Elu Ameerikas – kolm nädalat

Üritan nüüd ruttu teha sissekande veel enne ära, kui me empsud ja Merka meile külla jõuavad.

Veel enne aastanumbri vahetumist käisime me kinos vaatamas filmi Avatar, esiteks, sest kõik käivad ja teiseks, kuna esimene osa mulle päris meeldis. Ütleme nii, et esimese tunni jooksul ma tabasin end mitu korda mõttelt, et just sellepärast mulle sellised ulmefilmid ei meeldigi, aga teisel tunnil tõmbas sisu jooksma ja viimase tunni istusime Brigiga mõlemad mega äksi täis oma toolidel ja mõtlesime omaette, et jätke ometi kala rahule. Nii meie moodi, alati loomade poolt. Nii et kokkuvõtteks, oli tore film küll ja omamoodi vaatamine, aga uuesti ei vaataks. Aga see olen ka lihtsalt mina.

Lisaks jõudsime me käia ära lõpuks American Iconis, mis on põhimõtteliselt õlletehas, aga ka restoran ja seal on linna parimad kokteilid. Toit on ka hea, aga toiduvalik on suhteliselt väike, millest on nii kahju, sest no tõesti, need joogid on nii head. Sellel hooajal jõudsimegi sinna esimest korda. Tähistasime 2022 lõppemist, pidasime kõned, kui ulme aasta meil oli ja nautisime ilma ja päikest. Sõime eelroaks kookosekrevette, mis on isegi minu jaoks jumala maitsvad ja mina tavaliselt ei söö mereande. Pearoogadeks tellisime pizza ja burgeri, aga mõlemast jäi pool järgi.

Aastavahetus ise oli ka väga tore, ma ütleks isegi, et kõige vahvam siiani Floridas. Siinkohal mängis muidugi rolli ka fakt, et John’s Islandil olime me aastavahetusel alati tööl, ikka 1-2ni öösel. Quail Valleys viskasime me memberid välja ja minu meelest mingi veidi pärast kümmet me juba sättisime kodus. Tegime väikese snäkilaua juustu-maasikate-viinamarja ja šampusega, panime ennast valmis ja läksime Grind and Grape’i, kus me kohtusime meie klubimaja peakoka Brittiga, meiega liitusid hiljem veel ka Raquel ja Baldwin ning me jõime ja tantsisime kella kaheni, kui mitte veel kauem.

Kusjuures, G&G oli nii täis, et sisse ei lastud ühtegi inimest ja ma sain aru 23.52, et meil on jooke vaja ju keskööks, nii et ma rääkisin turvamehe ära, et ma ausõna lähen ainult ruttu ruttu jooke tooma ja olen nagu naksti väljas tagasi. Ta lubas. Aga sees oli ju ka paksult rahvast täis ja kuigi missioon tundus täiesti võimatu, jõudsin ma 23.57 baarileti äärde, mis oli ka TÄIESTI TÄIS. Kuidagi mul joppas (või tissid aitasid) ja bartender tuli kohe mu juurde, tellisin ruttu joogid, pidin alguses tellima margariitad, aga see tundus täiesti ulme, nii et läks viin-gaseeritud vesi-jõhvikas ja halleluuja. 23.59 olid mul joogid käes ja jumal, siis ma üritasin kõige kiiremas tempos jõuda õue tagasi, et Brigi ja Britt saaksid ka joogid ja vist 10 sekundit enne, kui kesköö kätte jõudis, olin ma väljas ja tegime TERVISEKS!

Head uut aastat ja tulgu 2023 imeline!

Ja oi kui see äratuskell 8.15 helises ja tööle oli vaja minna, ütleme nii, et on kõvasti hullemaid hommikuid olnud, aga see kindlasti ei olnud ka just eriti meeldiv.

Vähemalt oli tööl brunch, buffee, mis on serveri jaoks kõige lihtsam vahetus, nagu ma alati öelnud olen. Sai kõikidele memberitele kenasti joogid serveeritud, kokapoiss tegi isegi omletti mulle mingi hetk, et eluvaim sisse tuleks ja kui me lõpuks kell 2 maha istusime ja ise sööma hakkasime, tundus, et elu polegi kõige hullem. See muidugi ei takistanud mul kojujõudes magama minna ja ärgata neli tundi hiljem.

See poiss on Spencer, ta on meie foodrunner, alguses ta ei tundunud väga meie tüüpi inimene, ta oli suht ebaviisakas, aga hiljem saime aru, et ta nii noor ja see oli tema viis huumorit teha. Meie lihtsalt oleme vanad ega mõistnud seda. Tollel pühapäeval ta töötas esimest korda brunchil ja siis kokk pani talle otsaette sildi, et tema on “omelet to order,” sest ta pidi omleti tellimusi kirja panema. Tal oli reedel viimane tööpäev kahjuks, läks kooli tagasi, aga kuna me lõpuks saime täiega hästi läbi, siis oli kahju küll, kui ta ära läks.

Igal juhul, kui ma siis 18.55 lõpuks ärkasin, oli Brigi kirjutanud, et meid kutsuti kell 19 õhtusöögile. Ma ütlesin, et davai minek, kargasin püsti, panin ennast kümne minutiga valmis ja läksime Bonefishi, mis on selles mõttes huvitav restoran, et seest on see väga noobel, valged laudlinad ja pidulikes riietes inimesed, aga õuest näeb välja nagu kellegi tagaaias chilliks. Õues me istusimegi, meie kaks ja neli Jamaika kutti. Ja jumal, kui vahva meil oli, me oleme selle paari kuuga õppinud jamaikalasi väga armastama, nende huumor on nii ebareaalne eestlase jaoks, meie oleme sellised tagasihoidlikud (haahaaahaaa) ja siis nemad on ülienergilised ja naljakad ja kokku on väga tore kompott. Eelroogadeks jagasime bang bang krevette ja kalmaare, pearoaks võtsin ma lõhe, imeimehea. Magustoiduks skoorisime paar laavakooki ja mitu tundi hiljem tulime rõõmsalt koju tagasi.

Järgmisel päeval, mis oli meil vaba, otsustasime me minna randa, sest me küll elame Floridas, aga oleme valged nagu luiged, eksole. Alguses me plaanisime sõita Jupiteri, aga kuna me läksime trenni ja kell muudkui tiksus, ei olnud mõtet nii kaugele minna ja Brigi teadis ühte ligemat randa, nii et läksime sinna ja meie üllatuseks oli sealne vesi ka peaaegu sama sinine kui Jupiteri oma, nii et saime selle mõnusa elevuse ja ilusad pildid ikka.

Ühel kolmapäeva õhtul käisime Kilted Mermaid nimelises baaris, kus toimus avatud mikrofon, kui otse tõlkida, kõik kohalikud laulsid ja mängisid pilli. Meid kutsus sinna meie kokk Britt, kes mängis kitarri ja laulis. Me oleme mitu nädalat juba üritanud minna, aga alati olnud liiga väsinud või liiga pikk päev olnud ja nii edasi, nii et seekord siis said vabandused otsa, aga tegelikult oli väga vahva.

Ja jõuamegi otsapidi juba sellesse nädalavahetusse. Meil on olnud tööl terve nädal korralikult inimesi ja tegevust, draamat ja rõõmu, aga ma teadsin kogu aeg, et laupäeva õhtul tuleb Kristin ja see hoidis mingit positiivset energiat minu sees, mis sest, et mingil hetkel oli tunne, et kõik siin elus sakib.

Niisiis, laupäeval me töötasime ja Kristin võttis Orlandost rendiauto senikaua ja sõitis ise Vero Beachi ning kellaajaliselt jõudsime enam-vähem samal ajal meie juurde. NII VAHVA! Esimese asjana võtsime siidritelt korgid maha, panime ilusad riided selga ja läksime linna peale laiama. Tutvustasime Kristinile Grind and Grape’i ja Sol Mari ja lõpuks hetkeajendil läksime Filthysesse, sest sealt saab öösel pizzat. Muusika ja joogid olid suht meh, aga pizza oli aus kraam. Kella kaheks jõudsime jälle rõõmsalt koju.

Ja jälle oleme otsapidi pühapäevas, kus tööpäev algab kell 9. Meile kohe meeldib ennast piinata enne neid pühapäevaseid vahetusi. Seekord kuidagi oli nii, et meid oli ainult neli, tavaliselt on vähemalt kuus, seega poisid olid õues ja meie Brigiga sees ja jumal, kus neid laudu muudkui tuli ja tuli ja tuli ja me üldse vaevu saime aru, mis toimub või kellega toimub. Aga tehtud see sai ja lõpuks tuli Kristin ka klubisse, nii et tutvustasin talle inimesi ja näitasin klubis ringi, sõime kõhud täis ja läksime minema.

Meie plaan oli viia auto tagasi renti ja siis minna pediküüri, tore tüdrukute aeg koos. Brigi ei liitunud meiega, sest uskuge või mitte, ta pole kunagi pediküüris käinud ja talle ei meeldi see. Veider.

Küll aga grupeerusime me hiljem ja läksime sushit sööma, Izzibani, kohta, mis ilmselt võtab enamuse mu rahast siin Vero Beachil. Tegime kokteile, sõime sushit, rääkisime juttu ja tulime koju tagasi, vaatasime 90days fiance uue osa ära ja lobisesime mitu tundi ja kui Kristin ütles 22.30, et ta tahaks McFlurryt, panime autole hääled sisse ja läksime McDonaldsisse jäätist sööma.

Esmaspäeval olime me planeerinud väikese veeskuutritega sõitmise Fort Pierces. See oli tegelikult minu kingitus Brigile juba tema sünnipäevaks, aga me polnud siiamaani sinna jõudnud. Haarasime Kristini ka kampa ja saigi tehtud. Halb üllatus oli see, et me pidime tegema endale mingi loa ja see tähendas mingi eksami tegemist ja selleks me küll selles kuumas valmis ei olnud, aga läks veidi üle poole tunni ja sai lahendatud. Saime oma skuutrid kätte ja läksime vee peale hullama.

Pärast rallimist läksime lähedalasuvasse randa, väljas oli mõnus soe ilm ja kuigi me vette ei läinud, siis jook maitses hästi, seltskond oli ju väga vahva ja päev läks aina paremaks.

Edasi läksime me koju, pessu ja riideid vahetama, et minna kella seitsmeks bowlingusse, meie kolm ja viis meie töökaaslast liitusid ka. Kui esimene mäng oli veel vähegi arusaadav, ma näiteks võitsin viimase viskega lihtsalt kõiki, kolme punktiga vaest Baldwini, kes arvas, et ta on kindel võitja, siis edasi läks nii lappesse, jooke ja sööke oli rohkem kui meid ja pallid läksid raskeks ja mis seal skooridest sai, ma isegi ei tea, aga väga vahva oli. Pärast läksime veel teiste majja edasi, mängisime Brenda koeraga, tantsisime, Brigitta lõhkus paar klaasi seal ära ja tantsisime poole ööni.

Teisipäeval käisin ma hommikul juuksuris, mille aeg mul oli juba kolm kuud tagasi pandud, sest mu juuksur oli lapsehoolduspuhkusel ja ma ei teadnudki veel, et Kristin tuleb, nii et ei hakanud muutma. Juuksuril oli beebi salongis kaasas ka, nii et sain mõnusalt teda seal kussununnutada. Lapsed on ikka mega nummid kuniks nad pole minu omad.

Ja pärast sõitsime Kristiniga koos Orlandosse, käisime sushit söömas ja oligi aeg printsess lennujaama viia. Läks seekord kiirelt see koosveedetud aeg, aga tööinimeste rõõmud, et liiga palju vabaks küsida ei saa. Loodetavasti varsti näeme jälle.

Muide, meil on koduloom nüüd, kilpkonn Gypsi. Talle väga maitseb meie pandud salat ja paar maasikat sõi ka ära, aga vot tomatid ei meeldi talle üldse. Ta elab meil maja taga, minu akna all.

Ja ma ei saa nendest vaadetest tööl kunagi küllalt, kui ilusad päikeseloojangud lihtsalt.

Ja nüüd on jäänud veel kuus päeva kuniks me empsud ja Merka siia jõuavad ja meil puhkus hakkab, juhhhuu!