Elu Ameerikas – kõik greencardist

Kuna ma ühel hetkel lõpetasin totaalselt oma päevadest ja elust kirjutamise, mõtlesin, et räägin nüüd natuke lähemalt kõigest, mis viimase kolme aasta jooksul toimunud on, just, mis puudutab minu Ameerika elu ja karjääri.

Meie esimesel suvel Nashvilles, sai minul üsna kiiresti selgeks, et ma armastan seda klubi ja tahan sinna jääda. Ma kirjutasin tolleaegsele food&beverage managerile juba mingi kolm nädalat hiljem, kas nad pakuvad sponsorshipi ka, lisaks H2B viisale, mida me hetkel tegime. Ta vastas mulle tol hetkel, et nad ei ole kunagi selle peale mõelnud, aga ta kindlasti uurib. Ma ei ole eriti selline inimene, kes jääb kellegi teise tegusid ootama, seega läksin ma ise otse general manageri juurde ja ütlesin talle, et ma armastan tema klubi ja Nashville ja kas me võiksime teha sponsori.

Mida sponsorviisa USAs tähendab? Kui ma ütlen hästi konkreetselt, siis greencardi. Ma tean mõnda firmat veel, kes meie viisa pealt läinud edasi greencardi peale ja tavaliselt sõlmitakse firma ja sponsoreeritava vahel leping, et töösuhe jätkub mingite aastate vältel, just kui tänutäheks greencardi eest. Eks sellega tegelikult kaasneb mõningaid asju veel, mõlemapoolselt, aga peamine on see, et firma teeb valitsusele selgeks, et antud töötajat on väga vaja ning töötaja saab greencardi, et riiki jääda. Sellega kaob ära see 2x aastas kolimise vajadus, mis mul hetkel H2B viisaga kaasneb.

Minu klubi Nashvilles kuulub memberitele, mis tähendab, et absoluutselt iga suurem otsus tuleb teha läbi juhatuse, üks inimene ei saa mingeid otsuseid vastu võtta. Umbes juulis lubati see teema koosolekutel üles võtta ja siinkohal ruttan ette, et novembris võeti juhatuse poolt ka vastu otsus mind sponsoreerida.

Algas lõbus aeg, kui tuli üles otsida kõikvõimalikud paberid ja kinnitused, mida juristidel protsessiks vaja oli. Ühest küljest oli tüütu, neid faile sai üleslaetud mingi 36 tükki, aga teisest küljest oli muidugi elevus, sest mu unistus Ameerikasse jääda, oli lõpuks ometi täitumas.

Sellele järgnes veel üks suvi Nashvilles, mis aga kahjuks polnud enam nii lõbus kui esimene. Sellal, kui klubiomanikud kartsid, et mina muutun pärast seda otsust laisaks, sest sain, mida tahtsin, kartsin mina ülekõige seda, et mind hakatakse ära kasutama, sest mis mul teha on, ma ju tahan seda greencardi. Kahjuks läks käiku teine variant. Hooaja lõpus me küll pidasime maha pika vestluse ja tundus, et lahkusin klubist siiski positiivse noodiga, aga tänaseks päevaks on selge, et seda see kindlasti ei olnud.

Jõulude paiku ma vist kuulsin esimest korda, et mu isa kavatseb augustis oma sünnipäeval peo asemel pere reisile viia. Olgu öeldud, et mina teadsin 100%, et ma suvel riigist lahkuda ei või, muidu ma tagasi ei saa, seda rääkisid H2B inimesed juba aastaid. Kui aga vennatüdruk jätkuvalt mind surus, et ma leian alati võimaluse, kuidas ma siis seekord ei leia, mõtlesin, et mis mul kaotada, ma uurin. Kirjutasin USA saatkonda, USA immigratsiooniametisse ja juristile täpselt sama küsimuse ja mõtlesin, et kui nende vastused kuidagi kattuvad, on mul lootust. Absoluutselt kõik kolm ütlesid mulle sama – Sa võid lahkuda riigist, kui Sa lähed oma koduriiki ja teed seal uue viisa. Jah, see on rahaline kulu, aga juriidiliselt on see võimalus olemas.

Oh seda õnne, mõtlesin, et siin ei peata mind enam miski.

Kui ma vaid oleks teadnud, kust see tagasilöök tuleb.

Siia vahele ütlen veel, et ka mu praegune töökoht pakkus mulle enam-vähem samal ajal greencardi tegemise võimalust, aga see oleks tähendanud, et ma konkreetselt lasen Nashville klubi üle, et aitäh-ei-millegi-eest-bye. Ja ma ütlesin oma klubiomanikule, et ma ei saa seda neile teha, nad on mulle vastu tulnud ja mind aidanud ja see poleks ilus. Leppisime kokku, et teen nendega protsessi lõpuni ja vaatame siis, kuidas me edasi lähme.

Järgmiseks tegin siis videokõne oma Nashville managerile, mehele, kellega ma senini olin kõige paremini läbi saanud, armastanud teda esimesest hetkest, hoidnud alati tema poolele, kui ka kõik teised olid tema vastu. Rääkisin talle selle loo ära, küsisin, kas ma võiks augustis kaks nädalat vabaks saada. Kõne toimus jaanuaris, seitse kuud enne seda, kui olukord oleks toimunud. Esialgu oli ta paljulubav, ütles, et arutleb teistega ja annab mulle teada, mina muudkui kinnitades, et see oleks mulle väga oluline ja olen kõigega nõus, kasvõi ilma vabade päevadeta töötama terve suve.

Kuniks siis ma sain temalt sõnumi, et see ei tule kõne alla ja tekitaks teistes viisainimestest kadeduse ja seda on liiga palju nõutud.

-kaks nädalat viie kuu jooksul
-ma olin kaks suve seal juba olnud, mitte niisama lambi pille
-“teised viisainimesed” olid Brigitta ja kaks uut, kes oleks uued ja ei saakski sama küsida
-ta ei pakkunud mulle kunagi alternatiivi, et teeme 7 päeva, teeme 10, teeme .. mida iganes

Täiesti juhuslikult järgmisel päeval lendasin ma Nashville, oma autole järgi ja otsustasin, et sõidan ka klubist läbi, mul polnud kaotada enam midagi. Istusin kabinetis maha mitte neid sõnumeid saatnud manageriga, vaid temast üks aste kõrgemaga ja nutsin kogu oma hinge talle välja, et palun, ärge paluge mul enam valida pere ja töökoha vahel, ma armastan neid mõlemaid ja mu eelmine töökoht sundis mind valima töökohta kõik need viis aastat. Ütlesin, et ma ei taha valida, aga kui nemad panevad mu valiku ette, pole me üksteisele hea kooslus.

Ja järgmisel päeval sain emaili: “Tänan Sind kahe hooaja eest, soovin kõike paremat ja me tühistame Su greencardi.”

Ma ei valeta, kui ma ütlen, et ma ei usu, et ma kunagi olen nii mustas masenduses olnud, kui ma pärast seda emaili olin. Nii kurb ja valus oli, et isegi pisaraid ei olnud. Esialgu. Mingil hetkel tulid need ka. Ma tundsin, et mult võeti kõik käest, mis ma olin võidelnud, mille nimel vaeva näinud, lihtsalt sellepärast, et ma tahtsin oma perega ühe nädala koos veeta.

Kui ma olin mõne aja selle teadmisega elanud, kutsus ühel päeval mu praeguse töökoha peakokk mind oma kontorisse ja ütles: “Sa oled nädal aega ringi käinud nagu keegi oleks ära surnud, räägi, mis juhtus.” Ja ma rääkisin. Ja nutsin. Ja rääkisin. Ja tal oli minust nii kahju, aga ütles mulle, et ma läheks klubiomanikuga rääkima, et tal on kindlasti lahendus.

Pärast seda vestlust ma mõtlesin, et okei, olukord on sitt mis sitt, aga ma olen tugev tüdruk ja ma leian muu lahenduse, ma olen alati lahenduse leidnud igas olukorras. Ma täpselt ei mäleta, kui kiiresti ma klubiomanikuga rääkima läksin, aga ütleme, et umbes nädal ja ma ei valeta, kui ütlen, et ta oli mu juttu kuuldes täiesti šokis. Šokis faktist, et üks klubi loobub oma töötajast nii tühise asja pärast nagu puhkus perega, šokis, kuidas kogu see väljendus toimus ja šokis sellest, et nad olid valmis minema viskama tuhandeid dollareid, mis greencardi peale juba kulutatud oldi, lihtsalt sellepärast, et keegi julges oma õiguste eest natukene seista. Rääkimata sellest, et ma olin kuu aega varem öelnud Florida klubi greencardi pakkumisele ei, et mitte Nashville klubi alt vedada.

Oh, kuidas see olukord nii kiiresti muutus.

Ja ma ei hakka üldse valetama, et klubiomanik tõesti aitas mind. Kohe. Sellel samal vestlusel istusime maha, rääkisime võimalused lahti, arutlesime, mida ja kuidas me teeme. Esimese asjana saatis ta mu HR kontorisse ütlema, et ma ikkagi tahan greencardi saada ja pangu mu nimi protsessi sisse. Järsku ei tundunudki kõik enam nii must ja valge, järjest tuli värve ellu, Florida klubi tõestas iga päevaga, et nemad ei ole üldse sellised, nagu enamus inimesi-firmasid Ameerikas. Kõik tundus paremuse poole drifivat ja etteruttavalt ütlen, et tänasel päeval olen nii õnnelik, et kõik läks just nii.

Ja augustis olin ma Türgis kogu oma perega, kus rõõmu ja nalja sai kamaluga ja kus ma nii mõnelgi korral pidin endale tõdema, et ma oleks olnud nii kurb, kui ma poleks saanud seal olla.