Elu Ameerikas – meie teekond Nashville
Seekordne pakkimine Vero Beachil oli pisut teistsugune, sest erinevalt eelmisest viiest hooajast, ei jäänud meil John’ Islandi majutusse mitte midagi, terve korteri tassisime tühjaks. Etteruttavalt ütlen, et me ei võtnud kõike ka Nashville kaasa, vaid kasutasime siinkohal Jamesi lahkel loal kahte ruutmeetrit tema korterist ja panime oma kastid sinna. Olaf ja Yoda läksid ka sinna suvepuhkusele, sest nad on küll nummid, aga kahjuks nii suured, et võtavad kahe kohvri ruumi enda alla.
Viimased päevad olid meil juba tööst vabad, aga pidime viima hunniku asju Goodwilli, mis on kasutatud asjade pood ja kuhu võib kõik korralikud asjad viia, pidime viima asjad Jamesi juurde, pidin käima autoga hoolduses, käisin juuksuris, pidime ära koristama korteri, ühesõnaga tegemist oli küllaga. Kui me lõpuks oma viimasele õhtusöögile läksime, käisime American Iconis, jõime oma lemmik kokteile, tellisime toiduks täidetud mune ja pokebowli, mis oli nii vürtsine, et ma pidin otsad andma.
Ja siis oligi käes kolmapäeva hommik, kus me ärkasime 8.30, et pakkida kogu oma kraam autosse ja asuda teele. Eelneval kahel aastal on mu auto olnud nii paksult asju täis, et umbes ukse saab kinni, kui keegi seestpoolt hoiab asju ja pagasnikule tuleb peale hüpata jne, seega see aasta me võtsime omale eesmärgi mahtuda kumbki kahte suurde kohvrisse + ühte väikesesse. Põhimõtteliselt me saime hakkama ka, nipet näpet asju tuli juurde ja lõpuks tuli veel airfryer ja nutribullet ka ära mahutada. James oli ka meil abis, veel viimaseid asju enda juurde võtmas + tõi meile kohvi/kakaod ja jättis Brigiga ka hüvasti.
Meie esimese päeva eesmärk oli tegelikult üpris lihtne, jõuda Atlantasse, mis oli umbes kaheksa tunni kaugusel. Ma mäletan, kui me perega tegime eurotrippe autoga, siis esimene päev oli ka selline pikk ja ma alati mõtlesin, et jumal, kus mu isa jaksab. Aga eks veidi on ülekohtune võrrelda ka neid maid, sest USAs jõuab selle ajaga kenasti 1000km maha sõita ja terve tee saab sisuliselt sõita püsikiirusehoidjaga ja vahetada tuleb ainult rida, kui keegi ette koperdama jääb.
Umbes kella seitsme ajal olime jõudnud Atlantasse + leidnud üles oma hotelli + parkinud auto ära + registreerinud ennast hotelli ja oh, kui äge see hotell oli. Keset linna, 14ndal korrusel, kahe toaline, köögi ja elutoaga ja kahe väga suure voodiga. Vannituba oli ka superluks. Kuna meil eriti palju aega polnud ja me tahtsime kindlasti minna linna peale, sai uinaku asemel valitud hoopis vein ja sättimine ja üsna pea tippisime juba Uberisse, et minna rooftopi baari vallutama.
Kahjuks ja seda kohe hingest, oli esimene baar kinni ja sellest oli tegelikult nii kahju, sest seda oli märgitud pea igas artiklis, mida me lugesime, kui otsisime, kuhu Atlantas minna. Igal juhul, üks teine katusebaar oli üsna ligidal, alguses maps näitas vist 900m, aga ma kavaldasin ta üle ja lõpuks oli distants ainult 400m. Kuigi, meie riietus oli ülevalolevatel piltidel olev ning kõndida tuli ülesmäge + väljas oli pime ja see piirkond tundus päris õudne, nii et teekond oli vägev. Ma ausõna alguses tahtsin Uberi tellida, aga kui ma nägin, et see 400m, siis see tundus nii jabur. Pluss selle maa Uber maksis mingi 10$. Ilma naljata.
Clermont oli ka väga vahva koht, kokteilid olid nii kanged, et võtsid näo krimpsu, vaade oli imeilus, leidsime isegi istekohad ning nautisime korraks hetke. Kahjuks neil tollel õhtul köök ei töötanud, aga me olime mega näljased, nii et pärast ühte jooki läksime hoopis kõrvalasuvasse restorani sööma.
See “restoran” aga oli täielik komöödia meie jaoks. Esiteks, olime me ainsad valged inimesed seal. Teiseks, kogu seltskond laulis seal karaoket, kõvasti ja valesti, aga noh, peaasi, et lõbus on, eksole. Kolmandaks, ma palusin teenindajat, et ta paneks vürtsika kastme nachodele kõrvale, mitte peale ja ta tõi toidu lauda, kaste oli üleni selle peal ja ütles vabanduseks “neil polnud kastet millegi sisse panna.” MIDAAAAA.. nagu, ma ausõna ei ole dramaatiline, ma ei suuda üldse vürtsikaid asju süüa ja mul on pärast kõhuvalu kolm päeva veel ja ma suren. Neljandaks, meie kokteilid olid ilmselt 98% alkohol ja 2% mingi mahl, et värvi anda, sest juua polnud neid võimalik. Ühesõnaga, selline vahva kogemus meil, kadusime kiirelt, tellisime Uberi ja läksime hotelli tagasi tuttu.
Neljapäeva hommikul ärkasime rahulikult ja see tähendas, et enne 12 me hotellist ära ei läinud, lebotasime viimase hetkeni, pakkisime siis asjad kokku ja läksime veidikene ringi vaatama, ei tahtnud Atlantast niimoodi ka ära sõita, et mitte midagi ei näe.
Seega seadsime autorooli ainult mõned minutid hotellist eemale, sõitsime Olümpia Rõngaste parki, tegime mõned kohustuslikud pildid ja jalutasime sealt edasi Coca Cola muuseumi juurde, kuhu me ei plaaninud isegi sisse minna, niisama kõndisime mööda.
. Järgmiseks oli Brigi meile ühe hommikusöögi koha välja vaadanud, mis osutus ootamatult populaarseks, nii et pidime lausa lauda ootama mõne aja. Õnneks oli õues toiduauto, kust sai osta mimosasid ja DJ mängis muusikat. Pärast taipasime, et see oligi niimoodi neil planeeritud, sest kohvikul endal ei olnud alkoholimüügiluba, nemad sees ei müünud midagi ja ainsad joogid olidki inimestel need, mida õuest osteti. Kavalad. Toit oli väga maitsev ja huvitav, üldse mitte minulik valik näiteks mõnel teisel päeval, aga seekord sobis.
Kui linnajalutus tehtud oli, läksime autosse, ees ootas umbes nelja tunnine tripp mööda maanteed-metsasid-mägesid ja jõudsime lõpuks Brentwoodi, mis on Nashville külje all olev linnake ja kuhu me armas firma oli meile reserveerinud hotelli, sest meie maja polnud sissekolimiseks veel valmis. Hotellis ootasime korraks, siis ilmus meie manager välja, registeeris meid sisse, andis meile töötamiseks riided, jagas paar infokildu ja üles korrusele me kolisimegi. Olime reisist suhteliselt väsinud, nii et otsustasime pärast pesu sõita üpris hotelli ligidale ja sushit otsida. Esialgne restoran vedas meid alt, jalutasime teise ja seal saime kõhu täis ka. See jäi ka meie ainsaks saavutuseks, korraks käisime veel Targetis ja vooditesse me vajusimegi.
Reede hommikut alustasime jõusaaliga, sest me polnud ju juba mitu päeva käia saanud ja kuigi mina ise üldse ei viitsinud minna, ei jäänud mul muud üle, sest Brigitta alati tahab minna. Aga tegelikult oli ülitore ja kahjuks me hotelli basseini ei saanudki minna, sest tuul oli nii kõva, et tahtis pea otsast ära puhuda.
Pärast trenni käisime veel ühes kohvikus hommikust-lõunat söömas, leidsime selle jälle googlest ja tundus mega nummi koht ja oli ka. Peamiselt õhukestele pannkookidele suunatud, mida siis tehti soolaseks ja magusaks, vastavalt soovidele. Mina skoorisin hoopis omleti ja nutella-maasika pannkoogi, imemaitsev.
Reedel kell neli oodati meid juba meie uues töökohas, milleks on Belle Meade klubi Nashvilles. Ja sellest juba järgmises sissekandes.
PS! Lõpetuseks:
Kuna ma märkasin mõni päev tagasi täiesti juhuslikult ühe teise blogija kommentaari oma jaanuarikuu postituse all (no andkem andeks mu kiirus), kus ta küsis Apple Watchi kohta, jäin oma blogi lugema selle koha pealt uuesti ja ma pean veidi ennast nüüd parandama, sest ma olin alguses ikka päris ülekohtune. Kindlasti minu jaoks suurimaks miinuseks on selle kella aku, endiselt, sisuliselt tuleb ikkagi iga päev ta korraks laadija otsa panna, parimatel päevadel saab kaks päeva hakkama, aga üldiselt ma ei riski. Samas, ma üliväga armastan selle kella klaviatuuri, et sõnumitele vastata, seitsmenda seeria kell vist ongi esimene, millel on klaviatuur. Endiselt on võimalus kellale peale nii-öelda rääkida (aga eesti keelt seal kahjuks pole ja inglise keeles ma lähen alati nii närvi selle kella peale, hahaha) või siis joonistada tähti. Mulle meeldib suurem ekraan kui Fitbitil, eriti mis puudutab teavitusi, apple watch ikka üldiselt näitab terve teavituse sisu ära, Fitbit näitas umbes esimest viite-kuute sõna. Mulle meeldib, et ta on väga stiilne, Fitbit Sense muidugi oli väga sarnase välimusega. Igasugused kellarihmad on väga ägedad, saab tellida erinevaid nagu korpuseidki ning lõpuks sain ma talle peale ka ekraanikaitsme, mis toimib ja ei ole megasuur ja ebamugav. Nii, et kui ma jaanuaris ütlesin, et oi ma enam mitte kunagi ei osta Apple Watchi, siis ütleme, et maikuuks oleme me piisavalt sõbraks saanud, et võin öelda, et pole tal häda midagi.
