Elu Ameerikas – reis New Yorki vol 6

Detsembri alguses tuli mul ja Airil mõte minna New Yorki. Või õigem oleks öelda, tuli plaan, sest mõte oli meil juba suvel Eestis ja kuigi me sellesse väga ei uskunud, loksusid asjad ise paika. Näiteks otsustasin mina jõuludeks Norbile kinkida piletid + hotelli, sest see oli ta suur unistus ja Airi liitus siis lihtsalt kampa, kuna nemad saavad ka ülihästi läbi. Mõeldud, tehtud. Esialgu plaanisime me veebruari lõpus minna, aga lõpuks mõtlesime, et ei jaksa nii kaua oodata ja teeme parem kuu alguses ja tagant järele, jumal tänatud, et nii otsustasime, sest nädal pärast meie reisi puhkes John’s Islandil mega koroonapaanika ja mitte keegi poleks lasknud meil reisile minna. 

Ettevalmistus reisiks hõlmas saabaste – jope – kinnaste – mütsi ja salli soetamisega. Nali naljaks, varustus läks maksma sama palju kui reis ise, aga eelmised 2 korda olen ma New Yorgis meeletult külmetanud, seekord mitte ainsatki korda ei olnud mul külm. Nii et saapad ja jope skoorisin Guessist, mütsi ja kindad Amazonist, sall oli mul eelmistest kordadest. Siinkohal aitäh Kendrale, kes mulle igast kraami kogu aeg tellib.

Reisi kuupäevadeks said siis 6-9.veebruar. Lendasime JetBlue firmaga, kõik esimest korda ja ma olin ülisillas – lennuk oli super ilus, uus, suured/laiad istmed, iga iste oli ekraaniga, tasuta snäkid, joogid, stjuardessid kõik megaviisakad ja vahvad. 

10/10!

Olgu mainitud, et edasi-tagasi piletid maksid 40$ (33€). 

Selline oli meie esialgne plaan

Lennujaamas läks kõik libedalt, andsime kohvri ära ja kõndisime oma väravasse. Olgu mainitud, et me kõik panime oma saapad juba jalga ja jätsime tossud autosse ning ma käisin küll alguses nagu mingi jeti, üldse ei osanud astuda nendega. Lennuk väljus õigeaegselt ja jõudis kohale ligi pool tundi varem, mis oli meie jaoks ainult tervitatav. 

See esimene hetk, kui saime aru, et New Yorgis on lumi maas, woohoooo

Selle veepiiri taga ongi Manhattan

Lennujaamas korraks võttis mõtlema, kuidas sealt linna saab, aga mõtlesime selle kiirelt välja, leidsime rongi, mis tuli ka kohe (hiljem selgus, et see sõidab umbes korra tunnis, nii, et meil väga vedas) ja sõitsime Madison Square Gardeni/Penn Station rongijaama. Me lendasime Newarki lennujaama, mis on tegelikult kõrvalosariigis, New Jerseys, just sellepärast, et sealt meie hotelli oli tunduvalt lühem maa kui näiteks New Yorgi enda lennujaamadest. Rongijaamast jalutasime 15 minutit ja jõudsimegi hotelli – DoubleTree by Hilton at the Times Square. Kolm ööd kahele maksis koos maksudega 195$ (161€), nii et ma arvan, et päris hea diil. 

Hotelli check-in läks üsna libedalt, kui jätta kõrvale nende loogika deposiitsummaks, mida tuli maksta iga öö pealt ja mida nad üldse lahti ei tahtnud lasta pärast meie lahkumist ja millest meile üldse midagi ei räägitudki. Aga ikkagi Hilton ju.. Times Squarel. 

Hotellis vahetasime kiirelt riided ja läksime kohe jalutama, New Yorgis ei saa ju ometi niisama passida. Tegelikult oli põhjus ka meie õhtusöögi broneeringus katusekohvikus Haven rooftop and bar, mida soovitas mulle jälle too Eesti tüdruk. Tema andis ka õnneks nipi teha broneering, muidu ma oleks suvalt sinna marssinud ja kaks tundi järjekorras oodanud. 

Need kurikuulsad Times Square’i trepid on seoses Covidiga suletud, et keegi ei saaks sinna koguneda, nii et kahjuks see kogemus jäi Airil ja Norbertil saamata. 

Restorani jõudes saime aru, kui fancy see koht on, turvamehed ukse ees, punane vaip, turvamees liftide ees, lifti kutsumas, temperatuuri mõõtmas, üles jõudes kohe hostess, kes juhatas lauda ja restoran ise nägi ka väga lahe välja. 

Mina ja Norbert valisime mõlemad pasta kana ja mozzarella pallidega ja marinara kastmega, Airi sõi krabikooke (kui see on eestikeeles üldse sõna). Ütleme nii, et hinnatase oli veidi kallim, aga mitte üüratult (pasta oli vist 24$/20€ ja krabikook 32$/26.5€) ja tegelikult polnud isegi seda hinda väärt. Nagu ikka nende kohtadega, maksad koha ja elamuse, mitte nii väga toidu eest. 

Pärast sööki jalutasime jalle mööda tänavaid ringi ja uustulnukad ahmisid iga maja, tulukest ja poekest. New York on äge, ausõna! 

Vist mingi 23 paiku jõudsime hotelli tagasi, väike lebo ja öörahu. Me ööbisime erinevates tubades, Airi oli omaette esimesel ööl teisel pool koridori ja teisel ööl kolis üldse korrus allapoole, sest tema toa soojendus ei töötanud ja ma lihtsalt mainin, et temperatuur õues oli nulli ligidale. 

Meie teine päev, pühapäev, algas kella kaheksase äratusega, et 8.30 asuda teele, võtta hommikusöök (tuletan meelde, et kuskile maha istuda ja süüa, polnud võimalik) ja minna HopOnOff bussi peale. Leidsime vajaliku restorani kohe üles, tellisime bagelid kreemjuustu ja lõhega, mis olid imehead. Seal restoranis juhtus ka meganaljakas intsident. Nimelt, seina peal suur menüü “bagel + muna.” Ja eraldi bagelid. Tellin siis mina sealt kombo listist endale ja küsin, et tuleb ikka koos munaga?

Teenindaja: “Ei. Meil pole sellist asja.”

Mina: “Kuidas ei ole? Teil on see seina peal kirjas?!”

Teenindaja: “Ei ole.”

Mina: “No sõna otseses mõttes ju on!” Näitasin näpuga, kus see kirjas on.

Teenindaja: vaatab sinna. Vaatab mind. “Ei, meil pole seda.”

Mina: “Ah mine Sa ka…mida iganes.” 

Ja ma reaalselt ei saanudki muna. Mis sest, et see oli neil endal seina peal kirjas. 

Nüüd, nagu te võisite eelmiste piltide pealt näha, ei olnud pühapäevane ilm meie jaoks üldse soosiv. Antud pildid on tehtud kell 9 hommikul, kui lumetorm alles hakkas tuure võtma. Nii, et esimese halva uudisena saime me teada, et hoponoff buss ei kavatse tollel päeval üldse sõita. 

Selle rõdu peal oli mingi film filmitud, aga ma ei mäleta, Airi ja Norbi teadsid

Super ilus ja armas kohvik, aga ka seal ei lubatud meil maha istuda

Kui me siis vaatetorni piletiputkasse tagasi jalutasime, teatas turvamees kurva häälega, et meil tõesti pole mõtet sinna üles minna, sealt ei näe mitte midagi. Seega pidasime hoopis pisikese koosoleku ja otsustasime, et kuradile see ilm ja päev, muudame siis kõik ära. Meie peamine põhjus FunPassi kasutamiseks pühapäeval oli tõsiasi, et WTC maja ei olnud muul päeval lahti. Aga ei olnud ka mõtet lihtsalt sellepärast sinna minna, et minna, kui nagunii mitte midagi ei näe. 

Tegime hoopis täisjalutuse päeva, nii palju, kui selles ilmas andis jalutada. Nii, et vapralt jalutasime mööda tänavaid, käisime ühe ja teise punkti juures ja üritasime võtta nii palju kui sai. 

Minu meelest see pilt väljendab nii hästi seda pagana ilma tollel päeval

Õues 33 F ehk 0.5C ja feels like oli -6.

Esimene hotdogi putka New Yorgis

Ja siis jõudsime me metrooga hoopis Central Parki. Ma ausalt ütlen, et olin väga skeptiline, sest kaks aastat tagasi ma käisin detsembris seal ja see oli täielik pettumus, teades, kui ilus see kevadel-suvel on. Millise üllatuse osaliseks ma aga sel korral sain.. See oli täielik talve võlumaa, paksu valget lund täis, muudkui sadas ja sadas ja kõik oli niii niii niii ilus. 

jah, meil on samasugused saapad

Plaza hotell, kus Kevin oli Home Alone filmis

Selle õunamärgi juures on esimene Apple pood New Yorgis, läheb maa alla, mitme korrusega ja väga fancy. Corona tõttu sinna ilma reserveeringuta sisse ei saanudki.

5th avenue, mis on täis kõige kallimaid poode, mis iganes teil pähe tuleb, Gucci mucci armani ..

Dolce & Gabbana

Poole viienda avenüü pealt leidsime kiriku, kuhu me põgenesime sooja, sest ilm läks järjest jubedamaks. Ja kui ilus see oli! Õnneks, kuna nii mina kui ka Airi oleme kasvanud teadmisega, et kirikus tuleb panna küünal põlema, et õnn tuleks ja patud andestataks, tegime seda ka sel korral ja panin ühe küünla ka Norbile, kes tegi nägusid ja ütles, et tema sellist jama ei usu (iga päev leian temas ja oma isas järjest rohkem ühiseid jooni, aga öeldaksegi ju, et tütred valivad mehed isade järgi). 

Ja lõpuks kui kell oli pool neli, andsime me lihtsalt alla. Eestlased või mitte, aga inimlikkuse tunne hakkas kaduma sellise ilmaga kilomeetreid tatsates. Seega võtsime me McDonaldsist (Times Square omast, mis väidetavalt varsti kinni pannakse) eined ja põgenesime hotelli ootama kella viite, mil norrakate yr.no äpp lubas, et lumi enam ei saja ja ilm läheb selgeks. Ega me keegi tegelikult seda uskunud, välja vaadates, aga nagu alati – norrakad juba alt ei vedanud .

Niisiis kella kuue paiku tõmbasime jälle saapad jalga ja läksime väikese vahepeatusega Bryanti pargist, kus oli suur uisuväli, tagasi Manhattani alumisesse osasse, et minna vaatama Manhattani ja Brooklyni sildasid. Kusjuures, pean siinkohal ütlema, et esimene meeldib mulle rohkem pimedas ja teine valges, aga vaade linnale on imeline. Uisutama oleks ma ka täiega tahtnud minna, aga tuletame meelde fakti, et ma kuus kuud tagasi alles tegin oma kolm luud hüppeliigeses üsna katki. 

Samal õhtul toimus SuperBowl, mis on Ameerika jalgpalli finaal ja ma teadsin, et Empire State Buildingu värvid on liidri värvides ja need värvid ei muutunud mitte kordagi, aga meil polnud õrna aimugi, kes oli oranž, haha.

Taga selle sinise antenniga paistab WTC, mida me hommikul ei saanud külastada, oi, kui pahane ma olin, iga kord, kui me seda nägime, turtsusin, et vot nüüd Sa siis oled selge jah, nüüd oled ilus, jah…

Lõppeesmärgiks oli meil minna Brooklyni silla peale kõndima, ühest otsast teise. Kahjuks läks siis ilm megakülmaks ja tuul kõvaks, nii et me suht tempos käisime selle läbi ja tõdesime, et äkki järgmisel päeval valges naudime veidi rohkem. 

Ja mina pidin tõdema, et see on valges palju ilusam ja võimsam (ma polnud enne pimedas käinud). 

Esimese päeva kokkuvõte sammudes, 22.43km kõnnitud

Alustasime kolmanda päevaga, esmaspäev, äratus kell 8, et lahkuda hotellid 8.30, võtta söök, minna HopOnOff bussi peale, mida meile kindlalt lubati, et täna saab. 

Muidugi, kui me jõudsime bussi peatusesse ja aeg oli bussil tulla, ei tulnud ega tulnud seda. Kirjutasin jälle infoliinile, öeldi, et oi ups, sorry, ilm nii kole, me ei sõida täna. Olgu mainitud, et eelmisel päeval me veel saime neist aru, aga vot sellel päeval enam mitte. Ilm oli küll külm, aga super ilus. 

Seega, plaanimuutus, jälle. 

Mis seal ikka.

Hüppasime metroo peale, sõitsime Wall Streetile, käisime vaatasime pulli ja tema munad ära. 

Edasi otsustasime hetkeajendil minna paadiga Vabadusesamba juurde, kuna see oli ka osa FunPassist ja rohkem poleks meil nagunii olnud aega sellega tegeleda, seega seal me selle skoori ka avasime, esimene vaatamisväärsus. Paadile minek oli hullem kui lennukisse, kõik riided seljast, saapad jalast ja nii edasi. Jumal, kui tüütu see oli selliste riidekuhjadega nagu meil oli. 

Kui palju immigrante kuhu sisse tuli

See on see päris saal, kuhu inimesed saadeti oma saatust ootama, enamik neist ei osanud isegi inglise keelt ja nad lihtsalt istusid ja ootasid seal, mis neist saab

Kust tuldi… … kui palju tuldi

Kaks tundi hiljem läksime tagasi paadile, mis tõi meid tagasi Manhattani ärirajooni, kus me otsisime metroo ja sõitsime jälle Brooklyni silla juurde, et sel korral üle selle siis valges kõndida. 

Ja nagu ma juba mainisin, minu jaoks jääb Brooklyni sild kohaks, mida tuleks külastada valges, sest just siis on näha selle massiivsus ja lisaks on see vist üks väheseid vaatamisväärsuseid New Yorgis, kuhu ma viitsin alati tagasi minna, see lihtsalt on niiiii mõnus. Ma ei hakka üldse mainima, kui mõnus on sellel kõndida praegu, kui kokku on sillal umbes kümme inimest peale Sinu. 

2018 – 2021

Edasi jalutus läbi ärirajooni, peatus Burger Kingis, et midagigi süüa saada ning siis kiirel sammul maailma kõige kahtlasema väärtusega rajoonist läbi, et minna metroo peale. Metroojaamas istusime pingi peale ja sõime. Airi ei suutnud ära mainida, kui räme see tema meelest oli, et me olime nagu kodutud. Olgem ausad, kui me väga nautisime inimeste vähesust linnas, siis seda restoranide suletust ei nautinud meist keegi, see vast oligi ainus tõeline negatiivne külg kogu reisi juures, sest selle heaks ei saanud me mitte midagi teha. 

Päevakavas järgmine vaatamisväärsus oli Rockefelleri keskus koos Top of the Rock vaatepunktiga. Ma mainin kohe ära, et Norbi kardab kõrgust ja ta ei olnud üldse sillas ühestki meie jaoks vaimustavast kohast pluss kõikide piltide tegemine nägi välja selline nagu allolev pilt.

Antud vaatepunktis käisin ka mina esimest korda ja olin väga rahul. Ja sinna jäime me ka lausa päikeseloojanguks, et olla kindel, et me sel ajal oleme kuskil tornis (meil oli neid plaanis too päev lausa kolm tükki), mitte ei maga seda kuskil tänaval maha. 

Jälle liftiga alla, tipa tapa järgmisesse kohta. Isegi Norbi õppis sõna tipatapa ära, küsis kogu aeg, kas lähme metrooga või tipatapa. Meie sammudehulk oli midagi haiget. Ühesõnaga, järgmine koht – Empire State Building. Seal olin mina varem käinud, aga kuna meil oli see FunPass ehk kõik piletid olid hinna sees, käisin rõõmsalt uuesti. Meganaljakas oli käia kõik need koridorid läbi, kus ema ja vennaga seisime tunde järjekorras ja nüüd olime tornis meie + veel kümme inimest. 

Siinkohal pean tunnistama etteruttavalt, et antud vaatepunkt jäi meie jaoks kõige nõrgemaks. Kuna see aga oli esimene, kus ma üldse kunagi New Yorgis käisin, siis minu jaoks on see alatiseks eriline. 

Edasi, arvake mis? Jap, tipa-tapa järgmisesse kohta. Väikese vahepeatusega Dunkin Donutsis, üks amps ja kuum kakao ja edasi kõik see mees. 

Ja vot nüüd – The Edge! Tegemist on uue vaatamisväärsusega. Tegemist on üldse uue linnaosaga, mis on innovaatilisuse tipp ja mida ehitatakse lausa nii innovaatiliseks, et sinna ei lähe isegi ükski metroo, sest see pole piisavalt uudne nende jaoks. Nad ehitavad sinna oma rongi tulevikus, hetkel ongi kõige lihtsam jalutada umbes kilomeeter, sest selle raadiuses tõesti pole mitte ühtegi metrood. 

Edge on siis kolmnurkne põrand, mis ulatub majast välja, kus all pole mitte midagi ja mis tuulega kõigub nii kõvasti kaasa, et tunne on nagu oleks näiteks lainetega laevas. Juba sisseminek ja ülesse jõudmine oli mega äge ja tõesti, väga innovatiivne. 

Te ei kujuta ette, kuidas mu jalad värisesid seda pilti tehes ja mina isegi ei karda kõrgust

Konkurentsitult minu lemmik koht New Yorgis. 

Selle sama Edge kõrval on veel üks uus ehitis, mida kutsutakse Vesseliks, mis on sisuliselt treppide kogumik ja moodustab mesitaru kuju. Tavaliselt saab nendel treppidel ronida ja sinna üles ka minna, aga kaks nädalat enne meie tulekut ronis mingi vend sinna üles ja hüppas ennast surnuks ja kuna ta oli kolmas inimene aastaga, kes enesetappu seal tegi, pandi see kinni, et seda turvalisemaks ehitada. Nii meie sinna üles kahjuks ei saanudki. 

Kogu see linnaosa oli väga ilus ja täis tulukesi ja no tõesti, võis korraks täiesti ära unustada, et oled kuskil New Yorgis, sest see oli täiesti omaette linnake. 

Sealt tagasi jalutasime hotelli, jõudsime jälle mingi 11 paiku kohale ja sellega võis meie päeva ja reisi lõppenuks lugeda. 

Teisipäeva hommikul magasime veidi pikemalt ja võtsime siis omad asjad, checkisime välja ja jalutasime jälle Penn Stationisse, leidsime oma lennujaama rongi ja sõitsimegi lennujaama. Tagasitulles oli lennuk täiesti täis, mitte ainsatki vaba kohta, lapsed karjusid, täielik džungel toimus, ilma naljata. 

Beatsi perekond

Mu uued lemmik snäkid

Maandudes tundsime kohe Florida sooja ja kuigi ei saa öelda, et oleks otseselt igatsenud, siis ega hea oli soojas olla küll. Leidsime oma auto üles ja läksime siis sushirestorani sööma, sest lennujaamas, sarnaselt tervele New Yorgile, ei olnud lahti mitte ükski söögikoht ja nii olime me üsna näljased. Õnneks leidsime ühe söö palju jaksad koha ja oi, me sõime ka. 

Sedasi pidi joonistama paberile, mida tahad. Mitu korda võis tellida.

See avokaado salat, mmmm…