Elu Ameerikas – kiire hooaeg tehtud

Eilsega lõppes munadepühade trall meie klubis ja kuigi ma teen seda juba kuuendat hooaega, kipun ma alati unustama, kui õudne see nädal tegelikult on. Üldjoontes ilmselt oli seekordne nädal kuue aasta kõige lihtsam, aga me ise tegime taktikaliselt vale käigu, kui oma reedese vaba päeva asemel otsustasime tööletulekupalve vastu võtta. Nii juhtuski, et reedel töötasime me kella 23ni, laupäeval läksime kella 9st tööle, lõpetasime jälle kell 23, kena 14 tundi ilma ühegi pausita ning sellele järgnes veel kirsiks tordil pühapäeval kell 8 algav vahetus, kus me teenindasime ära 500 inimest. Kui me lõpuks 17.30 paiku koju jõudsime, vajusime mõlemad lihtsalt magama.

Aga meie munadepühad olid niiiii vahvad. Päeva päästis meie peakokk, kes läks vahetuse ajal Dollar Treesse ja ostis selle jänkukõrvadest tühjaks, nii et lõpuks olime me kõik, serverid ja kokad kõrvadega. Nagu mainisin, inimesi käis läbi 500 ringis (täpset numbrit veel ei tea), nädalavahetus oli küll pikk, aga samas nii lõbus, näiteks laupäeval oli meil elav muusika basseini ääres + merineitsi basseinis ujumas ja neljapäeval toimus meil suur karneval, jälle 500+ inimesega, kus meil oli DJ, kuus toidubussi (kas see on foodtruck eesti keeles?), kust me ise ka süüa saime, terve hunnik erinevaid lõbustuspargi sõite ja muidugi ei puudunud ka näomaalingud ja suhkruvatt.

Karneval tööl:

26.märtsil tähistasime mina ja Brigi oma viiendat sõpruse aastapäeva. Viis aastat tagasi sõitsin ma Verost Miamisse, et võtta ta lennujaamast peale ja tuua ta tagasi Verosse, tööintervjuule John’s Islandile ja noh.. ülejäänud on juba ajalugu. Igal juhul, kuna tegemist oli siiski juubeliga, otsustasime me seda korralikult tähistada ja saanud töölt loa, broneerisime endale väga vahva hotelli Tampas, mis on meie juurest nii 2.5 tundi autosõitu diagonaalis ülessuunda. Me polnud seal kumbki kunagi väga käinud, nii et nautisime täiega. Alustuseks tegime lõunasöögi American Socialis, mis on Floridas üsna populaarne restoran ja see asus jõekaldal, ilm oli imeilus ja söök/jook maitsesid hästi.

Esimesel päeval otsustasime minna välja, ilusale õhtusöögile ja peole ja kuidagi läks nii, et me jalutasime 2 minutit restorani ja sealt 2 minutit klubisse ja sealt jälle 2 minutit tagasi hotelli, mis tegi kogu õhtu väga mugavaks. Restorani valikuks sai Haiku, kus lubati sushit ja käsi südamel, ma arvan, see oli mu elu kõige värskem sushi, ma ei oska seletada, see maitses hoopis teistmoodi kui tavaliselt, kui ma seda söömas käin. Kokteilid olid ka väga põnevad ja maitsvad.

Ja, ma vahetasin vahetult enne minekut kleidi ära, sest ma ei saanud kingadega minna, sellest räägin kohe lähemalt, miks.

Niisiis, restoranist läksime me edasi klubisse, mis oli kahest toast koosnev, üks sees, teine pooleldi väljas, erinevad DJd ja muusikastiilid. Me sattusime kokku Alaneiga, kes on meie manager ja tema õe Alesiaga, kes oli meie kapten John’s Islandil ja me tegime liiga palju tekiilashotte ja neil polnud soola, nii et jah, oli väga tore õhtu.

Kui te arvate, et ma olin hommikul elus, siis te eksite. Ma ei hakka isegi ilustama, kui mitu korda ma vannitoas oma sisikonda välja oksendamas käisin ja kuidas ma voodis värisesin nagu oleks maailmast kogu soojus kadunud. Pärast mitmeid tunde suremist ärkas lõpuks Brigi ka üles ja toetas mu surmaolekut veidi. Oleks ma kodus olnud, ma poleks ilmselt terve päeva voodist välja tulnud, aga kuidas reisil siis nii saab, eksole.

Seega ajasime me ennast hotellitoast välja ja sõitsime St Pete linnakesse, mis oli umbes 30-40 minutit sõitu ja valisime seal kena mereäärse brunchi koha, et head sööki ja jooki nautida, aga ma jõin mingi neli coca-colat ära ja ei tulnud seda elu ikka kuskilt.

Edasi plaanisime me minna randa ja see oli päris hapu plaan, sest me ei kujutanud ette, kui täis võib üks linn ja rand inimesi olla. Me hakkasime parkimiskohta otsima 51selt tänavalt ja leidsime selle tänavalt number 2. Kusjuures, ma lõpuks lihtsalt manifestisin, et davai, enne kui see tänav otsa saab, me leiame koha ja me leidsimegi, üks tänav enne lõppu.

PS! Selle kollaažipildi peal, kus on zzz mu pea peal, ma päris tõsiselt magasingi. Mul oli nii halb olla lihtsalt.

Hiljem sõitsime Tampasse tagasi ja otsustasime veidi linna peale jalutama minna. Brigi teadis, et seal peaks olema kuskil Riverwalk ja nii me seda leidma hakkasimegi. Plaanisime ka õhtust süüa jõeäärsel alal, aga me ei pannud tähele, et see juba kell 21 kinni pandi ja me 20.30 alles jalutama hakkasime. Nii läksime ka teisel õhtul tagasi American Socialisse, sest see oli keskööni lahti. Aga kuna menüü oli teine, oli tunne nagu oleks mõnes muus restoranis.

PS! Kui me jõe äärde jõudsime, ütles Brigi ülisiiralt “Äh, see näeb välja nagu mingi russia.” Ja tõesõna, nagu Narvas oleks ja vaataks üle jõe Venemaa poole.

Kolmanda päeva hommikul me saime isegi hommikusööki hotellist, sest me panime äratuskellad. Kui kõhud täis, pakkisime asjad kokku, tagasi autosse ning sõitsime Clearwaterisse. See on jätkuvalt minu lemmiklinn Floridas ja kuidagi eriti südamelähedane, nii, et kui Briks välja pakkus, et me võiks sinna minna, hüppas süda sees rõõmust. Siht oli meil üks – rand ja pruuniks. Muidugi, kuna märtsi lõpus on Floridas absoluutselt terve riigi koolilapsed, oli see rand täielik kaos ja kuna me oleme megayolod omast arust, jäime me sinna neljaks tunniks. Te ei taha teada, mis värvi me kojujõudes olime ja ajalugu vaikib.

Lõpuks jõudsime mingi 21-22 ajal alles koju ja kuigi sõit oli pikk ja väsitav, oli megatore nädalavahetus jälle läbi elatud.

Mõni aeg enne Tampa reisi, käisime me ka päevareisil Melbournes, mis on tunni aja kaugusel meist. Meil oli sinna asja ja ühendasime kasuliku meeldivaga ning käisime katuserestoranis, mis oli ilmselt meie “karjääri” üks kohutavamaid kogemusi, lihtsalt kõik läks valesti. Alguses ma plaanisin isegi sinna kirjutada, aga teate, new year, new me, pole vaja negatiivsust laiali pritsida, piisab meile endale teadmisest, et me ei taha sinna kunagi tagasi minna ja et kõik inimesed ei ole serveriteks mõeldud.

Kaks nädalat tagasi reedel sõitsin ma West Palmi, mis on tund ja 20 minutit minust lõunasse, sest Eestist on Florida ilma nautimas Kelly ja lapsed ja me polnud Kellyga väga kaua näinud, lausa nii kaua, et väikest tüdrukut nägin mina täitsa esimest korda. Meil oli väga lõbus päev, käisime mänguväljakul mängimas/ronimas/jooksmas, tegime pikniku, käisime Starbucksis ja mingis nunnus linnaosas jalutamas ja vahelduseks oli see uus energia ja uued jututeemad täitsa mõnusad.

Ja ühel esmaspäeval käisime me neljakesi, mina, Brigi, Baldwin ja Sam mängimas bowlingut. Me tahtsime tegelikult minna tuletõrjujate laadale, mis on Vero Beachil aasta suursündmus, aga ilm rikkus meie plaani totaalselt, väljas sadas paduvihma ja müristas ning laat tühistati ära. Nii et bowling oli meie plaan B. Üritasime “paaridevahelist” võistlust teha, aga me enamuse ajast olime nii kobad, et võistlusest suurt ei tulnudki midagi välja.

Mingil hommikul kutsuti meid tööle, aga töölejõudes selgus, et meid ei ole üldse sinna vaja, seega me läksime hoopis hommikust sööma ja leidsime ühe täiega laheda restorani, mis oli nii omapärane, et seda saab seletada ainult piltide abil.

Nüüd alguses väljahõigatud teema, miks ma ei saanud kingadega peole minna. Nagu kõik juba teavad, ma murdsin oma hüppeliigese ära, nüüdseks juba 2.5 aastat tagasi ja enamuses on paranemine olnud hea, aga on teatuid hetki, kui ma kipun ära unustama, et tegemist on opereeritud jalaga ja teen midagi nii lolli nagu näiteks lähen randa 10 kilomeetrit jooksma, sest miks mitte. Ühel laupäeva hommikul ma ärkasin nii tigedana, terve maailma peale ja otsustasin, et ma lähen randa natukeseks, närve rahustama. Lõppes see kaks tundi hiljem, kui ma olin ära jooksnud 10km, põlenud totaalseks vähiks ja janu kätte suremas. Aga viha oli kadunud, nii et hea seegi, eksole.

Järgmised kolm päeva ei saanud ma üldse kõndida ja järgmised kaks nädalat istusin ma iga päev jääkott jala peal, täiesti soe peast

Ja lõppu hunnik üksikuid toredaid pilte:

Järjekordne laste sünnipäev, kus me töötasime, 30 megamöllus last kolm tundi järjest.

Jumal, kui ekstra see kleit oli, aga kuiiiii äge.

Meil on Brigiga “tervislik elu” sünnipäevapeoni, see tähendab, et me ei telli Dominosest pizzat, ei lähe McDonaldsisse ja ei joo alkoholi. 10 päeva oleme seda teinud, 12 veel, ja peamine tõdemus on, et pagana odav on väljas söömas käia, kui ei joo. Haha. Kuigi Outback Steakhouses oli nii raske mitte jooke tellida, nende joogimenüü on niiiiii njom njom.

Üks õhtu käisime Markiga söömas sushit ja kuna neil olid kõik magustoidud otsas ja meid visati sealt välja ka, läksime hoopis Kilwinsisse jäätist sööma. Kui muidu on Sweet Kissis paremad jäätised, siis sidruni sorbee on Kilwinsis lihtsalt linna parim.

Kui me veel jõime, käisime me mitu nädalat järjest Post&Vines, kus me muidu üldse kunagi ei käi, aga ei pidanud pettuma, joogid olid head, söögid samuti ja teenindus 5+. Ja seal kõrval asub Blue Agave, kus on kohe kindlasti linna parimad margariitad.

Emil oli sünnipäev ja ta on maailma suurim Yoda fänn, see on see rohelise näoga elukas. Mingil hetkel olin mina ka suur suur fänn, seega ma sain oma eksilt selle suure kaisuka kingituseks, aga kuna me läksime mingi kuu aega hiljem lahku, ei tekkinud mul kunagi mingit emotsionaalset sidet temaga ja nii kinkisin ma ta hoopis Emile, kes armastab teda palju rohkem kui mina.

Mingil õhtul oleme siin lausa Grind & Grapes käinud ja vaatan, et ka ühel teisel õhtul oleme me välja jõudnud. Siis me jõudsime isegi öösel iHopi, mis on minu meelest nii tore purjus/piduliste traditsioon.

PS! Seal on alati nii külm, sellepärast me olemegi tekiga.

Pedroga käisime ka ühel õhtul Post&Vines, ta polnud seal kunagi käinud ja ma armastan seda kohta, nii et jah.

BeReal on selline app, kus üks kord 24 tunni jooksul tuleb teavitus ja tuleb teha pilt sellel hetkel, mida teed, kellega oled. Ja ma armastan seda, ma nii tahaks, et rohkem inimesi seda kasutaks. Ja mu vaesed töökaaslased peavad kõik sellega kaasa tulema, sest kui ikka tuleb teavitus keset tööpäeva, siis kõik naeratama ja teeme pildid ära. Brigi muidugi peab enamuse peal olema, haha.

Huvitavad kohanimed Wazes.

Ükspäev oli meil nii ulme päev tööl, jumal mäletab, miks, aga Kenny käis poes ja tõi meile RedBulle ja isegi mina, kes ma energiajooke ei joo (ei maitse), jõin ühe purgi rõõmuga tühjaks ja siis hüppasin terve õhtu ringi nagu Duracelli jänes. Kofeiin mõjub mulle nagu narkomaanile narkootikum, tõesõna.

Trennis käime ka, ausõna.

Eelmine nädal Kenny tegi graafikut ja huias mu nii ära, et ma pidin pühapäeval tulema tööle kell 7. Saate aru? Kell seitse hommikul. Ma olin nii done eluga, ma ei rääkinud mitte kellegagi, ma lihtsalt eksisteerisin. Kõik teised olid jamaikalased, ma ei kuulnud mitte ühtegi ingliskeelset sõna ka esimesed paar tundi. Meil polnud nõudepesijat ja nii hakkas üks jamaikalastest lihtsalt ise nõusid pesema. Kokal hakkas must kahju, tegi mulle french toasti, mida ma isegi ei söö, aga kas mu kõht oli nii tühi või ta tegi selle nii hea, aga söönuks ma sain. Ja õnneks lasti mind pärast lõunasööki koju ja öeldi, et õhtuks tagasi tulema ei pea.