Elu Ameerikas: minu sünnipäev ja viimased päevad Floridas
Nagu teada, siis vähem kui nädal hiljem Brigi sünnipäevast, oli minu sünnipäev. Ja kuigi ma alati olen enda sünnipäeval kodust eemal pigem kurb, siis seekord ma väga kurb ei olnudki. Seekord polnud üldse sünnipäeva tunnet ses mõttes, võib-olla sellepärast ka. Eelmisel õhtul, kui juba aja järgi Eestis oli sünnipäev, tegime väikese õhtusöögi Brigittaga, jõime kõrvale mimosasid ja rääkisime, kui tore on elu.
Kusjuures, juba mõni aeg varem sain ma kätte esimese osa kingitusest, milleks olid lokitangid, mis ma ise välja valisin ja väga tahtsin, aga mida ma lihtsalt ei osanud kasutada. Ma proovisin reaalselt kolm korda ja minu juuksed tulid pulksirgetena välja. Lõpuks ma üks päev reaalselt ärkasin hommikul üles ja mõtlesin, et kurat, maksku, mis maksab, need lokid peavad pähe saama.
 |
| ja pähe nad saidki |
Järgmisel hommikul ärkasin ja otsustasin, et võtan esimese tunni enda jaoks, käisin pesus, tegin maske, kreemitasin, rahulikult panin ennast valmis ja alles siis võtsin telefoni kätte, et läbi lugeda kõik õnnesoovid ja vastata kõigile ning teha ka paar videokõnet inimestega. Alguses, kui ärkasin ja vaatasin toas ringi (olin üksinda, sest Brigi läks 6.30ks juba tööle), siis korraks oli küll pettumus, et kurat, kus mu üllatus on ja kink ja värki, aga mõtlesin, et okei, võib-olla ta tahtis mulle õhtul anda. Kui aga vannituppa läksin, oli seal pakk ja õhupallid, wooohooo! Sellest pakist koorusid välja ühed imearmsad rihmikud, aga need olid natuke väiksed, nii et lõpuks võttis Brigi need hoopis endale ja tellis mulle uued, nüüd on meil samasugused.
 |
| Selle aasta sünnipäevapilt |
 |
| Tanja saatis töölt mulle jälle hommikusööki |
Kella kaheks läksin ma ühe töökaaslase tütre juurde, kes mulle küüned tegi, sest olude sunnil olid kõik ilusalongid ju kinni ja ma reaalselt juba jõudsin ise geelküüned maha ka viilida, sest olukord oli trööstitu, aga nüüd Meghan tegi mulle nii ilusad ja roosad jälle, et olen väga väga rahul.
Edasi läksin võtsin Norberti peale, skoorisime Subwayst omale lõunasöögi ja läksime parki piknikku pidama, veetsime seal tervelt kolm tundi, rääkisime juttu, nautisime ilma ja päeva. Hiljem viisin ta koju, läksin ise enda koju, jäin ootama Meelikat, Reelikat ja Airit, kes pidid küll tulema, et *üllatus-üllatus* mimosasid juua. Mu uus lemmikjook vist. Napilt enne nende tulekut sain Brigittalt veel ühe kingituse, mida ma niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kaua tahtnud olen, Pandora käeketi, kuhu külge saab neid igasuguseid kulinaid osta. Ma pole kunagi raatsinud endale ise osta seda, aga tegelikult hullus alles algab, sest iga see kulin maksab ka korraliku raha. Igal juhul, õnnetuseks, ka see kett oli liiga pisike, nii et ma pean selle varsti välja vahetama (kohe, kui Pandora poed oma uksed avavad). Brigi oli jumala kurb selleks ajaks.
Igal juhul tegime siis tüdrukutega joogid, rääkisime juttu, kell oli äkki mingi üheksa paiku ja mina juba panin teise pudeli ka külma, et teeme veel, aga järsku tüdrukud ütlesid, et aeg koju minna, et Brigittal vara töö (neljas päev 6.30 algusega) ja mina muidugi olin kurb, et nad ära läksid, aga mis teha, kui graafik selline on, eksole. Läksin siis veel Norberti juurest läbi, kes ütles, et tal on mulle kingitus üle anda ja ausõna, kui ma sinna jõudsin ja elutoast kõik oma sõbrad leidsin (kaasa arvatud Brigitta, kes hetk tagasi oli ju kodus!!!), ma olin mitu tundi lihtsalt sõnatu. Ma ei saanud mitte midagi aru, kuidas nad kõik sinna said, Norbi oli organiseerinud Whiteclawd, tordi, krõpsud, muusika, õhupallid (54 tükki), mu sõbrad, sünnipäevalaulu ja küünlagi, nii et jah.. Ma olen siiamaani sõnatu. Mitte keegi pole kunagi suutnud mulle üllatuspidu teha, sest ma alati korraldan ise oma peod ja ma olen maailma kõige raskem inimene, keda kodust välja saada. Norbert ütles muideks peo korraldamise raskeimaks osaks samuti minu sinna saamise. Aga pidu oli vägev! Möllasime kella kolmeni öösel, sest kõik olid hoos ja mina olin ka muidugi hoos, aga mina pidin kell 10 suutma veel ka tööle minna, seega ma ühel hetkel lahkusin oma suurepäraselt peolt.
 |
| Dima õpetas meile slaavi kükki |
 |
| Dima – Bojan – Andras – Norbert |
 |
| Nägudest aru saada, et klatsime kedagi |
 |
| Tagumine rida: Reelika – Meelika – mina – Airi – Cristina – Bojan – Barbara – Jessica Alumine rida: Brigitta – Martin – Norbert |
 |
| Nagu OMG mis kook! Muidugi, jälle Barbara tehtud Sees üks korrus oli maasika, teine šokolaadi ja jeesus, kui hea see oli |
 |
| Pidime harjutama pulmakoogi lõikamist, aga Norbert ütles, et tal on nii iseseisev naine, et see nagunii lõikab ise |
Nii, et lõppude lõpuks oli mul nii äge sünnipäev ja mul oli nii hea meel, et kõik juhtus nii nagu ta juhtus ja õnnestus. Veidi piinlik oli küll lõpuks endal, kui ma aru sain, kui lähedal ma olin, et kogu Norberti üllatus ära rikkuda.
Vastutasuks tema suurele tööle ja korraldamisele, võtsime nädala lõpus aja maha ja sõitsime kaheks ööks teistest eemale, et veeta viimased päevad koos ja möllata basseini ääres ja mitte muretseda töö ja jumal teab, mille pärast. Läksime laupäeval kohe pärast tööd, et saaks pühapäeval juba hommikust basseini ääres olla ja nii tegimegi. Õnnetuseks oli meil ostetud hunnik igasuguseid magusaid keemia alkoholijooke purgis, mis on Ameerikas üsna tapvad, nii et pärast seda, kui me olime kahepeale kuus tükki ära joonud, arvasime me mõlemad, et sinna hotelli me sureme. Seega umbes alates kella kuuest vegeteerisime me mõlemad voodis ja anusime jumalat, et parem hakkaks. Ei hakanud. Ka esmaspäeval ärgates ei olnud parem olla. Norbert aina korrutas, et ta ei joo enam kunagi, haha. Aga muidu oli mõnus aja mahavõtmine. Tagasitulles avastasime, et kodu kõrval olev iHop on ennast vahepeal lahti teinud, nii et me ei mõelnud kaks korda ja läksime sinna sööma. Lõpuks ometi saab restorani maha istuda, mitte ei pea koju tellima ja karbist sööma.
 |
| Sain Norberti käest lõpuks sünnipäevakingituse ka kätte, need pildiraamid olid osa sellest |
Vabadel päevadel käisime Brigiga kaks korda rannas, aga ilmad olid reaalselt 32 kraadi (feels like mingi sada), seega need olid pigem elu eest võitlemise hetked. Nali nali. Vesi oli supersoe ja nii sini-sini sinine, tundus nagu puutumatu vesi, sest rannad olid ju pikemat aega kinni.
 |
| Vaadake, mis näoga ma seda jooki vaatan, see ikka täitsa öääkkk Ma olen full whiteclaw tüdruk ikka |
 |
| Seda dresscode ma üldse ei kommenteeri, rekkajuht, nagu Brigi ütleb |
Kuna nüüd on aeg tiksunud nii kaugele, et meil on jäänud Vero Beachil veel täpselt 2 päeva, mis on meil mõlemal terved tööpäevad, siis kolmapäeva õhtul, mis oli viimane vaba, viis Brigitta mu väljasõidule, sõitsime Fort Pierce’i, üliilusasse kohta, vaatasime päikeseloojangut, jalutasime, rääkisime juttu ja läksime siis ühte baari/restorani, sõime kana tacosid ja jõime siidreid ja nautisime atmosfääri. Väljas oli kottpime ja ikka mega soe ja lihtsalt nii tore oli. Ma hakkan Floridat kõvasti igatsema, alati igatsen, kui siit korraks ära lähen.
Töölt ka veel nii palju uudiseid, et alates selle nädala esmaspäevast tehti meie restoran lahti, küll vähendatud koosseisus, selles mõttes, et korraga saab klubis olla ainult 54 inimest, 2 inimest ühes lauas ehk 27 lauda kokku. Ei tundu just eriti hull, eksole. Sinna juurde aga tuleb lisada ka endiselt toimiv kaasatellimus, lisaks avatud snackbar ja tähendabki seda, et meid töötab korraga päris suur hunnik. Mina alustasin eile selle hullusega, lõunasöögi vahetuse töötasin terrassil ja asi on küll üsna talutav, aga samas minu meelest liiga stressirohke. Me kanname kogu aeg maske ja kindaid, peame memberitega distantsi hoidma, veini valada ei tohi, midagi katsuda ei tohi, ühesõnaga, peavalu. Õhtuseks vahetuseks mind kupatati telefoni peale tagasi, mis oli tore, aga täna sain selle topelt tagasi, kui olin õhtul jälle põrandal ja jälle terrassil ja sain lausa 7 lauda. Tegelikult oleks pidanud maksimaalselt neid olema mul 6, sest meil on ainult 2x broneeringud, 18.00 ja 19.45, aga üks laud vahetus mul kolm korda. Ei tea kuidas.
 |
| Viimane päev Airiga koos, Airi läks täna koju juba :(((((( |
 |
| Üks päev olin täitsa üksinda oma stationis telefoni peal |
Siia otsa mõned pildid, nende siltidega piltidega ma natukene nagu mõnitasin neid insta-piffe, kes panevadki reaalselt mingi megatavalise toidupildi ja siis tõmbavad siukse hunniku silte ja nooli, et oh jumal hoia. Ja ühel õhtul tegin mina meile õhtusöögi, lihtsalt, et näidata, et ma vahepeal kokkan ka. Esimesel pildil olev “burgeri-pihv” on lõhe, peekoni ja juustuga ja ausõna, kuigi see kõlab väga kahtlaselt, oli see tegelikult jumala hea, lihtsalt natuke liiiiiiiiiga soolane (ja kui mina seda juba ütlen) ja see-tõttu ma ilmselt teda rohkem ei osta ka. Aga oli huvitav maitseelamus.
Millest ma veel tahtsin rääkida, on Ameerika “haigekassa.” Ma olen ilmatuma palju sellel teemal soigunud, kuidas kaks asja on Eestis elu lõpuni paremad kui siin ja neist üks on haigekassa ja üleüldse meditsiin. Ma arvan, et ma olen üks enim kogemusi omanud välisturist siin riigis, ma olen saanud maksta 52000$ maksnud operatsiooni eest, ma olen saanud maksta erakorraliste meditsiinide eest, tablettide eest, mis maksid 200$ ja nii edasi. Varsti ei tee ükski reisikindlustus mulle enam kindlustust, sest see on ebanormaalne, kuidas minuga kogu aeg juhtub. Igal juhul, ei läinud ka see hooaeg ilma arstideta ja sel korral sain ma ka uue kogemuse – perearst. Mul on siin kohalik kindlustus, firma käest saadud ja puha, mis üldiselt katab päris hästi neid väljaminekuid, aga ise tuleb ka aeg-ajalt kukrut kergendada. Sel korral mul on aga mobiiliapp, kust ma näen täpselt, palju iga mu külastus maksab ja no palun, jagan lahkelt infot ka teile.
Näiteks see esimene rida, 333$ on perearsti külastus. Seal mulle palju ei tehtud, kolm erinevat inimest rääkisid minuga, mind suunati edasistele uuringutele ja kokku veetsin seal umbes 35 minutit. Päris kallid minutit teised, eksole.
Teine rida on 317$, mis läks uuringute peale, vereanalüüs ja uriinianalüüs ja okei, nad võtsid mingi seitse liitrit verd mult ära, nii et hea küll, olete väärt oma raha, aga Eesti mõistes on see ikka täitsa lõpp summa.
Ja kolmas rida, 240$ on erakorralise meditsiiniosakond ehk koht, kus ma käisin, veetsin 20 minutit, arst ütles, et ei saa palju teha, aga kirjutas mulle vähemalt rohudki, mis tänaseks päevaks on oma tugevust tõestanud ja tegelikult ainsana sellest väljaminekust ka kasulikud olnud.
Vot nii. 890$ ühe nädala jooksul arstide peale. Tegelikult siit on veel puudu rohud, mis maksid 180$, nii et kokku 1070$.
Vähemalt ma tunnen ennast nüüd hästi. Jee.
 |
| Ostsin kohe preemiaks smuuti endale, kui olin mitu liitrit verd ära andnud, tubli laps |
Mai alguses oli veel sünnipäev ka Joshual, kes on põhimõtteliselt Brigitta sõber, aga me oleme ka kõik need kaks hooaega väga kenasti läbi saanud, nii et käisime talle ka õnne soovimas, jäätisekooki söömas ja muidugi, Whiteclawsid joomas. See Whiteclaw on haigus ja ausõna, mina enne Eestisse ei tule, kui seal hakatakse ka sellist kraami müüma.
 |
| See pilt on lihtsalt parim tänasesse päeva |
Ja lõpetuseks siis illustreerivad pildid kohast, kuhu me esmaspäeval suundume. Meil on kena roadtripp ees ootamas, 24 tundi autoteid, aga oleme optimistlikud ja loodame, et meil tuleb vahva reis ja veel vahvam suvi.
