Elu Ameerikas – kolm nädalat kui terve elu

Kuigi viimasest postitusest on möödas ainult kolm nädalat, on minul tunne, et vahepeal on muutunud terve elu ja päevad lähevad kiiremini kui muna keetmine. Tegelikult olid suured muutused elus toimunud juba viimase blogi kirjutamise hetkel, aga ma ilmselt ise emotsionaalselt ei olnud valmis nendest veel rääkima. Minu ja Norbi teed on tänaseks päevaks lahku läinud. Tegemist ei ole meie esimese lahkuminekuga, küll aga tõenäoliselt viimasega ja kuigi ma väga ei taha laskuda detailidesse, siis tegemist ei olnud kellegi petmise, kolmanda isiku ega millegi halvaga üleüldiselt, lihtsalt elu tegi oma korrektuurid kohtades, mida mina olin üritanud nii pikalt vältida. Olen oma emalt pärinud selle iseloomu, et üritan alati inimestes näha parimat ja üritan kõike toimima panna ka siis, kui ma enda selleks täiesti maha suruma pean. Seekord ei olnud üldse erand, juba väga pikalt toimis see suhe ainult sellepärast, et sõnn (ehk mina) tahtis seda. Kuniks mina enam ei tahtnud, lendaski kõik laiali. Millest mul on kõige rohkem kahju, on siinsest seltskonnast, sest loogiline, kui ollakse paari sõber, siis paari lahkumineku korral valitakse pooled. Kuna aga meie suhte meespool on viisakalt öeldes suutnud ennast teha haledamaks kui naispool, siis selge on see, et inimesed hoiavad tema poole, sest tema justkui piltlikult vajab rohkem tuge. Kui siia hulka lisada veel draamad ja tülid mõne teise inimese poolt, olengi jõudnud staadiumisse, kus ma oma vaba aja veedan üksinda ning tööl fokusseerin tööle, clock in ja clock out, nagu ma armastan siin öelda. Muidugi on kahju, et nii läks, aga mul üks väga väga hea sõber John’s Islandilt on mulle neli hooaega rääkinud, et mitte kedagi ei tohi usaldada, need inimesed ei ole mu sõbrad ja mind kasutatakse mu heasüdamlikkuse pärast palju ära. 

Paljude pisarate ja elumuutuste vahepeale on mul olnud ka palju töötunde, viimasel palgatsekil oli neid lausa 101, kahe nädala peale ja selle nädala tsekk ilmselt ei tule palju erinev, arvestades, et viimase viie päevaga oli tunde jälle 50. Ilmselt viimane laupäev oli minu jaoks ka kõige raskem, sest kõigepealt tegin ma hommikul basseinivahetuse (mida ma väga armastan) 10.30 kuni 16.00, mis lõppes hoopis 16.23 ja kuigi ma pidin 16-17 olema pausil, pandi meile 16.30 juba koosolek, seega selle seitsme minutiga palusin kokkadel endale friikartuleid teha, sõin need sisse Teletupsude tolmuimeja kiirusega ja juba olingi õhtuses vahetuses omadega. Vahetasin aga riided ära ja läks edasi. Töö lõpetasin kell 23 ja kuigi Floridas meie töö väga tihti tähendas, et me seisime paigal ja jutustasime või tegime mingeid lihtsamaid asju, siis siin seda ei ole, nii kaua kui oled põrandal, jooksed ringi ka ehk seda ma ka tegin, 12 tundi järjest. Muidugi, juba mitmendat korda, õhtune tsekk näitas teenitud summaks mu rekordsumma siin, seega vähemalt oli see seda kõike väärt. Sellel nädalavahetusel toimus meil 2x järjest memberitepidu, kaks õhtut järjest 400+ inimest. Kuigi siin öeldakse, et see on megakiire ja selleks valmistutakse pikalt, siis tegelikult pidime nentima, et siinne “kiire” ei ole suht midagi võrreldes Florida “kiirega.” 

Ühel hommikul tööle minnes vaatasime sõbraga tõtt

Zee ja Calvin, nii nummid

Minu basseinivahetus

Järjekordsed pulmad

2021 pulmade must have

Üks päev saime siukese tormi kaela

Memberitepeo lõpp enamvähem, muidu olid kõik need lauad ikka täis

Nii rahul olin pühapäeval omadega pärast 12+12 tundi vahetust ja pühapäeval 7.30 alustamist

Viimasel nädalal sai ka selgeks, et ma saan ikkagi see aasta Eestisse tulla ja ausõna, te ei kujuta ette, kui rõõmsaks see mind teeb. Mis sest, et tegemist on väga limiteeritud ajaga ja ma juba tunnen, et teha on vaja rohkem, kui aega selleks on, saan ma vähemalt korraks koju. Seega on siin jäänud umbes 10 nädalat, millest ühe nädala ma olen hoopis South Carolinas pulmas, seega 9 nädalat ja kodus ma olengi. Kojulennupileti ostis mulle agentuur, kes mu New Mexicosse tõi ja see on muidugi väga tänuväärne, aga sellega läks nii, et pilet on lennujaamast, mis on minust kolme tunni kaugusel kell kuus hommikul. Kiired arvutused ja tundub, et töölt otse (sest see on kõige kiirem nädalavahetus, mis üldse terve hooaja jooksul meil on) autosse keskööl, kolm tundi lennujaama, kell kolm seal ja kella kuueks siis õhku. Pluss lend on läbi Amsterdami ja teatavasti on see see lennujaam, kust näiteks Airi ja Meelika lennust maha jäid, sest neil oli tehtud vale covidi test. Minu lootus on, et septembriks on süsteemid veidi leebunud või kui ei ole, teen ma ilmselt kõik testid, mis siin USAs olemas on, ausõna. 

Mu sõbrad ja sugulased teavad, et ma sündisin kõrvarikkega, mis tähendab, et ma ei kuule 100% nagu tavalised inimesed. See seniajani ei ole mind otseselt seganud, aga see on olnud mu suurim ebakindlus, üldse kellelegi öelda, et ma ei kuule või küsida viis korda ah?? sest teise inimese detsibellid on selles raadiuses, mida ma ei kuule. Seega ma hakkasin siin juba mõni aeg tagasi otsima, kas mu kuulmise parandamiseks on võimalik midagi teha ja selgus, et tänapäeval tehakse igasugu vahvaid operatsioone selleks. Paar õhtut tagasi hakkasin siis otsima head kõrvaarsti Tallinnas ja googeldama arvustusi kuniks ma jõudsin nimeni, mis jäi mind kummitama, sest ma olin suhteliselt kindel, et ma olen seda kunagi varem kuulnud. Lõpuks selguski tõsiasi, et tegemist on mu venna endise klassivenna vennaga, seega kirjutasin talle kibekähku ja küsisin nõu ja abi, kas me saaks midagi teha mu kõrvadega ja ei taha ära sõnuda, aga tundub, et ühel või teisel moel saan mina ka lõpuks sosistamist kuulda varsti. 

Üleüldse ma tunnen tänasel päeval, et tänu lahkuminekule ja siin üksinda jäämisele, olen pidanud järsku suureks kasvama. Ma olen alati olnud väga iseseisev, asjalik ja hakkaja, aga kuidagi nüüd tunnen veel rohkem, et ma tahan kõike saavutada ja teha ja kuidagi tundub kõik palju loogilisem elus, kuidas edasi minema peaks või mis samme ma astuma peaks. Kõlab klišeena, aga täpselt nii ma tunnen, tunnen, et keegi ei tõmba mind ankruna veepõhja ega keegi ei hoia mind tagasi, ma teen täpselt seda, mida mina tahan. 

Ja et sellesse sissekandesse veidikene nüüd rõõmsamaid toone ka saaks, siis sellel suvel oli New Mexicos (Nagu ka ilmselt terves ülejäänud maailmas) kuumalaine ja nii saime hea mitu nädalat 30 kraadiseid ilmasid ja ma mainin, et siinsed majad ei ole selliseks asjaks üldse valmis. Neil ei ole konditsioneere, neil on kuumapuhurid. Seega, me surime ühtlases sauna temperatuuris ja mitte mingit vahet ei olnud, kas aknad olid kinni või lahti. Kui me majakapten lõpuks läks klubisse rääkima, et meil oleks mingeid puhureid või konditsioneeri vaja, küsis manager minu käest, miks ma kunagi midagi öelnud ei ole ja ma vastasin, sest eestlased ei kurda kunagi, kui on kuum. 

Siukses asendis veetsin kõik päevad

Ja ühel vabal päeval käisime Zeega ka meie maja basseinis, mis oli väga mõnus karastav.

Zee oli laua all, sest nii palav oli

Ja leidsin endale ka kohaliku juuksuri, kes kiharad jälle ilusaks blondiks tegi Ühel esmaspäeva õhtul käisime bowlingut mängimas poistega ja kuni viimase viskeni tundus, et Deani võit on 100% kindel, aga mina ja Josh võtsime niimoodi järgi, et lõppskoorid olid kõik ühe punkti sees, päris äge.

11km 35 minutiga, pole ka paha alustuseks

Vahepeal kihlusin alumise korruse kokapoisiga ka

Sama alumise korruse poiss kannab hoolt, et ma ikkagi pärast tööd kodus sööksin ka ja paneb mulle karbikesi hea õhtusöögiga köögi kapile ootama

Pärast 12 tundi tööl, ma ei jõudnud isegi kahvlit käes hoida, ausõna

Pablol on väga stiilne dresscode pühapäeva hommikuseks munadeks

Ja teine alumise korruse poiss tegi mulle pühapäeval magustoidu, mu lemmik, mis siin klubis on, see on piparmündi jäätis, maasikad, vahukoor ja šokolaadikaste. PS! Sellepärast ma pidingi trennis käima hakkama

Ja lõpetuseks, nagu ikka, pildid kodust: 

Lola on mulle mitu kuud rääkinud, et tädi peab südamekomme tooma ja nüüd lõpuks vanaisa ostis lapsele südamekommi ja vaadake ta rõõmu lihtsalt

Alloleva pildiga on meganaljakas lugu ja ma lihtsalt pean selle siia blogisse panema, et ma seda elu lõpuni mäletaksin. Nimelt olid mu sugulased Allu ja Liisi Saaremaal ja samal ajal olid ka Sigrid-Liss ja nad sattusid kohvikus teineteise kõrvale istuma, ilma teadmata, et teised seal on. Ega nad just mingid hullud sõbrad ka pole, aga kui Sigrid mulle selle pildi Bellist saatis, ma hakkasin täiega naerma, et midaa hekki, Liisi ja Allar ju taustal. 

See on esimene sari, mille ma vaatasin kaks hooaega paari päevaga ära, nüüd ma tean, millest inimesed räägivad, kui vaadatakse üks hooaeg päevaga. MEGAPÕNEV. Aga nagu ma aru sain, siis Eesti netflixis seda pole, isvinite.

Üks päev tööl võistlesime, kes on kõige rohkem reisinud ja kui riikidega võitsin mina, siis osariike oli mul 29, aga kuradi Vladil oli 45. Mida perset 😀

Allolevad kaks pilti on mu pisikesest Lisettest, keda ma eelmine suvi hoidsin ja kes vahepeal sai 1.5-aastaseks. Muideks, see värviline karu ta käes on minu kingitud vahetult enne, kui ma ära läksin. Mega mega kahju on küll terve aja olnud, selliseid häid perekondi ja head klappi ei leia alati, aga vähemalt jäime me suhtlema ja nagu ma koju jõuan, lähen vaatan oma pisikese printsessi ka üle. 

Nii ilus perekond :))))))))