Elu Ameerikas – september

Alustame septembri postitust kõige tähtsamate uudistega septembrist – nimelt sain ma jälle tädiks! Elagu vennad, kes viitsivad ise lapsi teha, sest õde ei ole sellest üldse huvitatud. Minu uus silmatera on Lily Teresa, sündis 7.septembril ja sai koju täpselt õe sünnipäevaks, 9.septembril.

Varasemalt ma olen kogu aeg rääkinud, milline suurepärane suvi meid Nashvilles vastu võttis. Reaalselt alates mai lõpust kui me saabusime kuni septembri keskele, oli kogu aeg 30+ kraadi. Ja me armastasime seda väga, vähemalt mina, me veetsime lõputuid tunde basseini ääres, õues ilma nautides. Kahjuks Labor Dayl, mis on septembri esimene nädalavahetus, pandi kõik YMCA spordiklubid basseinid kinni ja me ei saanud seal enam käia, aga jõudsime veel ühe päevituse teha enda tagaaias, kus me pidime jahutamiseks ennast kastma veevoolikuga. Ja lisaks pidasime maha ühe grupikõne mutikestega, kes täiesti juhuslikult olid ka kõik internetis ja saadaval, väga vahva oli üle tüki tüki aja rääkida.

Päev pärast Labor Dayd, korraldas Belle Meade klubi töötajate päeva, mis küll esialgu tundus ilma tõttu täitsa rappa minevat, aga lõpuks vähemalt oli kuiv, kuigi basseiniosa jäi kahjuks üsna lahjaks. Kohale oli tulnud terve hunnik töötajaid, terve peotäis board membereid, ma ei teagi, kuidas eesti keeles kõige õigem nende kohta öelda oleks. Klubi kuulub memberitele ja nemad on siis need valitud bossikesed, kes juhivad kõiki otsuseid. Ka kõige suuremat otsust praegu meie jaoks, millest ma loodetavasti varsti juba rõõmsal toonil saan rääkida.

Igal juhul siis korraldati cornhole mäng, mida me mängisime Brigiga esimest korda elus ja kaotasime ka, aga mängurõõm on see kõige suurem rõõm, eksole. Jagati tasuta süüa ja juua, tegime batuutide peal jooksuvõistlusi (ja, mul oli kleit seljas) ja lõpus tehti ka loos, kus sai hunniku kinkekaarte võita ja me Brigiga mõlemad skoorisime ühe sealt.

Ma isegi ei mäleta praegu, kas see regatta oli enne või pärast töötajate päeva, aga igal juhul korraldati töötajatele võistlus, kus iga osakond pidi ehitama paadi, leidma kapteni ja siis basseinis võidusõidule minema. Ütleme nii, et jälle oli see hetk, kus meie võtsime suure ampsu enda õlule, aga ma ei saa muudmoodi, kui mulle öeldakse, et on mingi võistlus ja on vaja osaleda, siis ma alati tahan osaleda ja kõik teised ka välja aidata. Kahjuks veel eelmisel õhtul olin ma väga kurb, sest firma poolt lubatud vahendeid üldse ei olnud ja oli tunne, et jääb meie jaoks üritus ära. Kuniks aga üks memberitest küsis, miks ma nii õnnetu ja ütles, et ta helistab mulle hommikul ja sebib meile kõik vajalikud asjad, peaasi, et me saaks osa võtta. Ja kujutage ette, ta helistaski, kell kaheksa hommikul, haha. Nii, et siinkohal suurimad tänud Mister Menefeele, tänu kellele see paat üldse teoks sai. Ja suured tänud ka Brigittale, kellega koos me selle vägeva “Halloweeni Kruiisilaeva” valmis ehitasime. Ja ka Andrewile, kes meie kapteniks hakkas.

Sõit ise kestis umbes 3 sekundit, kuniks paat ümber vajus, aga saime suure hunniku nippe järgmiseks aastaks, mida paremini teha ja olgem ausad, meie paat oli kohe kindlasti kõige ägedama välimusega. Ja me saime teise koha.

Ühel nädalavahetusel otsustasin ma Philadelphiasse lennata, Kristinile külla. Briks viskas mu lahkelt lennujaama ära ja mõned tunnid hiljem võttis Krissu mu teiselt poolt vastu. Me küll otsisime üksteist tükk aega taga, sest pole lihtne olla blond ja nii olin ma lootusetult kadunud kuskil, aga leidsime. Kristin oli mulle toonud Big Maci, raadios mängis Vanilla Ninja ja me seadsime oma rattad kohe kino poole, kus käisime vaatamas filmi “After.” Kuna see film on juba järjekorras neljas ja kogu see lugu on minu jaoks väga südamelähedane, siis mulle meeldis ka see, kuigi seekord ma ei nutnud üldse.

Pärast kino otsustasime veel arcade ruumis veidi raha kulutada ja mängida. Kui motikate ralli võttis Kristin, siis autorallis korra tema, korra mina, korvpalli võitsin mina ja lõpuks viimase mängu jäime viiki. Aga oli täiega vahva, mulle viimasel ajal üldse need mängimise kohad väga meeldivad.

Pärast kino sõitsime koju ja muudkui jutustasime ja jõudsime magama alles kell kaks vist. Selles mõttes minu jaoks oli fine, sest ma keerasin kella tund edasi ja Nashvilles oli ju alles üks.

Teisel päeval otsustasime me minna vorstifestivalile, aga kuna see oli suht lahja, läksime me hoopis Mehhiko restorani, tellisime margariitasid ja churrosid ja kohtusime seal ka Kristini sõbra Elaga, kes on pärit Tšehhist ja freaking äge tüdruk! Mul nii kahju, et me lähemal ei ela üksteisele, sest me oleks raudselt jumala head sõbrannad kõik koos.

Hiljem me läksime teise restorani, nimega Barcelona, kus me tegime veel mõned joogid ja rääkisime juttu ja sõime fancyt juustu ja moosi ja tõesti väga vahva päevakene oli meil.

Linnast otsustasime me hetkeajendil sõita kuskile tänavale, kus oli hunnik restorane ja baare ja autosid ei sõitnud. Kohtusime seal Annikaga, kellega me olime sõbrad juba siis, kui mina Pennsylvanias elasin ja kes vahepeal abiellus, nii et kohtusin ka tema abikaasa Beniga. Käisime esimeses baaris, jõime kokteili ja ma sõin fritüüritud hapukurke, jumal, need mu uued lemmikud, nii head asjad. Edasi läksime järgmisse baari ja mängisime mingit mängu, mille nime ma ei mäleta, aga kus peab libistama mingeid asju mööda pikka lauda ja teenima punkte. Ma olin suht pro selles, võitsin kõik mängud.

Koju jõudsime jälle mingi keset õõd.

Kolmas päev algas meil väikeste shopingutiirudega, tüüpiliste valgete tüdrukute jookidega Starbucksist ja sushi ringiga. Käisime ka frozen jogurtit söömas ning päeva teises pooles sõitsime New Yorgi poole. Seekord mitte täiesti New Yorki, vaid New Jersey poole peale, kust on vaade Manhattanile. Me otsustasime Manhattanile mitte minna, sest esiteks sellest vaatepunktist on sinna umbes tund aega veel sõitu + teiseks, ma ei usu endiselt, et mulle meeldiks New Yorgis väga sõita. Nagunii õhtul, kui restorani hakkasime minema, sõitsime ennast nii ummikusse kinni, et veetsime mingi kaks tundi seal.

Koju jõudsime jälle keset ööd.

Viimane päev mõtlesin, et magan ennast korralikult välja, aga vist oli juba reisiärevus sees, nii et magatud saigi lõpuks mingi viis tundi. Sõime veel hommikust koos ja oligi aeg lennujaama minna. Lennukis vajusin magama nii kiirelt, et ma ei tea, kas ma õhkutõusu üldse nägingi.

Nashvilles oli Brigi juba vastas, käisime veel söömas ning siis vajusin kodus hellalt voodisse.

Kogu reis Phillysse oli super mõnus, nagu ma ka eelmises blogis mainisin, kuidagi väga ootamatult sai Kristinist minu jaoks väga lähedane inimene ja võib-olla just see, et me ei ole füüsiliselt kogu aeg koos, muudabki selle suhtluse minu jaoks huvitavamaks. Me mõtleme väga paljudest asjadest väga sarnaselt, me oleme palju sarnast läbi elanud ja elame ka praegu ning kui ma siiani kogu aeg ütlesin, et mul on kaks parimat sõbrannat, üks on ratsionaalne ja teine on loco, siis nüüd on veel kolmas, kes on sama crazy kui ma ise.

Ühel vabal päeval otsustasime Brigiga veidi veel Nashvilles ringi vaadata kohtades, kuhu me alguses tahtsime minna, aga polnud siiamaani jõudnud. Meie siht oli tegelikult miski muu, aga teel sinna avastasime, et see avatakse alles 1.5 tunni pärast, nii et läksime esimesena hoopis Spooned in Nashville nimelisse kohta, kus müüdi sõna otseses mõttes krõbinaid. Mina võtsin jäätise, kuhu sisse purustati need ära, sest lihtsalt kausiga krõbinaid osta tundus ka naljakas. Brigi jõi lihtsalt kohvi. Koht ise oli väga nunnu ja idee on ju ka üpris huvitav.

Järgmiseks jalutasime me mööda 12 south tänavat, mis on üsna sarnane mõnele Kalamaja tänavale, lihtsalt kõnnid ja ümberringi on väikesed poekesed ja restoranid. Ilm oli ka väga ilus, kuigi vist esimene selline pooljahedam, et panime ikka pikad riided selga. Leidsime imearmsa fotoseina ja kõrvitsad ja ei saanud muidugi ilma piltideta lahkuda.

Ja lõpuks siis jõudsime minu kohta – Fryce Cream. Väga lihtne, müüakse koos jäätist ja friikartuleid. Väga paljud inimesed muideks armastavad dippida oma friikaid jäätise sisse, ma seda küll ei fänna, aga muidu need mõlemad asjad mu lemmikud. Küll aga oli see hoopis omamoodi igasuguste maitseainetega, mida sai friikate peale panna + erinevad jäätise variandid, me ikka tükk aega seal valisime, aga sai lõpuks väga maitsev ja jällegi üks põnev kogemus.

Sama päeva õhtuks olime me planeerinud minna Fairview hotelli, kus oli tehtud sügise teemaline dekoratsioon ja kuigi kodulehelt lubati ka süüa, siis kohapeal kahjuks saime ainult jooke, sest söökideks olid umbes šokolaadiküpsised piimaga ja muud säärased huvitavad asjad, mis tollel hetkel väga ei isutanud. Nii siis nautisime ühe joogi seal, tegime pilte ja jalutasime siis ületee Hiltonisse hoopis, kus oli restoran ja seal skoorisime live-muusika ja superhead toidud.

Ühel täiesti suvalisel päeval otsustasime me töökaaslastega minna Omni hotelli, kus töötab Todd, kes enne töötas Belle Meades ja kes oli ka meie perekond, aga kellel läksid managementiga suusad risti ja ta lahkus konkreetselt isegi mitte üleöö vaid ületunni. Läksime siis talle head aega ütlema, kuivõrd me tõenäoliselt teda rohkem ei kohta ja ta oli ka suur osa meie suvisest seltskonnast.

Ja siis mingil täiesti tavapärasel päeval otsustasime me ennast jälle üles lüüa, et minna linna peale lällama, otsustasime minna Never Neverisse, kus töötab meie majaomanik, aga teda jälle polnud tööl, mida iganes. Tatiana liitus meiega ning keskööl laulsime me Liisile kõvasti ja valesti sünnipäevalaulu, eesti keeles, hispaania keeles, inglise keeles, mida iganes vaja oli. Sealt edasi läksime me Tin Roofi, kus me kohtusime veel mitme Belle Meade töötajaga, nii naljakas, isegi suures linnas nagu Nashville, jooksed töökaaslastega igal peol kokku. Vero Beachis oli see täiesti tavaline, aga siin poleks arvanud.

Kuna ma otsustasin sel aastal, et ma tahan Halloweeni peole minna ja selleks valmistunud olla, siis me käisime kostüümipoes ja teil pole aimu ka, KUI PALJU erinevaid kostüüme seal müüdi, jessus. Ma võiks olla erinev tegelane iga aasta umbes 200 aastat järjest, ilma naljata. Ma tegin mõned pildid, et te näeksite, kui ägedaid asju seal leidub. Ma enda kostüümi ei pannud siia, see jääb üllatuseks kuni peol käidud.

Ja lõppu juba tavapärane: “ÜKS PILT ÜKS LAUSE.”

Meil oli mingi koerte heategevusüritus tööl ja toodi sellised pisikesed kutsikad sinna, no me ei lasknud mitu korda öelda, läksime kohe vaatama ja katsuma neid, nii nunnud.