Elu Ameerikas – märtsi keskosa
Eelmisel nädalal toimus Vero Beachil tuletõrjujate laat. Kusjuures, sõna laat on siin “fair” ja ma mäletan, kuidas hooaja alguses Lynnzie üritas mulle seletada, et ma saan mingit toitu proovida fairil ja mina muudkui mõtlesin ja mõtlesin, et mis pagana leiutis see fair on. Nüüd siis tean. Laat toimus terve nädala, aga kuna mul oli vaba ainult reede, siis reede õhtul me sinna läksimegi. Me ehk mina ja Lexus ja tema perekond.
PS! Lexus on tüdruk, mitte auto.
Laat oli täiega lahe, täpselt selline nagu ma filmides näinud olen, hunnikus söögikohti, ameerika mäed ja muud atraktsioonid, muusika, palju inimesi ja tulukesi ja kõik käivad ringi suurte kaisuloomadega, mis nad kuskilt võitnud on. Mõnes kohas see isegi meenutas Kings Islandi, lõbustusparki, mis mul Ohios lemmik oli.
Käisime paaril masinal sõitmas ka, üks oli tore, teine oli tore, kolmas oli tore, ma muudkui kiljusin ja kiljusin ja Lexus muudkui naeris ja naeris mu üle. Kuniks me lõpuks läksime mingile rattale, mille nimi oli null gravitatsioon ja kõrvalt paistis üsna lahe. Läksime sisse, kõik seisid püsti kahe posti vahel ja kinni ei hoidnud mitte miski. MITTE MISKI. Ma hoidsin kätega kramplikult nendest postidest kinni, sest seda ma olin ju ometi näinud, et see ratas täiesti püsti tõuseb ja ma kõht maa suunas kuskil üleval olema pean. Null gravitatsiooni aga tähendaski seda, et see suur tuul või mis iganes see oli, surus mu plaksti vastu seda seina ja polnudki vaja, et miski mind kinni hoiaks, sest kogu see sõit oli nii rõve, et isegi kui ma oleks tahtnud lahkuda, poleks ma saanud – ma olin surutud täiesti vastu seina. Lexus naeris pärast, et kui ta aru sai, et ma täiesti vait olen (eelnevalt olin ju kogu aeg kiljunud), siis ta sai aru, et ma vist olen pekkis omadega.
Olin ka.
Pärast sõitu pidime sööma, aga mul oli süda nii paha, et jõin jääkülma limonaadi ja muu ei huvitanud mind üldse. Sellegipoolest proovisin ma ära fritüüritud hapukurgid, mis olid päris huvitavad ja fritüüritud Oreo küpsised, mis olid ka päris head. Kui hapukurk oli krõmps, siis küpsis oli täitsa pehme. Lisaks sõin esimest korda elus corndogi, mis on põhimõtteliselt sama, mis hotdog, aga meie jaoks lihtsalt XL suuruses viineripirukas. Ja lõpuks sõime ka kettle korni, mis on magus-soolane popcorn ja alguses päris jäle, aga pärast päris hea.
Lasime endast teha ka karikatuuri, Lexus tahtis minust mälestust ja lubas selle pildi lasta kopeerida ja siis mulle endale ka sünnipäevaks kinkida. Nii armas !
 |
| Lexus ja ta isa tulistamas |
 |
| Selle suure ratta peale me ei läinudki, sest tahtsime selle viimaseks jätta ja lõpus ei tahtnud ma midagi kuulda sellest, et ma kuskile kõrgele peaks minema |
 |
| Fritüüritud Oreod |
Tööl on meil arusaadavalt praegu jätkuvalt üsna kiire ja kui vahepeal isegi ei ole kiire, siis kogu oma vaba aja veedame me ikkagi tööl, nüüdseks on neli nädalat järjest 50+ tunnid olnud. Nagu ma üks päev sõbrannale seletasin, siis alguses see tundus hull, ma mäletan, kuidas jõulunädalal oli mul 55 tundi ja see oli nii palju ja nii hull, et ma mõtlesin, et hullemat asja pole olemas. Nüüdseks oleme kuidagi väga ära harjunud ja kõigil ongi üsna standby režiim, et tuleb lihtsalt ära teha ja kahe nädala pärast peaks ka kõik olema.
Ühel päeval nägin õhtul, et mul on neli kõige kiiremat lauda. Meil terrassi peal kokku 12 lauda ja millegipärast vasakpoolsed neli on alati nagu konveieril, ei jõua tsekkegi lauda viia, juba on uued. Ühesõnaga palusin siis omaette jumalat, et teeme palun täna rahuliku õhtu, et ma ei jõua väga palju joosta. Ja mis siis juhtus? Alguses oli suur tuul, siis oli natuke vihma (meil on praegu katus peal terrassil, et vihm otseselt ei sega) ja lõpuks tuli siuke torm, et paiskas kogu terrassi segamini, kõik asjad lendasid ringi seal. Ja minu laudades ei olnud ühtegi inimest, hehehehee.
Ma ütlen, jumal on olemas.
PS! Mind saadeti juba 20.30 koju, sest teha polnud midagi.
 |
| Alguses oli taevas nii ilus ja lahe |
Sellel samal õhtul oli meil väike intriig ühe kaastöötajaga. Ma üldiselt ei ole mingi kitukas, aga kui meil on selline graafik, et topeltvahetused saavad alles 22.30 koju, sest closereid (closer on inimene, kes alustab kell 16.00 ja sulgeb restorani ehk varem kui 22.30 koju ei lähe) ei ole graafikus piisavalt, siis mind nii ärritab, kui keegi ei anna endast 100% ja viilib. Ja nii juhtuski, et kapten saatis minu 20.30 koju ja siis üks tüdruk küsis, kas ta võib ka minna, et tal pole ka laudasid. Ja kapten kuidagi hakkaski ütlema, et mmm eee noojah, ma arvan küll ja siis ma ütlesin kõva häälega, et mida kuradit, Sa oled closer ju?? Piff räigelt vihastas mu peale ja sisises terve õhtu, aga no kuule, tegelt ka? Tuled kell neli tööle, tahad pool üheksa koju? Järgmisel hommikul ta muidugi rääkis kõigile, et ma olen hull jobu ja nii edasi, aga kõik vastasid talle, et ta ju käituski valesti.
Sellest olukorrast kaks päeva hiljem ilmus ta tööle lillade juustega ja manager saatis ta koju kiiremini kui vormelid ühte ringirada läbivad. Või et mina olen jobu jah?
Meil on paar tükki veel sellised, keda keegi ei kannata, sest nad on täiesti kasutud. Mainin siinkohal ära, et meie klubist ei vallandata kedagi, sest see mõjutab järgmisel hooajal viisade saamist, valitsus ütleb, et andsime teile 100 viisat, aga te lasite kolm tükki lahti, sel aastal saate 75 viisat. Umbes selline süsteem. Sellepärast ongi nii, et isegi, kui olla täielik jobu, siis lahti ikka ei lasta, hoitakse hooaja lõpuni ja järgmisel hooajal lihtsalt tagasi ei kutsuta.
Igal juhul on siis veel üks kutt, kellega me alguses kusjuures klappisime hästi, kes on täiesti võimatu ja tõenäoliselt ainus inimene klubis, keda ei salli mitte keegi. Ta reaalselt selline vend, et tal näiteks inimesed lähevad lauast ära, uued juba ootavad või istuvad maha, aga tema laua puhtaks tegemise ajal istub köögis ja joob vett ja ajab juttu. Ja kui talle siis seda öelda, et äkki töötad, siis vastab “Sa mölise vähem ja tee ära siis.” Ja niimoodi kogu aeg. Iga kord, kui ma näen, et ta minu kõrvallaudades töötab, tahaks peast kinni hoida. Null koostööd. Eile õhtul oli temal ja ühel tüdrukul sama sidework vaja teha ja mis ta tegi? Teeskles, et ta ei tea sellest midagi ja tüdruk tegi kogu töö üksinda ära. Vot selline noormees.
Üldiselt meil muidugi on väga äge tiim, aga pärast viite kuud vaikselt hakkab välja joonistuma muster, kellega on hea koostööd teha ja kellega mitte.
Üks vanem olija on ka nii naljakas, ta on ülipugeja, ta poeb kõikidele manageridele ja meie lihtsalt naerame, kui läbinähtav see on. Ta mingi ma arvan 35-40-aastane mees. Ühel lõunal oli tooli peal punase peedi plekid ja manager tuli minu ja Julia juurde ja ütles, et tüdrukud, tehke see puhtaks (gaseeritud veega, muideks!) ja ma siis tõin veepudeli ja pesime ära. Kuna toolimaterjal oli ülinaljakas, ei võtnud üldse vett sisse, siis pool vett oli põranda peal laiali. Tuleb siis see sama kutt: “Issand jumal, Susan (manager) läheb ülinärvi, kui ta näeb, et te siin seda tooli pesete, minge kuskile taharuumi.” Ma ütlesin talle vastu: “Susan PALUS, et me seda siin teeks, ära muretse.” Pomises mulle mokaotsast, et ega ta ei muretsegi.. Aga eiiii, kogu aeg on vaja käia ja rääkida, kuidas tal on õigus ja kuidas tema teab täpselt ja kuidas tema ikka oskab täpselt nii teha nagu managerid tahavad. Rahune maha, lapseke.
Viimastel nädalatel olen ülihästi hakanud läbisaama ka meie kokkadega ja beachclubi peakokk on jumala äge kuju ja ma ütlesin talle kunagi, et ma ei küsi lineupil ühtegi küsimust mitte sellepärast, et mul neid ei oleks, vaid sellepärast, et mul on neid 33 ja siis kestab see menüütutvustamine pool tundi. Ta hakkas naerma ja ütles, et ma võin alati tulla kööki küsima ja vaatama, kuidas road välja näevad. Uute roogadega menüüs on alati nii, et esimesel päeval tehakse see valmis ja me saame proovida, nii oskame täpselt öelda ja soovitada ka. Mulle meeldib. Igal juhul ühel õhtul oli siis sellel kokal jälle kiusutuju ja kui ma temast mööda käisin, küsis ta:
“Gerli, mis kaste on lõhel?”
Ma vastasin: “See, mis menüüs kirjas on.”
Ta hakkas täiega naerma mu üle.
Järgmisel hetkel, kui köögist läbi läksin, küsis ta:
“Gerli, mis kaste butternut squash (ma ei tea, mis see eesti keeles on) salatil on?”
“Gerli, mis kaste butternut squash (ma ei tea, mis see eesti keeles on) salatil on?”
Ja ma vastasin: “Söör, millist iganes te soovite, kõike saab!”
Ta andis mulle selle peale patsu ja ütles, et õhtu parimad vastused on minu suust.
Üks kapten kunagi rääkis ka, et eelmisel hooajal oli üks tüdruk, kellele ei jäänud üldse meelde, mis juurviljad mingi asjaga on ja nii ütles ta iga kord “Seal on porgand, suvikõrvits ja tomat, aga te võite endale meeldivalt vahetada.” Kui klient ütles, et talle see sobib, siis ta kirjutaski “Mitte tavalised juurviljad, pange porgand, suvikõrvits ja tomat” ja kui ei sobinud, siis kirjutas, mis klient vastas. Geniaalne!
Kuna hooaeg hakkab vaikselt ka lõppema, pidin käima ületee golfclubis rääkimas sealse manageriga, kellele tuli öelda viimane tööpäev ning tuli ära täita paberid, kas järgmisel hooajal tahaks tagasi tulla. Kuna klubimanager on seal samas koridoris, hüppasin tema kabinetti ka sisse ja seletasin siis talle, mis süsteemid mul sõpradega on, kes kõik tahavad klubisse tööle tulla. Seletasin kogu loo ära, ta hakkas naerma ja küsis “Sul veel kuskil mõni sõber?” Hahaha.. kõik kutsun tööle!
Eile õhtul olid mul jälle ülilahedad kliendid, kaks paari ja nad küsisid meeletult küsimusi ja ajasid meeletult minuga juttu. Mingil hetkel üks neist küsis, kas mul on teisi laudu veel, et kas nad hoiavad mind kinni, ütlesin, et ei, te ainsad vaprad õues (üsna külm õhtu oli). Ja siis üks meestest ütles: “Aa, no istu siis maha. Tahad kokteili või midagi?”
Üks meie foodrunneritest on fotograaf ja ta teeb John’s Islandist albumit, mida siis intervjuul hakatakse näitama ja mis jääb mäletuseks, sellest hooajast. Ja ta tegi töötajatest ka pilte, ma sain ka paar tükki.
Toosama reede, kui ma õhtul laadal käisin, seadsin hommikul oma sammud kinno, et vaadata ära film Love, Simon. See rääkis sellest, kuidas üks noormees oli gei ja keegi ei teadnud ja kuidagi kogemata üks klassikaaslastest sai teada ja postitas selle siis internetti ja kõik said teada. Sisuliselt siuke kiire ja loogiline film. Mis aga mulle palju rohkem muljet avaldas, olid kõik need sõprussuhted, peresuhted, õe-venna suhe, vanemate suhtumine, kogu see osa oli minu jaoks veel olulisema sõnumiga. Eriti hinge läks mulle õe ja venna olukord, kus alguses õde oli väga häiritud, nuttis, võttis kogu seda olukorda väga hinge ja lõpuks pöördus teistpidi ja hakkas oma venda palju rohkem mõistma. Valasin paar pisarat ka just selle sama suhtluse peale, sest ma vahel tahaks ka, et keegi mind palju rohkem mõistaks.
Ja siis veel kaks asja, millest ma rääkida tahan. Üks päev kirjutas mulle üks Õhtulehe ajakirjanik ja küsis küsimusi blogi kohta, kusjuures üks küsimustest oli, et milline oli minu elu esimene blogipostitus. See blogi ei ole enam avalik, aga kinnisena on ta mul ikkagi alles ja siit see tuleb, sulesepa Gerli esimene postitus 31.oktoober 2007.
Saatsin selle Aele ka ja arutasime, et ei tea, mis meid siis nüüd nii riidu ajas, et kohe 25 minutit üksteise peale karjusime. Tänasel päeval me üldse kunagi ei riidle. Eks me muidugi ole 11 aastat vanemad ka, aga ikka põnev.
Ja viimaseks mu kõige lemmikum uudis viimasel ajal! Nimelt napilt enne, kui ma Ameerikast koju lendan, teen ühe väikese reisi Ohiosse, tagasi Cincinnatisse, tagasi oma pere juurde, keda ma viis aastat näinud ei ole. Uskuge mind, ei ole põnevamat asja praegu mu elus, ma olen niiiiiiii elevuses lihtsalt. Piletid on ostetud, kõik on planeeritud – huhh, kui äge!
Ja siinkohal ma lõpetangi ja lõpetuseks kenad looduskaadrid ei kuskilt mujalt kui John’s Islandi klubist, maapealne paradiis.
