Elu Ameerikas – New York, New York. Osa 2.
Järgmisel hommikul oli meie esimene sihtkoht Battery Park, et minna paadikesega Statue of Liberty saarele. Vabadusesammas ilmselt ei vaja kellelegi pikemat tutvustamist, aga mõned huvitavad faktid minu poolt sellegipoolest.
Ausammas pühitseti 28. oktoobril 1886. aastal. Kuju kujutab endast klassikaliselt riietatud naise kuju, Contrapposto poosis hoiab ta parema käega pea kohal tõrvikut ja vasakus käes tabula ansatat, millele on kirjutatud JUULI IV MDCCLXXVI (4. juuli 1776, rooma numbritega), USA iseseisvusdeklaratsiooni kuupäev. Vasaku jalaga astub ta katkisele ketile ja köidikule, meenutades Ameerika kodusõjale järgnenud orjuse riiklikku kaotamist. Pärast pühitsemist sai kujust vabaduse ja Ameerika Ühendriikide ikoon, mida peeti hiljem meritsi saabuvate immigrantide tervituse sümboliks. Kuju haldas kuni 1901. aastani Ameerika Ühendriikide tuletorninõukogu ja seejärel sõjaministeerium, alates 1933. aastast on seda hoidnud rahvuspargi teenistus Vabadussamba riikliku monumendi osana ja see on suur turismimagnet. Piiratud arv külastajaid pääseb seestpoolt juurde postamendi servale ja kuju krooni sisemusse, avalik juurdepääs tõrvikule on keelatud alates 1916. aastast.








Paadike maksab 25.5$ (23.4€) ja sõit võtab aega umbes 20-30min, olenevalt ilmast. Esimene peatus on Statue of Liberty saarel, kust on imeilus vaade ka Manhattanile ning teine peatus on Ellis Island, kus asub immigratsioonimuuseum. Kusjuures, seal muuseumis olin ma teist korda ja kui esimene kord ei saanud ma seal piisavalt kaua olla, sest viimane paat läks, siis sel korral ma ei saanud seal piisavalt kaua olla, sest Allarit ja Liisit see väga ei huvitanud ja kuidas ma siis üksinda käin, kui teised istuvad ja ootavad, et saaks ära minna. Aga ju siis on kolm kohtuseadus ja JÄRGMINE kord käin seal mitu tundi, haha.




Tulime paadiga Battery Parki tagasi, võtsime suuna One World Trade Centeri juurde, kus me sel korral läksime ka 9/11 muuseumisse, kus mina käisin ka esimest korda.
Tee peal haarasime veel mõned pizzalõigud, mis New Yorgis on head odavad, üks lõik maksab tavaliselt kuskil 4-7$ (3.6-6.4€).

Niisiis, järgmine peatus oli meil 9/11 ja kõik sellega seonduv. Jalutasime purskkaevude juures, mis tähistavad varasemate maailmakaubanduskeskuste asukohti ja mille äärtele on kirjutatud kõikide hukkunute nimed.
9/11 muuseum on osa New Yorgis asuvast Maailma Kaubanduskeskuse kompleksist, mis on loodud 2001. aasta 11. septembri rünnakute, milles hukkus 2977 inimest, ja 1993. aasta Maailma Kaubanduskeskuse kuue pommirünnakute meenutamiseks. Rünnakute kümnendat aastapäeva tähistav sisseõnnistamistseremoonia peeti memoriaali juures 11. septembril 2011 ja see avati avalikkusele järgmisel päeval. Muuseum pühitseti 15. mail 2014 New Yorgi linnapea Michael Bloombergi ja president Barack Obama sõnavõttudega. Kuus päeva hiljem avati muuseum avalikkusele.


Mul muuseumist ei olegi ühtegi pilti, sest sarnaselt Alcatrazi vanglale San Franis, tekkis ka siin selline külm tunne sisse, et see pole selline lõbus ja tore koht, tuhanded inimesed surid ja see on tragöödia. Kogu muuseumi lemmikosa mul oli film Boatlift, mis mul ikka klombi kurku ja pisara silmanurka tõi. Kes vähegi inglise keelt oskavad, vajutage peale sellele sõnale, see film on youtubes ka olemas.
Pärast muuseumi läksime One World Trade Centerisse, et minna ka uue Maailmakaubanduskeskuse torni. Nagu juba mainitud, eelmised tornid hävitati 11.septembril 2001. Uue hoone maa-aluste kommunaalteenuste ümberpaigutamise, aluste ja vundamentide ehitamine algas 27. aprillil 2006. Ühest Maailma Kaubanduskeskusest sai New Yorgi kõrgeim ehitis 30. aprillil 2012, kui see ületas Empire State Buildingu kõrguse. Torni teraskonstruktsioon viidi üles 30. augustil 2012. 10. mail 2013 paigaldati pilvelõhkuja tornikiivri viimane komponent, mille tulemusena saavutas hoone koos tornikiivriga 541 m kogukõrguse. Selle kõrgus jalgades (1776) on tahtlik viide aastale, mil allkirjastati Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon. Hoone avati 3. novembril 2014, One World Observatory avati 29. mail 2015. Hoones on 94 korrust, mille ülemine korrus on numbriga 104.
Pilet maksab 48$ (44€).




Kui alla tagasi läksime, käisime veel rongijaamas, mida mina jätkuvalt kutsun kalasabaks, sõime jäätist ja jalutasime oma metroojaama, et sõita tagasi Times Squarele, kus oli meie järgmine sihtkoht.

Järgmise koha nimi oli Rise NY (pilet 45$, 41.2€), mille Allar leidis täiesti juhuslikult nende asjade listist, mida meie pass sisaldas. Üldiselt oli sellel kohal mingi korralik ajalooline loogika, näidati filme ja räägiti New Yorgi ajaloost, esimestest metroodest, filmi ja muusika-ajaloost ja telesaadetest, aga kuna meil oli natuke kiire, siis me jooksime kogu asja läbi, sest see, millest me tegelikult huvitatud olime, oli lõpus olnud 5D lõbusõit läbi New Yorgi ja vot see oli küll tõsiselt äge!



Seal tiir tehtud, panime jooksuga üle tänava teisele poole, Madam Tussauds muuseumisse (pilet 40$, 36.7€), mis on vahakujude muuseum. Ma olen selles enne ka käinud, aga kuna see oli hinna sees ja sobis meile asukoha poolest ka, käisime kiirelt sealt ka läbi.







Nüüd põhjus, miks meil kiire oli, oli selles, et me planeerisime oma viimaseks atraktsiooniks paadireisi, mida oli täpselt üks ja täpselt kell 19 ja rohkem variante ei olnud, seega me pidime sinna õigeks ajaks jõudma. Kõik taevajumalad olid meie poolt, nii et buss tuli õigel ajal, sõitis õigesse kohta ja meie jõudsime ka paadile. Paadireis maksab 56$/51€ ja kestab kaks tundi. Õnneks me ei taibanud enne kontrollida, kaua see kestab, sest sellisel juhul me võib-olla oleks loobunud, aga tegelikult oli see väga ilus ja tore, lihtsalt märtsis nii kohutavalt külm. Seal paadil oli ka siiralt ainus kord, kui minul New Yorgis külm oli. Ilmselt oleks rohkematel päevadel olnud, aga ma esimesel päeval kohe ostsin mütsi ja kindad, kui sai selgeks, et ilma on üsna nadi.
Aga allolevad pildid on lihtsalt nii nii ilusad, nii et see kõik oli seda väärt.











Kui paadireis lõpuks lõppes, olime me kõik läbikülmunud ja nälga surnud, nii et me panime sadamas jooksuga minema, põhimõtteliselt esimesse toidukohta, aga lõpuks lõpetasime hoopis mingisuguses Dim Sum kohas, sest Liisi avaldas soovi pelmeene süüa. Koht ise oli väga vahva, teenindus tore ning toit väga maitsev, minust jäid küll pelmeenid puutumata, aga ka kana ja nuudlid olid väga maitsvad. Selline õhtusöök kolmele koos jookidega läks meil maksma umbes 60 eurot.

Keskööks jõudsime jälle koju tuttu.
Järgmisel hommikul ärkasime rahulikult ja reisisime Brooklynisse, rohkem meie citypass ei kehtinud ehk edasi külastasime kohtasid, mis on tasuta või maksime juurde. Jällegi, ilmaga vedas meil väga, nii et saime rahulikult jalutada, mööda Brooklyni vaateplatvormi, Brooklyn Heights parkides, tänavatel ja lõpuks ka Brooklyni sillal.




Käisime ka Dumbos, mis on filmidest ilmselt paljudele tuttav ning seal asub ka üle saja-aastavanune karusell, kuhu peale me otsustasime Allariga ka sõitma minna. Olime kõik valmis, et pilet on noo kümps vähemalt, mina isegi arvasin 15, aga tegelikkuses maksis pilet ainult 3 dollarit ja sellega me müüdud olimegi.



Seal Dumbo juures on ka minu üks lemmikkohti piltide tegemiseks, nii et tegime siis mõned klõpsud ja läksime edasi.




Käisime ühes kohvikus, et leida väike amps ja sillale minna. Kusjuures, naljakas oli see, et mitmel korral, kui me lõpuks otsustasime, et me lähme sööma, ei suutnud me kuidagi leida kohta, kuhu minna, aga kui me süüa ei tahtnud, olid kõik kohad paremal-vasakul, igal pool. Selle kohvikuga oli samamoodi. Kogu see Dumbo-Brooklyn Heights piirkond on väga armas, annab veidi meie Rotermanni vibe.



Brooklyni sillaga on selline lugu, et see on minu jaoks üks lemmikasju maailmas. Ma ei tea, miks ja näiteks esimene kord New Yorgis me ei käinudki seal, aga kuidagi sellest sai minu selline rahu-jalutuskäigu koht, eriti, kui ma üksinda seal käisin.
24.mail 1883 avatud Brooklyni sild oli avamisel maailma pikim rippsild, mille pikkus oli 1883.7m. Algselt nimetati seda silda New Yorgi ja Brooklyni sillaks või East Riveri sillaks, kuid ametlikult nimetati see 1915. aastal ümber Brooklyni sillaks.





Ja kõigest, mis me tegime pärast Brooklyni silda, juba järgmisel korral!