sest terve nädal oli nii hull olnud, et viimati jõudsin sinna esmaspäeval. Jõusaalis nägin veel Norbertit ka, oli veidi rõõmsam koos. 

Pühapäeva olime teadlikult teinud rahulikumaks. Käisime päeva esimeses pooles rannas, nautisime päikest ja sooja ilma, mis tegelikult sel hetkel oli üsna harukordne, sest külmalaine käis siit üle just sellel ajal kui Sigrid siin oli. 

Hiljem sõitsime üle tee, golfclubi ja ma terve aja lootsin, et me kohtume mister Georgega,  et Sigrid näeks ka tema ära, sest ta on juba kurikuulus. Ja jalutame siis meie seal rahulikult ringi ja bõmm – mister George, haha. Ta vaatas Sigridit ja küsis “ja kus tema töötab?” Haha, hakkas kohe värbama. Kui tuur sai tehtud, küsisin Sigridilt, kumb klubi talle rohkem meeldib ja tema leidis head ja vead mõlemast, kuigi tunnistas, et talle meeldis vist golf rohkem.

PS! Sigridi piltide pealt tundub mulle see golfuklubi ka ikka päris päris ilus.

Esmaspäeva hommikul ärkasime me Sigridiga vara, et teha valmis kook. Põhjusest natuke allpool. Igal juhul, ei tahtnud ma osta Ameerika kooki, sest need on nii mõttetud, tahtsin kodust asja. Seega, Sigrid ragistas ohtralt ajusid toorainete ostmisel ja mina siis tema juhendamisel tegin koogi valmis. Ja kuigi esimene kord ei tulnud 100% hea, sest kohalikud küpsised ei reageerinud nii nagu Eesti küpsis reageerib, siis teisel korral tuli 120% õige välja. 

Poole kümne ajal istusime autosse ja seadsime ennast Fort Lauderdale poole (kusjuures, mina istusin tagasistmel, sest ma tahtsin raamatu lõpuni lugeda), kus me olime hotelli kinni pannud, selle sama, kus ma paar nädalat tagasi koos Matega olin. Esimese sihtkohana sõitsime Sawgrassi malli, mis on, ma tuletan meelde, oma pindalalt Otepää suurune. Mul oli üsna lihtne seekord, mul oli vaja kahte poodi, sain mõlemad, sain asjad ja olin valmis. Sõime veel Brigittaga ja läksime siis sealt minema, Sigrid jäi sinna, et saaks oma ajud välja shopata. Meie sõitsime 25 minuti distantsi umbes tund aega (elagu ummikud), jõudsime Triinu juurde, tsillisime natuke basseini ääres ja läksime siis hotelli, regasime sisse, käisime jalutamas, ostsime paar jooki, rääkisime juttu. Õhtuks Ty kutsus meid burgeriõhtule ja kuigi meid kumbagi burgerid üldse ei isutanud, otsustasime minna, seltskonna mõttes. Väljas oli meeletult külm, nagu oleks Eesti detsembrisse meid ootamatult visatud. Reaalselt too õhtu vist oli see õhtu, kui Tallinnas oli 6 kraadi ja meil 7. Mida kuradit.. 

 Teisipäeval oli Sigridi viimane päev Floridas meiega. Hommikul ärkasime alles kell 11 äratuskella peale. Tõsiselt töised päevad olid seljataga ja see andis tunda. Pakkisime asjad kokku, läksime hotellist välja ja sõitsime Mijakosse, sushi buffeesse, kus Sigrid vist ei söönud ühtegi sushitükki. Mida iganes. Küll aga sai meil seal nii palju nalja, et pool aega olid pisarad silmas ja istusime suhteliselt rahulikult, kuskile kiirustamata. 

Edasi kõndisime me natukene ringi, et kõhul oleks inimlikum olla ja läksime Rossi. See oli viimane tõehetk, sest Vero Beachi Rossis minu jumpsuiti ei olnud. Otsisin hoolega absoluutselt kõik vahed läbi ja.. ma leidsin selle! See küll oli number väiksem minu suurusest, aga hellll yeaaaaaa, selga proovides sai selgeks, et suurt vahet ei ole ja lõpuks ma selle endale skoorisingi. Ma tahtsin õnnest nutma hakata. Ma pole elusees midagi nii väga tahtnud leida vist. 

Järgmiseks sihtkohaks oli meil Camden, et kohtuda Triinu, Ty, Lily ja Mariga ja minna paadiga sõitma. Esialgu tabasid meid komplikatsioonid, aga paadile me lõpuks saime. Brigitta sai esimest korda, Sigrid sai esimest korda. Sigrid isegi sõitis paadiga ise, tüüris nagu vana meremees (noh, vahepeal Ty korraks kisas, et omg to the left või omg to the right) ja ma arvan, et oli väga tore. Kuigi väljas oli üsna külm, mingi 14-16 kraadi vahel ja paadi peal on nagunii suurem tuul, nii, et me lõpuks kõik suht värisesime seal. 

Too sama päev, 3.detsembril oli Norbertil sünnipäev ja Norbert on üks armsamaid inimesi minu jaoks sel aastal John’s Islandil ja kui me teisele Norbertile nädal varem olime üllatuspeo korraldanud, teadsin kohe, et temale tuleb teha veelgi ägedam üritus. Kuna ma ise olin sel ajal Fort Lauderdales, siis enne äraminekut viisin ta toakaaslasele tema kingituse ja kaardi ja palusin selle öösel ta kapile panna, et ta hommikul ärgates selle leiaks. Üllatus õnnestus 100%-liselt, Norbert ei suutnud alguses isegi välja mõelda, kuidas see kingitus sinna sai. 

Õhtuks oli meil planeeritud super plaan, poisid vedasid Norberti randa jooma, tema toakaaslane lasi mind ja Airit tema korterisse, kus me siis hoolega kaunistama asusime. Tegelikult saime päris kiirelt valmis, tõmbasime igasugused nöörid üle terve korteri laiali, panime paar “happy birthday” silti ka üles ning panime koogi (mille ma ise tegin) ja küünlad valmis. Ja siis läksime poistele järgi randa, veidi enne kella üheksat ja Norbert teadis, et mina ja tema lähme 9.45 kinno. Kuna me jõudsime maja ette üheksa paiku, siis ma pakkusin, et kas lähme tsillime nii kaua toas ja tema oli lahkelt nõus ja noh, kui ta ukse avas, olid kõik ta sõbrad seal ja laulsid palju õnne sünnipäevaks ja ma olin jälle ühe üllatuspeo vägevalt ära korraldanud. Ja ma ei saa jätta mainimata, et see hetk, kui ta nägi kooki ja nägi sinna peale kirjutatud “Happy Birthday, kallis,” ja sai aru, et kogu pidu on minu korraldatud, oli lihtsalt kõike seda väärt.