Elu Ameerikas – pühad Eestis

Kui lennuk täna Tallinna Lennujaamas õhku tõusma hakkas, ei paistnud läbi õhu mitte midagi. Isegi lennujaama hoone ei paistnud, kuigi oli seal samas. Kui esimesed rattad olid õhus, aga tagumised kuidagi harjumatult kaua maas, tabasin ennast mõttelt, et ma kordan peas “tee seda, tüdruk, sa suudad,” nimetades SASi lennukit hellitavalt tüdrukuks.

Muide. Suutiski.

Ma ütlesin vaikselt peas “tubli tüdruk.”

Polnud ma kunagi varem näinud, et lennuk ei saa sõitma hakata, sest ta on jääs, polnud ma kunagi näinud, kuidas lennukit veega üle kallatakse, et jääd lahti saada ja polnud ka kunagi tundnud/kuulnud ennast sedasi mõtlemas. See põhjus võib olla selles, et ma tavaliselt talvel ega lumega ju lendamisega ei tegele, mille peale ma muideks ka varem mõelnud ei olnud. Florida ja päikesepaistelised ilmad on mind korralikult ära hellitanud.

Palju aega on möödas. Ma olen alati naernud nende blogijate üle, kes sedasi ütlevad ja käituvad, nagu nende elu oleks nii kiire ja põnev, et üldse ei ole aega kirjutama tulla. Õnneks minu mitte kirjutamise põhjus pole üldse selles. Minu põhjus on selles, et ma ühel hetkel ei viitsinud enam mitte midagi kirja panna ega oma arvutitki sisselülitada, täiesti aus vastus.

Seda postitust hakkasin ma kirjutama Tallinna lennujaamas, olles just veetnud kaks nädalat pühademeeleolus Eestis, esimest korda üle 8 aasta. Kaheksa aastat on väga pikk aeg, et jõule oma perega mitte veeta. Ma ei tea, kas põhjuseks oli täiesti pea peale pööratud 2024, mis pani mind perekonda veel rohkem hindama või lihtsalt minu täielik spontaansus selliste kohtade peal, aga 26.detsembril ma Tallinnas ometigi maandusin.

Tegelikult, korraks hüppasin ajast ette, sest minu reis algas hoopis 25ndal, kui öösel kell 1.30 saime Kendraga kokku ja sõitsime Fort Lauderdale, kust läks meie lend New Yorki. See vist ei tule enam kellelegi uudisena, kui väga ma seda linna armastan. Ma üritasin isegi mõelda, mitu korda ma sinna päriselt reisinud olen, sest naljaga ma ütlen alati 27 korda, aga välja ma ei mõelnudki. Fakt on see, et uus New Yorgi reis on aga ka kalendris juba kirjas.

Ma tunnen ennast New Yorgis kindlamana kui Pärnus või Tartus, ma võin seal suht peast jalutada mööda tänavaid ja tean täpselt, mis nurkade pealt ka pöörama pean või kust ma mida leian. Nõnda me kell 9 hommikul olimegi kahekesi selles suurlinnas, mida ma terve elu olen filmidest armastanud ja käitusime nagu kohalikud, kellel on töölt vaba päev. Kendra jäi mitmeks päevaks, minul oli aega täpselt kella kaheni ehk viie tunniga kõndisime üle 10 kilomeetri ära, vaatasime ära jõuluornamendi purskkaevu (üks mu lemmik vaatamisväärsusi jõulude ajal New Yorgis), Rockefelleri jõulukuuse, mis oli ka minu põhjus seekord väikeseks linnapeatuseks, käisime tiiru mööda viiendat avenüüd, jalutasime Central Pargis ja jõudsime isegi kohaliku hiigelsuure pizzalõigu ära süüa

Ja jõudsin lennujaama, et võtta ette veel kaks lendu ja jõuda Tallinnasse. Seda ma olen varem ka öelnud, et ma millegi pärast Eesti päevadest ei taha kirjutada. Eesti on nii väike ja kõik tunnevad kõiki ja mu perekond on väga privaatne selle koha pealt, nii et ma siis lihtsalt ütlen, et vägev oli kodus olla, jõule ja aastavahetust tähistada, tähistada venna 30ndat sünnipäeva, näha oma sõpru, “nautida” tonnide viisi lund ning isegi ühe Rootsi kruiisi koos Smilersiga jõudsin ära teha.

See oli minu jaoks väga mitmes mõttes suur reis, just mis puudutab minu enda emotsioone. Ma sain suvel/sügisel kolm kuud Eestis olla ja ma ei hakka salgama, et need olid mu elu kõige ägedamad kuud, ma tundsin jälle, et ma kuulun nende inimeste juurde, sest varasemalt ma olin korduvalt öelnud, et inimesed elavad kõik oma elusid ja mina sinna ei mahu. Seekord oli teisiti. Nii palju asju oli teisiti ja nii ma tabasin ennast mitmel korral mõttelt, et äkki ma peaks ikkagi Eestisse kolima ja andma endale selle võimaluse. Ja sellest ma tahtsingi sel korral aru saada, kas ma tegelikult oleksin selleks valmis.

Nii naljakas, kui see ka pole, see “valgustushetk” tuli mul tegelikult just Rootsist, kui käisime emaga Avicii muuseumis ja lugesime tervet tema elu, tipus olemisest, põhja kukkumisest, paranemisest ja mu ema ütles, et ta oli nii rõõmus ja armastatud laps, et miks ta polnud õnnelik ja mina ütlesin “sest ta tahtis teha muusikat, mitte esineda ja keegi ei saanud tema tunnetest aru.” Ja sain sellel hetkel aru, et sama lause käib minu kohta. Teised ei saa aru, mis toimub minu sees, lihtne on öelda, koli siia, koli sinna, Sa sobid sinna tänna viiendasse kohta hoopis paremini. Tegelikult olen ma täpselt seal, kus ma olema pean.