Elu Ameerikas – Philadelphia reis

Kuna ma mingi hetk täiesti kogemata ostsin piletid Philadelphiasse, jõudis juuni lõpus kätte ka see aeg, kui sai jälle lennata. Kusjuures, kogemata täiesti siiralt, ma ühel päeval vaatasin lennulehel ringi, et mida pakutakse ja pakuti üliodava hinnaga, tahtsin osta, aga makse ei läinud millegi pärast läbi ja ma rohkem ei viitsinud süveneda ka. Paar päeva hiljem mõtlesin, et vaatan, mis seal sellega juhtus ja mu kontol oli salvestatud pangakaart vana aadressiga. USAs on maksmisel kogu aeg ülioluline kaardi küljes olev aadress ja kui vahepeal kolid ja pangas muutub aadress ära, siis “salvestatud maksevõimalusel” kaob õigus maksmiseks ka ära, sest salvestatud aadress kontol ja aadress pangas ei klapi. Igal juhul muutsin siis mina seal oma aadressi kenasti ära ja järgmisel hetkel oli mul meili peal uus kiri “Sinu piletid Philadelphiasse.” Oh..

Niisiis, laupäeva hommikul käisime veel Brigiga kiire First Watchi tiiru, sõime kõhud täis, et mul oleks hea teele minna. Muidugi sealt lahkudes sõitis üks tore tädike mu autole sisse, nii et kõige toredam ei olnud (ja poolteist kuud hiljem pole auto endiselt korda saanud), aga ma kuidagi olin nii tuim, nii et vahetasime kindlustusandmed ja sõitsin rõõmsalt lennujaama.

Lennujaama jõudsin ma vist esimest korda nii kenasti, et ei pidanud isegi jooksma. Ja kohalejõudes selgus, et lend on edasi ka lükatud, aga ausõna, ma olen lendamise maailmameister, nii et miski ei heiduta mind enam.

Kristin tuli mulle lennujaama vastu ja seekord ma isegi ei eksinud ära, kolm on kohtuseadus, eksole. Ülitore oli jälle näha, ta on selline energiapomm, et ma igakord saan alguses “kultuurišoki,” sest me Brigiga oleme nii vaiksed ja rahulikud koos, aga Kristin on bäääbäbäbäbäbääää. Haha. Esimese asjana sõitsime kohe linna, meil oli restoranis reserveering tehtud, Itaalia restoran, I like.

Sõime, jõime, rääkisime.

Läksime järgmisse kohta, baari nimega Barcelona.

Teate, Barcelona on tore koht. Esiteks, seal müüakse juustu tükikaupa. Ma küll ei saa aru mitte ühestki sõnast mitte kunagi seal, aga ma alati valin tuimalt mingi kolm tükki ja siis söön neid rõõmsalt. Teiseks, on seal megahead kokteilid. Kolmandaks, on seal megatore atmosfäär, selline rahvast täis baar, aga samas mõnus chill muusika.

Pärast Barcelonat tunnistasime oma löödust ja läksime koju. Kristin oli mulle voodi peale jätnud nii nummi kingituse, et olin seal üksinda pisarad silmas ja mõtlesin, kui toredad on ikka sõbrad siin elus.

Pühapäeva hommikul ärkasime rahulikult ja meil oli kindel plaan minna linna, jälle ühte Itaalia restorani, kus olid piiramatud mimosad. Kui alguses me plaanisime nii auto kui ka rongiga minna, sai lõpuks valikuks Uber, sest me olime nii kohutavalt aeglased lihtsalt ja magasime kõik asjad maha. Kohale me aga jõudsime ja ohsaa, kus see oli alles restoran.

Mimosasid jõime me ära umbes 28.

Võib-olla rohkem, võib-olla vähem, ma totaalselt kaotasin aja- ja kõige taju.

Muusika oli ülimõnus, teenindaja oli ülinummi, “meie Mardiga jõime šampanjat” ja söögid maitsesid imehästi.

Pärast sadat mimosat olime me jumala sassis ja otsustasime linna peale jalutama minna, sest kuigi ma olen Philadelphias juba mitmeid kordi käinud, ei ole me kunagi päriselt linna peal käinud, sest me teeme alati mingeid muid asju tema kodukandis, mis on Phillyst veidi eemal.

Ja kui me natukene olime juba jalutanud, leidsime me võrkkiiged ja tõmbasime sinna tuttu. Sõna otseses mõttes.

Kui me üles ärkasime, tahtsime veel midagi süüa, seega skoorisime veidi jäätist.

Ja me oleks veel jalutanud ja isegi rongiga koju tulnud, aga taevas läks süsimustaks, nii et tellisime kiirelt Uberi ja sõitsime koju. Ma magasin terve tee.

Kodus läksime me magama ja ilma naljata ärkasime me neli tundi hiljem ja olime mõlemad täiesti surnud. No nii surnud, et ma ei tea, kumb meist rohkem elamist vihkas tollel hetkel. Aga tavaliselt aitab McDonald’s selliste olekute vastu, nii et käisime sealt korraks läbi, sõime kõhud jama täis ja käisime veel poes, et teha kodus mõnus filmiõhtu.

Kristini majas on ülimõnus kelder, kus on telekas ja mugav diivan ja siuke õdus olemine. Ta näitas seda mulle esimest korda, pole hullu, aga seal oli tõesti nii hea olla. Sõime oma snäkke ja vaatasime ülinaistekat filmi Netflixist, armastusest ja lootustest, nimeks The Perfect Find, väga nummi.

Esmaspäeval pidi preili tööd tegema, seega ma meelelahutasin ennast ise, käisin mõnes poes ja üksinda söömas Panera Breadis, aga ma ei tea, kas eelmise päeva võnked andsid tunda või oli kurb olla, aga toit ei maitsenud üldse nii hästi kui tavaliselt.

PS! Ma ei ostnud seda kleiti ära alguses ja kui ma tunni pärast tagasi läksin, oli see kadunud ja ma olin nii kurb.
PS2! Aga selle pildi peal tundub, et lühikesed juuksed oleks päris coolid, nii et ma tõsiselt mõtlen selle peale, et äkki oleks aeg nad vahepeal ära lõigata.

Õnneks, kui ma lõpetasin, oli Kristin tööga ka lõpetanud, nii et sõitsin koju tagasi ja läksime hoopis koos sushit sööma ja see maitses oluliselt paremini.

Ja pärast läksime koos kinno, vaatama filmi No hard feelings, mis oli järjekordne naistekas, aga parajalt lõbus ja naljakas ja üldse mitte sellise aimatava lõpuga, kuigi nii võiks arvata.

Pärast filmi läksime koju ja Kristin va masterchef tegi mulle creme brüleed. Kes mind tunnevad, teavad, et see on üks mu lemmikuid magustoite.

Hiljem rääkisime ülipikalt veel voodi peal juttu, nii mõnus ja rahulik. Alati, kui me kokku saame, oleme me jooksnud ringi ja alati on mingid asjad toimumas ja seekord olime esimest korda lihtsalt vaba kulgemise rütmis ja nii nii tore oli. Kui Brigi esmaspäeva õhtul kirjutas, kas ma valmis koju tulema, pidin tunnistama, et ei ole üldse, haha.

Igal juhul selline meie reisikene seekord jälle sai ja heameel on taas kord tõdeda, et meil on järgmised lennupiletid kohtumiseks juba olemas ja seekord tuleb Kristin Nashville. Hetkel on printsess muidugi üleüldse Eestis ja ajab mind kadedaks oma söögi- ja turistipiltidega.