Elu Ameerikas – mõtteid elust

Seekord natuke teistsugusem postitus, kahest olukorrast tööl, mis panid mind mõtlema ja tekitasid emotsioone, mida ma lõpuks pidin minema randa maha kõndima, lausa viis kilomeetrit maha kõndima.

Paar nädalat tagasi ma töötasin hostessina, alustasin tööd kell 11 ja see kõne tuli umbes 11.20. Helistas üks mees, meie member, ja seletab mulle ülirahulikult, aga samas on aru saada, et ta on tegelikult ülipaanikas, et meie klubi parklas on kuskil valge maastur, mille sees on tema naine, kes on teadvuseta ja suremas.

Ma mainin kohe ära, et me klubi parkla ei ole väike, sinna mahub sadades autosid ja see on ilmselt pea kilomeeter lai ja VALGEID maastureid pargib seal igapäevaselt mitukümmend.

Ma sain kõne olulisusest kohe aru, aga mul ausõna tõmbas kõik täiesti kinni. Õnneks oli läheduses meie manager ehk ma ütlesin talle, et vot nüüd on küll emergency ja palun võta telefon. Tema oli natuke kainema mõistusega ja jooksis kohe seda autot otsima ning ÕNNEKS ta selle auto ka väga kiirelt leidis, aga memberi naine seal sees oli rooli peale vajunud ja esimese hooga tundus, et teadvuseta.

Samal hetkel helistas manager kiirabisse ja karjus ühele tüdrukule, et tooge südamestimulaator, kes karjus selle edasi mulle, mina lendasin täie lauluga kööki, sest mul polnud õrna aimugi, kus see meie klubis asub või mis sõna see inglise keeles üldse on, nii et ma karjusin peakokale, et mul on kohe vaja seda masinat, mis inimese ellu äratab ja näitasin samal kätega seda liigutust rinna peal, mida selle stimulaatoriga tehakse.

Ta muideks teeb mu üle nalja siiamaani.

Stimulaatori me aga saime ja kokk jooksis sellega välja ja siis tuli juba kiirabi ja politsei ja tuletõrjuja (sest USAs need tulevad alati kõik kolm koos) ja kõik asjad ja siis helistas see mees uuesti mulle ja küsis, kas me leidsime ta naise ja mis seisus ta on ja ma olin lihtsalt … mida ma ütlen? Ta ütles mulle ülikurvalt, et tal pole autot, et sinna tulla ja ma peaaegu ütlesin talle, et anna oma aadress, ma tulen järgi Sulle, ma ei tea, ma olin nii paanikas ja segaduses ja neid emotsioone ikka jagus.

Lõpuks ta leidis kellegi, kes ta tõi klubisse ja jõudis sinna samal hetkel, kui kiirabi meie manageri käest selle naise andmeid võttis, nii et ta sai temaga kaasa minna ja selles mõttes kõik lahenes, aga ma ei tea tänase päevani, mis seisus ta on või kas tal sai parem. Hiljem selgus, et naine oli sõitnud autoga hoopis kuskile mujale, aga tal hakkas halb sõites ja ta keeras klubisse sisse ja helistas oma mehele ja kadus siis poole kõne pealt ära. Rohkem ta mehe kõnesid vastu ei võtnud ja mees siis kaine mõistusega helistaski otse klubisse, et palun otsige mu naine üles.

Ja teine olukord, oli memorial, USAs tehakse justkui matuste asemel või pärast matuseid selline üritus nagu celebration of life, kus siis inimesed tulevad kokku, räägivad lahkunust lõbusaid lugusid, söövad ja joovad ja tähistavad tema elatud elu. Ma pole pidanud neid üritusi väga palju tegema, ma mäletan, et ma olin tegelikult graafikus ühel neist novembris, aga kuna samal päeval olid mu enda vanaisa matused, palusin neid, et nad ei paneks mind sinna ja terve ülejäänud aja kuni selle nädalavahetuseni, olen ma neist eemal olnud.

Seekord oli keegi tore härra, Rusty, keda tulid mälestama reaalselt 160 inimest. Tema naine ise arvas, et tuleb 60, me olime valmis 80ks, aga lõpuks oli neid 154. Tundus, et ta läks paljudele inimestele korda. Esimese kõne osas olid kolm inimest rääkimas ja teine rääkija oli ta parim sõber ja ta ütles: “Nagu enamus teist teavad, mina ja Rusty, olime lahutamatud sõbrad…” ja ta nuttis. Ja ma nägin toa teises Brigi nutmas ja mina nutsin ja see sõber nuttis. Oeh. Siis sain ennast korraks kuidagi okeiks, pühkisin pisarad ära ja siis tuli rääkima keegi noormees, ma isegi ei saanud aru, kes ta oli, sest ta ütles: “Mina olen Rusty…” ja ta nuttis. Ta ei suutnud isegi öelda, kas poeg või lapselaps või kes ta oli. Ja ma nutsin nii lahinal, et aitas sellest, läksin sealt ruumist välja ja nutsin õues hinge tühjaks.

Ma ei tea, kas see kõik mõjus mulle nii rängalt just vanaisa pärast, et ma justkui ei saanud kunagi enda matuseid ja enda hüvastijättu või ei saanud oma tunnetega kunagi päriselt tegeleda või ma olen lihtsalt nii emotsionaalne inimene, et selliseid asjad alati mõjuvadki mulle palju rängemalt kui mõnele teisele inimesele, aga ma kuidagi muutusin väga mõtlikuks. Nagu Brigi ka ütles, sellised asjad panevad kohe mõtlema kodu ja vanemate ja vanavanemate peale ja kõik “mis oleks kui” stsenaariumid jooksevad peast läbi. Üks nendest hetkest, mil see välismaal elamine tundub raske ja paneb süüdi tundma, kuigi tegelikult ju on ilmselge, et me ei saa oma elu kogu aeg elada kellelegi teisele.

Nii et jah, seekord siis sellised mõtted ja lood.