Elu Ameerikas: Seiklused tööl ja töökaaslastega
Kuna me elame kommuunis, nagu Sigrid ütles, juhtub ikka nii, et me töötame koos ja me veedame vaba aja koos ja kogu aeg on samad näod ümberringi. Mitte, et see mulle ei meeldiks. Mina armastan seda pulli, mis meil siin toimub. Nagu ma ka varasemalt maininud olen, siis uued on sel aastal eriti aktiivsed igasuguste asjade korraldamisel ja nii me veedame nii palju aega koos, mis aga on ainult tore.
17.novembri õhtul otsustasime Eesti tüdrukutega, et lähme sööme sushit ja lähme kinno. Sel korral seltskonnaks mina, Airi, Meelika, Keiri ja Kirsika. Käisime Takaras söömas, margariitasid joomas ja läksime siis kinno vaatama filmi Last Christmas, mis ei olnud nüüd päris 10/10, mida ma ootasin. Meelika ütles üldse, et kõige õudsem film, mida ta elus näinud on, ma ise nii kriitiline ei oleks. Ütleme nii, et ootamatu lõpuga, aga muidu päris armas, lihtne ja armas, aga uuesti vaadata ei viitsiks vast.
 |
| ainus pilt mul sellest õhtust, haha |
18.novembril korraldasime kiirkorras bowlingu õhtu, kus meid polnud nii palju kui eelmisel korral, aga sellegipoolest paras grupp ja parajalt lõbus ka. Edasi läksime Stixi, mina esimest korda, olin sellest palju kuulnud, aga kordagi polnud käinud. See on umbes selline piljardiklubi nagu Tallinnas oli kunagi Bamba, hunnik laudasid ja muusika ja inimesed. Ja seal saab noolemängu mängida, millest ma pole elu sees aru saanud ja ei saanud ka seekord pärast kõiki neid siidreid. Mate õpetas, et näed, nüüd pead siia nurka viskama, siis saad punktid, ma ütlesin vastu, et hea, kui ma üldse lauale pihta saan. Umbes nii asjalik. Mängisime piljardit paarides, mina-Mate ja Isaac-Diana. Meie Matega võitsime, woohoo!
 |
| Ovidiu – Sprickley – Zee – mina |
20.novembril otsustasime lõunaajal Brigittaga mägesid liigutada, tõmbasime töölt jehhat ja haarasime kodust Airi kaasa ja läksime randa. Mõned joogid võtsime ka kaasa. Kajakad üritasid meid ära tappa, sest meil olid krõpsud kaasas ja tegime Brigittaga naljaga pooleks pilte, et Airit närvi ajada ja lõpuks laadisime pildid veel sotsiaalmeediasse ka, et Airi eriti närvi läheks. Vot selline armas sõprus meil.
21.novembri hommikupooliku veetsin oma “kohaliku vennaga,” sest ta nimi tegelikult Andreij, aga tal nimesildil on Andre, sest meil Andreijsid kaks tükki. Igal juhul, ma aitasin teda, et ta saaks juhilube omale teha, sest Ameerikas peab seaduse järgi autoomanik ka olema kohapeal, kui autoga tehakse juhilube ja noh, nii me siis seal tsillisime. Pärast käisime söömas, selle eest, et ma oma aega tema peale kulutasin. Ja load said ka tehtud, ajeee!
Sama päeva õhtul korraldas manager Alex meile golfiõhtu, käisime Big Shotis mängimas. Ma olen seal ükskord varem ainult käinud ja siis polnud seltskond minu jaoks nii mugav, et oleks naljakas olnud, kui ei oska. Seekord oli täiega naljakas. Ma ei tea, mis esimeses mängus juhtus, kuidas ma teistest järsku nii palju parem olin, aga tundub, et teatud Tiger Woodsi geen on minus ikkagi peidus küll. Pärast golfi mängimist kolisime Stixi ja mängisime piljardit ja noolemängu, milles ma ka nüüd juba päris hea olin.
 |
| Stefaniga |
 |
| Alex |
 |
| Mladen ja Stefan – nemad elavad koos Meelika-Reelika-Airiga |
Seekord mängisime piljardit paarides mina-Meelika ja Reelika-Stefan. Ma ei mäleta küll, kumb võitis, aga hea mäng oli ikka.
22.novembril oli meil jälle peoõhtu, mis tähendas korralikku sättimist ja vabaks laskmist. Sellised peod on ägedad, kus enamik eestlasi on väljas ja siis on hunnik pilte hommikul, millest ühtegi ei mäleta. Mul oli veel nii hea pidu, sest ma ostsin mingi margariita mixi poest, mis tundus ohutu, aga tema ainus ohutus seisnes selles, et see ei kavatsenudki mu sisse jääda. Igal juhul, juba selleks ajaks, kui Brigitta töölt koju jõudis, olin mina päris kapsauss. Peol oli superlõbus, tsillisime Matega enamik õhtust ja sain oma elu parima kommentaari: “Sa näed välja nagu hoor. Aga hea hoor. Ma maksaks palju Su eest.”
Järgmisel päeval ma surin nii hellalt, et isegi kui ma pidin kella neljaks tööle minema, ütles manager mulle enne lineupi, et ma enne tööd oksendaks ära, sest tal mind põrandale vaja. Haha. Mis muidugi ei hoidnud mind üldse tagasi, kui me pärast tööd tahtsime pizzat sööma minna, mida saab Filthysest. Panime aga Brigittaga riided selga, sõitsime Filthysesse ja kurat, isegi siis, kui meil olid seljas teksad ja t-särk, ei suudetud eemale hoida ja Brigittale löödi nii palju külge, et ma tahtsin lõpuks viimast venda pizzaga visata, et ta meid rahule jätaks. Mine veel temaga kuskile …
24.novembril siis oli esimese Norberti üllatuspidu, mida ma põgusalt eelmises blogis maisin. Teine Norbert korraldas talle seda ja nägi see siis välja selline, et me kõik kogunesime Filthyses, kuhu Norbert arvas, et ta läheb koos sõbraga ühte õlle tegema. Ja kui nad sinna sisse astusid, hakkasime meie kõva häälega sünnipäevalaulu laulma ja meil isegi oli chicken pot pie (mis näeb välja nagu kook), mille peal oli küünal ja ta sai selle ära puhuda. Ütleme nii, et üllatused on minu lemmikud asjad maailmas ja see üllatus õnnestus 100%-liselt.
 |
| Converse gäng vol 2 |
26.novembril, ma olin tööl pisut üle kolme ja tulin siis koju ja Norbert küsis, kas ma tahaks tema juurde tulla sööma ja ma muidugi tahtsin. Ma ei viitsi mitte kunagi ise süüa teha ja see oli väga armas. Nii, et sõime siis grillitud kana ja riisi maisiga, super maitsev. Lisaks ta elukaaslased sattusid nii hoogu, et ikkagi tüdruk majas on ja nii tõi üks lilled, teine pani küünla laua peale põlema ja kolmas tõi kõlari romantiliste lugudega. See oli nii armas ja nii naljakas samal ajal.
 |
| Ta tuli pärast nõusid pesema ja siis pesi niimoodi ja ütles muudkui “vabandage mind, mind polegi üldse siin, ärge pange tähele.” |
5.detsembri õhtul käisime Norbertiga kinos, vaatamas Frozeni teist osa, sest me mõlemad hullud fännid sellel ja see armas film. Ma ei pidanud pettuma. Kõik laulud olid nii ilusad, kogu tegevus ka nii ilus. Ma tavaliselt ei ole multifilmide fänn, aga Frozen on kindlasti üks neist, mis mulle meeletult meeldib.
6.detsembril oli jälle aeg kenaks peoks, üks meie endisestest töötajatest oli Vero Beachil (ta kolis Kanadasse see hooaeg) ja tahtis meie kõigiga väga aega koos veeta. Mul küll polnud sel õhtul parim tuju ja nii oli eos teada, et see õhtu metsa kisub, aga mis seal ikka. Olin just teada saanud, et ma jõululõunal olen tööl ehk ei saa kanda seda uut jumpsuiti, mis ma ostsin ja nii panin ma selle tollel õhtul selga ehk olin selgelt liiga overdressed Filthyse jaoks. Esialgu me siis läksimegi sinna. Mate tuli ka sinna, mina ja Bri ja Airi olime koos. Norbert ja Andras ka tulid ja siis veel paar ungarlast, aga ühel hetkel mul viskas üle ja tellisime takso ja läksime tüdrukutega hoopis Riverside, kus kohtusime terve hunniku brasiillastega ja kus Davidson oli selgelt otsustanud, et kõik tuleb täis joota. Ausõna, kui ma viimast tekiilashotti alla pidin neelama, siis see käis mul suus ringi nii kaua, et ma mõtlesin, et ma sülitan selle kohe välja. Muusika oli viimase peal, kõik minule sobivad baila baila laulud ja tantsisime Davidsoniga terve õhtu megakuumalt, sest nii hea on tantsida geikutiga, kes Sinust üldse huvitatud ei ole.
8.detsembril oli mul tööl super emotsionaalne päev, ma lihtsalt kogu aeg olin pisarais seal ja kõik ajas närvi ja kõik inimesed ajasid närvi ja kõik ütlesid nii valesid sõnu, et lõpuks, kui mind koju saadeti, nutsin terve tee bussis ka ja kojujõudes ütlesin Brigittale ainult, et räägime teinekord, võtsin auto ja sõitsin suvasuunas. Vahel tekib siin see vajadus olla üksinda, sest tegelikult ju kunagi ei ole. Alati on keegi veel, alati on kellegagi rääkida, mis mulle tegelikult väga meeldib, aga eks me kõik murdume mingil hetkel. See õhtu oli minu hetk. Käisin jõulutulukesi vaatamas, rahustas maha küll, sõitsin niisama ringi ja lõpuks läksime Norbertiga randa jalutama-rääkima, nii et kui ma kahe ajal koju jõudsin, oli natuke vapram tunne sees.
9.detsembri õhtul otsustasime Airiga minna sushit sööma, sest mind saadeti nii vara töölt koju ja tema oli vaba. Sõime mõnuga kõhud täis, tellisime veel magustoidud ka ja siis.. siis otsustasime, et lähme jõusaali. Väga paha mõte, aga samas, mida aeg edasi, seda toredamaks tegelikult läks ja lõpuks oli päris hea meel, et tulime.
12.detsembril toimus meil luncheon tööl, mis on see jõululõuna, kus memberid teenindavad meid. Esimest korda kolme hooaja jooksul olin ma too päev tööl ja kahjuks olin ma ka super haige, super palavikus (ja väljas oli sajandi torm tuule ja vihmaga) ja nii jäi minu poolt täiesti ära mingi üles sättimine ja asja nautimine, sest mul oli aega täpselt 30 minutit süüa, tsekk võtta ja tagasi tööle jõuda. Küll aga ei takistanud see mind pärast tööd ilusate riiete selgapanekut ja ikkagi ilusate piltide tegemist. Memberid olid täiega lõbusad ja nautisid oma esitlust väga, käisid ja teenindasid meid ja tõid jooke ja vabandasid, kui kaua aega läks jne, korralikult sai nalja.
 |
| 2017 – 2018 – 2019 |
Kuna ootamatult oli too õhtu vaba ka Airil (minul nagunii), otsustasime me olla asjalikud ja käisime uues sushikohas nimega Sake söömas ning hiljem haarasime Mate kampa ja läksime kinno vaatama filmi Jumanij 2, mis on mega ajuvaba film, aga naljakas ja näitlejad on head, seega mõnus meelelahutus. Ja kuna ma endiselt olin superhaige sel ajal, oli tore midagi vahvat teha.
Ja me isegi pärast kino läksime jõusaali, et Airi ometigi liituks selle klubiga, kaua ta käib meiega kaasas nagu mingi luuser. Igal juhul, tehtud me selle saime, mina tsillisin massaažitoolidel ja niisama ringi, sest ma olin Airi autojuht ja lõpuks mingi kesköö paiku saime koju tagasi ka.
Kui me jõusaalist ära tulime, ütles Norbert, et ta nägi unes, et tal oli kuus juustuburgerit ja tal räigelt isutab, aga ta on hästi tervislik ja korralik kutt ja teeb trenni ja kunagi midagi halba ei söö, nii et ma ei suutnud vastu panna võimalusele visata ta koju ja minna siis McDonaldsisse ja osta kuus juustuburgerit ja viia talle. Airi oli mul moraalne tugi muidugi, õhutas takka ja nii me selle ära tegimegi. Norbert ei suutnud ära otsustada, kas mind maha lüüa või tänulik olla.
Ja lõpetuseks terve hunnik pilte, mis mujale vahele ei mahtunud.
 |
| Ühel peol lambist lõhkusin oma kella ära, üldse ei saanud aru, kuidas. Õnneks küll ainult kaitseklaas ja tänu Triinule see nüüd juba vahetatud ja korras, jee |
 |
| Raftersi kokk tegi mulle üks õhtu sushit, sest ma terve hooaja mangunud. See on lõhe ja asparagusega, nommm.. |
 |
| Üks hommik Brigitta räigelt laamendas. Kui ma lõpuks ärkasin, nägin seda.. mnjah, kellelgi tulevad õnnetud aastad |
 |
| Esimene kord, kui ma Airi trenni lõpuks kaasa sain |
Brigitta tuli Chicagost koos kingitustega, niii nummmii!
Teisipäeviti on raftersis burgeriõhtu, iga kord on üks erilisem burger müügis. Ja alati on võistlus, et kes kõige rohkem müüb, saab auhinnaks sama burgeri (või samas väärtuses midagi menüüst). Tollel nädalal mina ja Diana müüsime kõige rohkem, aga mulle anti burger, sest mina müüsin reaalselt 100% oma inimestele selle burgeri, Dianal oli palju rohkem membereid. Me tegelikult lõpuks sõbralikult jagasime, sest mina sibularõngaid nagunii ei söö ja andsin need siis Dianale.
 |
| Hahaha, vahepeal isegi kell hakkas mulle märku andma, et palun maga natukene rohkem |
 |
| Kui jagame jäätisekokteili, aga üks tahab vahukoort ja teine ei taha |
 |
| Väga paljulubav magamisgraafik oli too nädal |
Vot Sulle Floridat..
 |
| Need päevad, kui sööklas on minu lemmikud toidud koos. See šokolaadikook on lihtsalt IMEEELINEEE! |
 |
| NASA lasi jälle ühe raketi õhku |
 |
| Iga kord, kui Norbert näeb Corvetti.. |
Ühel lõunal, mina ja Norbert ja Andras värvisime jõulupilte kõik koos. Ma meenutan, ma mingis paaris blogis tagasi mainisin, et kuidas me üldse Norbertiga hakkasime suhtlema, oli see, et tema perekonnanimi on Prummer ja kõik ütlesid, et me peaksime abielluma, sest siis mu nimi ei muutuks väga palju. Sellest ka see Prummer-Pommer family nali.
 |
| Selle naljapildi tegi keegi meie oma töötajatest, need alumised pildid kõik meie enda pildid |
 |
| Norberti nimi oli põrandaplaanil ja keegi kirjutas sinna juurde SÜDA Gerli |
 |
| Kui kõik kellaajad lähevad sassi ja kell 7 on tööl kõht tühi ja kokkadega on head suhted |
Ja saime ka oma soojad ilmad lõpuks tagasi, ajee !
 |
| Snapchat arvab, et Brigitta sõidab vapsee uhke suksuga |
See üks videokõne on ka ainus kord, kui ma olen üldse Krisi ärkvelolekus näinud, kõik teised korrad ta magab. On ikka lebo beebi küll, kogu aeg unes. Aga see viimane pilt Lolast ja Krisist on mu lemmik!
