Elu Ameerikas: Kolm nädalat nagu naksti
Täna tiksus Ameerikas täis juba kolm nädalat ja kuigi ma tahaks väga kirjutada, et see on olnud üks suur lust ja lillepidu, siis fakt on see, et mu ema on mulle lausa kaks korda kirjutanud, kas kõik on hästi, sest ma olen lihtsalt nii vait. See ei ole just eriti tavapärane minu puhul. Igal juhul, kolme nädala sisse on jäänud korralikult töötunde ja ka korralikult peotunde ja mitte just eriti korralikke unetunde.
Viimati kirjutasin, et mina alustan tööd teisipäevast ja ma olin esimene üldse, kes tööle läks meie korterist ja ma pean ütlema, et ma olin sellega väga rahul. Esimesest sekundist põrandal tundsin, et maailm on minu, see koht on minu ja ma nii igatsesin seal olemist. Kolm nädalat on peamiselt möödunud uute treenimise tähe all, ma vist terve selle aja jooksul olen saanud ainult korra ilma õpilaseta olla ja õnneks oli see kord koos Airiga ehk me saime lõpuks üksteisega lobiseda, ilma, et mingid algajad kõrval oleks. Sellel aastal on ka John’s Islandi 50s sünnipäev, mis tõi kaasa meeletult suure gala ürituse, koos 1400 inimesega, kus me olime kella üheni öösel, nii tore, tuli jälle aastavahetuse öö meelde, kena mingi 15 tundi tööpäev. Õnneks oli super lihtne, kuna estonian maffia töötas koos ja meil oli väga lõbus.
Tööl on nii palju muutunud, et me kanname nüüd kõik valgeid särke, mis varasemalt oli kapteni riietus, aga mingi jura on särkidega, neid pole piisavalt ja siis vahetati kõikidel valgete vastu need välja ja ma ei hakka oma rahulolematust siinkohal väljendama üldse, aga ühesõnaga nii praegu on.
Mis puudutab uute seltskonda, siis kindlasti on seltskond palju tugevam kui eelmine hooaeg ja kuigi see toob kaasa teatud ülbitsemise teemal, kuidas mujal on parem, siis tegelikult minu enda jaoks on see nädal väga mugav olnud, kui hakkasime oma laudasid õpilastele andma ja ise enam palju tegema ei pidanud. Homsest alates on nad põrandal omapäi ja palju õnne neile, parem oleks, et nad ka 40 000$ ära ei kulutaks nagu eelmine aasta esimesel nädalal uued tegid.
Tõsistel teemadel pikemalt mitte peatudes liigume edasi lõbusa osa juurde. Ühel suvalisel õhtupoolikul kogunesime eestlastega maja ees viiekesi ja lõppes see sellega, et meid oli 50 ja me kõik jõime ja möllasime ja laaberdasime ja mina kadusin kell 2 ära vabandusega, et ma lähen toon jääd (sest ma olin ainus, kes kell 10 töötama pidi) ja teised lällasid seal kella kuueni. Muidugi sattusime me sellepärast suurde jamasse, aga firma ei saanud suurt midagi teha, sest meid oli lihtsalt nii palju. Ega nad saa 50 inimest vallandada.
Et nüüd keegi südamerabandust ei saaks, siis ega nii hull asi ei ole ka. Kuigi paljud asjad sel aastal on hullud, näiteks, ei tohi me kasutada autosid tööle minekuks. Teised juba kutsuvad mu beebit walmarti-uberiks, sest me käime sellega ainult poes. Nali naljaks. Jama tuli tegelikult rohkem sellest, et mingi manager sõitis meist öösel mööda ja oli ilmselt väga kade, et me teda ei kutsunud ja kaebas otseselt selle manageri peale, kes meiega oli, aga sellega vedas supi sisse meid kõiki ja kuna meil on majade juures kaamerad (ohutuse, mitte meie kontrollimise pärast), siis nüüd kasutatakse neid selleks, et meid kontrolli all hoida. Mitte, et see võimalik oleks.
Esimesel töönädalal vedas mul nii hästi, et mul oli vaba lausa laupäev ja pühapäev ning uue graafikuga sain vabaks ka veel esmaspäeva, nii et Fort Lauderdale juba ootas mind koos Triinu ja Lilyga. Laupäeva päeval olin Veros, mul oli üht koma teist teha ning olin oodatud ka oma Pennsylvania printsessi viiendale sünnipäevale, seega käisin seal ka ära. Väga armas oli neid kõiki jälle näha ning preili oli eriti kilkav ja õnnelik, et ma tulin. Tegime ka mõned diilid tulevikuks ja viisin neile Eestist kommi, et nad terve suve mu autot armsalt hoidsid.
Õhtul sõitsin Fort Lauderdale, läksin Briani ja Kintija juurde, kus me tellisime pizzat, rääkisime juttu ja filmisime järjekordse video Briani Youtube kanalile, sel korral maitsesime Eesti alkoholi. Ütleme nii, et minu jaoks isiklikult oli suur pettumus, kui palju jura meil on, proovisin sarnaselt Brianiga kõiki jooke põhimõtteliselt esimest korda. Aga video ise sai äge ja jäin väga rahule. Rääkisime mingi kolmeni öösel juttu, peamiselt sellepärast, et mina kainemaks saaks ja Triinu juurde sõita saaksin. Sinna jõudsin siis keset ööd, tegin voodi ära ja läksin magama.
Pühapäeval ärkasime kõik päris hilja, mis oli minu jaoks ainult tervitatav, kuivõrd öö oli nii lühike. Lõunaks läksime Mijakosse sööma, mis on piiramatu sushibuffee, koos igasuguste muude asjadega ka. Ma pidin kõvasti ennast tagasi hoidma igasuguste asjadega, mida ma enam süüa ei tohi, näiteks apelsin (nommmm..) ja jäätis, aga üldkogemus oli väga hea. Endiselt lemmik koht söömiseks. Edasi käisime mööda poode, Triin otsis Lilyle Halloweeniks kostüümi ja käisime niisama ringi ning hiljem kui koju jõudsime, magasime kõik natukene lõunaund. Õhtul läksime paadiga sõitma ja kuigi ma olen enne ka käinud, siis sel korral olime me esimest korda nii pikalt ja olime ainult meie ja nii rahulik ja mõnus oli ja mõtted läksid ekslema mitmel korral ja mõtlesin ikka ja jälle, mis ulme elu ma ikka elan, sõidan paadiga mööda Fort Lauderdale, nagu see oleks maailma kõige tavalisem asi. Õhtu lõpetasime minu soovil Cheesecake Factorys, kus me aga pettusime nii teeninduses kui ka söögis, seega ma ei tea, ei kisu sinna natuke aega nüüd.
Esmaspäeval ärgates panime ujukad selga ja käisime basseinis ja päevitamas. Ma ei mõista inimesi, kes elavad Floridas ja on valged. Ma ise ka olen üks nendest, seega see on minu jaoks mõistetamatu ja minu meelest kõik peaksid pruunid olema. Lõunaajal, kui Lily tudule läks, sõitsin mina koju tagasi, et jälle asju ajada ja teisipäeval jälle töörütmis olla.
31.oktoobril on Ameerikas Halloween ja minu jaoks on see pidu püha. Ma juba tükk aega rääkisin, et ma tahaks ühte kindlat kostüümi kanda (turvalisuse huvides ei hakka siin mainima, millist), aga kuna ma ei suutnud seda leida piisavalt kiiresti ja piisavalt õiget, lõpetasin ma Minniena, mis on üsna kindla peale minek. Käisime Briga koos Walmartis ostmas kostüüme ja neljapäeva õhtul oligi peoks aeg käes. Kahjuks, kuna see toimus selle hullu töögraafiku keskel ja järgnevalt oli vaja töötada veel umbes 20 päeva ilma vabade päevadeta, otsustasin peole minna autoga ja pidin tõdema, et Riverside vajab vähemalt viite jooki kodus, et seda suudaks taluda. Seega juba enne kinnipanemist tõmbasime me Briga minema ja läksime hoopis McDonaldsisse nuggeteid ostma ja koju magama.
Sellel nädalal käisime me tööseltskonnaga kõik koos bowlingut mängimas. Mul küll natuke oli paha tuju, sest tööl oli just jõhker draama olnud ja see, kellega draama oli, korraldas seda kokkusaamist, aga ei ole asja, mida alkohol ei lahendaks, nii et võtsin Meelika ja Airi kampa ning kohapeal pandi meid ühele rajale kolme ameeriklasest kutiga, nii et me tegime võistluse ameeriklased vs eestlased. Me küll ei võitnud, aga me ei kaota kunagi. Ja õhtu oli ime ime ime tore ! Muidugi lõpuks, kui bowling kinni pandi ja kõik kolisid kõrvalasuvasse piljardiklubisse, marssisime meie hoopis Checkersisse, ostsime burksi ja läksime koju tuttu.
Ja päris alguses, ühel vabal päeval koos Brigittaga olime me hästi asjalikud, käisime kohalikus ARKis mu autole numbrimärki tagasi saamas, veetsime me mõne aja rannas, kusjuures väljas oli 32 kraadi ja vees 29. Jahutust ei kuskilt. Käisime trennis. Lisaks käisime shoppamas, mina ainult vaatamas, eksole, mina ei shoppa see hooaeg ning mööda poode kolamas, nii et lõpuks me olime kodust ära vist mingi kuus tundi.
 |
| 100F on 38 kraadi |
 |
| Me leidsime ülemõistuse ilusad joped mõlemad, aga no mida Sa teed Floridas jopega eksole |
Ja järgmiseks sellest, miks me tollel teisipäeva õhtul viie eestlasega üldse maja ette jooma läksime. Nimelt, sain ma tädiks. Teist korda, aga sel korral oli see kuidagi palju vahetum ja see kõik käis nii kähku ja kaks nädalat enne, kui me üldse ootasime ja ühesõnaga, tähistamist väärt. Tere tulemast meie sekka, Kris Markus!
Ja lõpetuseks hunnik pilte, mis kuskile vahele ei sobinud.
Me aasta tagasi Sigridiga tegime endale kirjad tulevikku, ennustasime asju, et näha, mis saab. Ja siinkohal paar minu ennustust, mõni läks täppi, mõni mitte.
 |
| Ühe lõuna ajal käisime Airiga smuutisid joomas, siis kui veel tohtis autoga tööl käia, nüüd enam seda lõbu pole. Kusjuures, mu smuuti oli kõik juurviljadest ja nii hea, et tõdesime mõlemad Airiga, et peame arvamust muutma rohelistest smuutidest. |
 |
| Uute seltskond |
 |
| Üks hommik oli mu beebile suurem vend kõrvale parkinud |
 |
| Kuna me autosid kasutada ei tohi, siis aeg ajalt saab siin pulli ja me näiteks ei mahu bussi peale üldse ja siis me peame passima ja üks hommik me passisime kurvalt vihma käes ja ootasime järgmist shuttlet. (Tegelt valetan, me läksime autoga hoopis tööle, ma vilistasin kõikide reeglite peale) |