Elu Ameerikas: Karantiini lõpp või mitte nii väga?

Viimases sissekandes mainisin, et meil puudub täpne informatsioon selle kohta, mis meist pärast reedet edasi saab ja kuna nüüd on info olemas, on jälle põhjust kirjutada. 

Teisipäeval käisime neljakesi tüdrukutega jalutamas, keegi ei tahtnud minna, aga lõpuks läksime kõik, üksteist motiveerides. Olime hea tiiru juba ära käinud, kui otsustasime seda veelgi pikemaks venitada ja lippasime natuke kauem. Väljas oli hästi udune ilm, nii et tavapärased ilusad vaated jäid seekord kahjuks kõik ära. 

Pärast jalutust otsustasime Brigittaga poodi minna ja sel ajal, kui me seal olime, ilmus välja Joe, kes on siis siinse koha HR manager ja mis kõik muud ametinimetused tal ka poleks, hunt üheksa ametiga, ilma naljata. Välja ilmus ta üksnes selleks (kell oli 18.30), et öelda, et järgmisel hommikul kell 9 peame me kõik tööl olema. Ei huvitanud kedagi enam meie karantiin, ei huvitanud teda fakt, et võiks teada anda veidi varem kui 12 tundi enne, ei huvitanud teda seegi, et tal lubatud shuttle teenust pakkuda pole. Ah, teil kaks autot, tulge nendega, mahute ära. 

Seega kui me poest tagasi jõudsime, oli meeleolu üsna matuseline, sest meil olid lausa reedeks plaanid tehtud, kartsime, et äkki nädalavahetuseks pannakse tööle, aga vot reedet ei oodanud küll keegi. Hea pauk. 

Selle peale otsustasime grillida ja viimase õhtusöögi perena koos teha, lisaks joogid puhkuse lõpetamiseks ja oli täitsa tore õhtu. 

Reede hommikul oli kõik see mees juba enne kaheksat mööda maja ringi taterdamas ja plaanipäraselt umbes 8.50 paiku istusime siis autodesse ja läksime tööle. Esialgu istusime kuskil ruumis, täitsime pabereid mingi elukoha reeglite, suitsetamise, COVID-19 kohta ja igasugune muu paberimäärimine. Natuke hiljem jagati meid gruppidesse, mina, Brigitta ja Reelika jäime kokku ja Joe tranfeeris meid edasi housekeepingu manageri, Beni, juurde, kes viis meid hotellitubadesse ja ütles, et okei, need on vaja korda teha. Kõik.

Ei mingit infot. Isegi mitte vahendeid, millega koristada. Leidsime sealt mingi Jamaica kuti, kes ütles, et ta seda sama nalja juba esmaspäevast saadik teinud. Tasapisi siis saime igasugused vedelikud, et pesta ja nühkida, ma triikisin voodite ümber olevaid “kardinaid,” Brigitta möllas tolmuimejaga, Reelika vannitubades, no ma ei tea, ei olnud väga meeleolu selleks. Keegi täpselt midagi aru ei saanud, meie ei saanud, manager ei saanud. Lõpuks selgus üleüldse, et need toad, mida me tegime, tuleb hüljata, sest sinna tulevad vaibapesijad (?????) ja me ei tohi seal enam kõndida. Aga ei, pole probleemi, transfeeriti meid hoopis teise majja, et vot, siin on ka toad, tehke neid siis hoopis. Toad olid täis asju, mida sinna vaja ei olnud, pooled linad-padjad-tekid puudu, ei mingit juhendamist, tehke midagi. Ausõna, sorry nende klientide ees, kes sinna lähevad, sest no ei palgatud meid seda tööd tegelikult tegema. 

Erinevalt John’s Islandist, kus firma tegi meile nii lõuna- kui ka õhtusöögi, Spruce Point süüa ei paku. Tasuta vähemalt mitte. Seega, me teadsime, et me peame hakkama menüüst tellima ja saame mingit töötajate soodustust, aga antud hetkel polnud ju köök isegi lahti ja meie ka polnud valmis üldse tööle minema, et mingit toitu kaasa teha ja organiseerida, ühesõnaga, olime me üsna nõutud seal ja küsisime, et mismoodi lõunaga üldse saab.. Lubati siis väga pikkade nägudega, et okei, täna teeme teile süüa ja heideti seda isegi pärast ette (andsin teile ju süüa, peske siis vähemalt lauahõbe ära), aga toit oli aus ja maitsev ja ei saa üldse kurta.

Kuna meid nii ootamatult tööle peksti, ei teadnud me, kui kaua me seal olema peaks ega seda, kas me järgmine päev tulema peaks ja lubatud graafikut ei paistnud ka kuskilt tulevat, et infot saada. Etteruttavalt ütlen, et see reedel lubatud välja prinditud graafik ei ole välja prinditud ka mitte kolmapäeva õhtuks. Lõpuks siis meie üsna vingus nägude peale lubati meid enam-vähem kell 18 õhtul ära ja lubati isegi vaba nädalavahetus meile. Siinkohal tasub mainida, et ilmselt mitte nii väga meie pärast kuivõrd sellepärast, et ükski manageridest ei tahtnud ise nädalavahetusel kohale ronida. 

Mis iganes see põhjus oli, ei huvita, meie otsustasime õhtuks minna Taka restorani, mis on Boothbay Harboris asuv ja tehti reedel esimest korda see hooaeg alles lahti. Ja olgugi, et elamus ei olnud just kõige toredam (aga sellest nende managerile rääkides teenisin endale tasuta õhtusöögi), joogid olid veidrad, söök oli täitsa alla igasuguse arvestuse ja minu söök veel vale ka, siis seltskonna mõttes oli vahva kodust välja saada ja ausalt öeldes see tööpäev oli ka olnud lihtsalt 9 tundi stressi. 

Laupäeval magasime pikalt, ma lausa 11.5 tundi. Kuskil lõunapaiku otsustasime Brigittaga, et lähme Walmarti-Targetisse, töö jaoks pükse ostma, sest ega neid ka siin ei anta (tuletan meelde, John’s Islandil anti meile põhimõtteliselt 3 täiesti erinevat uniformi + seda mitu tükki, kus rohkem töötasid). Kuna me aga kogu aeg olime sõitnud ainult ühes suunas poodidesse, mõtlesime, et savi, sõidame siis hoopis üles, Maine pealinna Augustasse. Mõeldud, tehtud.

Kõige pealt käisime Targetis, kus kõik riietusruumid olid suletud, seega meil ei jäänud muud üle, kui proovida neid pükse lihtsalt olemasolevate pükste peale ja hinnata pilguga, kas suurus sobiks. Ei sobinud. Niisiis sõitsime Walmarti, vahepeatusega autopesulas, kuhu ma jätsin küll pool oma hinge, sest ma niimoodi röökisin, ma pole elusees sellises pesulas käinud. Kohe alguses oli väga veider, seal oli mingi suur “kanal,” kuhu sisse ma pidin oma ratta ajama ja siis see kanal muudkui tõmbas autot edasi ja vahtu lendas ja svammid möllasid ja kõik oli pime ja midagi ei saanud aru. Õudne. Õnneks saime tasuta tolmuimeja ka, nii et tõmbasime auto puhtaks ja sõitsime edasi. Esimest ja viimast korda. 

Lõpuks siis jõudsime Walmarti, kus sarnaselt Targetile ei olnud riietusruume, aga meil juba olid trikid selged, seega läks sama stsenaarium uuesti käiku ja püksid ostetud saidki. Ja siis mõni üksik asi veel. Edasi sõitsime me Tap Roomi nimelisse pubi-baar-restorani, mida me enne möödasõites nägime ja kui meile öeldi, et lauda peab ootama 45 minutit, siis see isegi ei heidutanud, sest ajee, lõpuks keegi teenindab meid. Seega tegime aega paremaks mööda linna jalutades, pilte tehes, ilma nautides ja juttu rääkides ning kui me tegelikult üle tunni juba oodanud olime, saime lõpuks ka sisse. Teenindaja oli megavahva, toidud olid väga head, tellisime nachod, friikad, kananaggitsad ja kanatiivad. Muidugi pool pakkisime kaasa ka. Jõime mingeid vahvaid kokteile ja kogu õhtu oli väga tore, mul oli väga hea meel, et me läksime. 

Pühapäeval molutasime me ka pool päeva maha ja otsustasime õhtupoole, et lähme istume kuskil ja teeme mõned joogid, et siis on jälle tuju hea. Nii läksime me Boathouse restorani, mis on ka Boothbay Harboris ehk umbes viis minutit meie majast ja läksime külma trotsides lausa katusele istuma ja noo.. päris külm oli. Aga vaade oli super ilus ja toit oli siuke meeh, aga margariita oli nom. 

Ahjaa, too õhtu, kui me Takas käisime, siis me leidsime selle kõrval asuva jäätisekohviku ja kes tunneb mind, see teab, mina ilma jäätiseta ei lähe. Esimene kord võtsin apelsini-šokolaadijäätise, ime ime ime hea ja nüüd käisime sealt uuesti läbi, saime seekord tasuta jäätist ja me päris täpselt ei saanud küll kumbki aru, miks, aga tasuta jäätis – see ju veel parem. Sel korral võtsin mingi sidrun-waferi jäätise ja see oli küll väga sidrunine, aga veidi veider. 

Esmaspäeval siis kella üheksaks marssisime me kõik see mees jälle tööle. Mina küll vaid 20-minutiks, sest siis järgnes vestlus minu kalli ülemusega, kes reedel küll ütles mulle, et mu viisa on korras ja kinnitatud, aga esmaspäevaks pidi tõdema, et vot ups, tegelt ei olegi, nii et ma ei tohi töötada ja ta saatis mu koju. Ehk siis ma kujutan ette, et mu pealiskaudse jutu peale siinse elu kohta võib juba aimata, mis tsirkus siin toimub. 

Eks me olime veidi punaseid lippe saanud juba varem, kui sisuliselt 30le saadetud e-mailile polnud me saanud ainsatki vastust, mitte ühelegi meie küsimusele ei vastatud ning kohale jõudes selgus, kui palju asju siit “vast renoveeritud” ja kõik olemas majast puudu oli. Aga valetada millegi nii olulise kui viisa kohta, on muidugi tase. Sellesmõttes küll, et mis neil sellest, kas minu aeg riigis on legaalne või illegaalne, see ikkagi on lõppude lõpuks ju minu vastutus. 

Ausalt öeldes, tänaseks, pärast seda, kui teised on kolm päeva tööl käinud ja mina pole saanud käia, on mul isegi hea meel, et ma pole saanud. 

Näiteks: 

Neil on 80 tuba hotellis – 0 housekeepingu inimest, 2 serverit koristavad tuba. 

Neil on suur köök – 0 peakokka, 0 cooki (see on USA mõistes meie kokk) – nüüd kaks manageri küpsetavad seal köögis 

Neil on baar – 0 bartenderit. 2 serverit hakkavad seda tööd tegema, neist üks oli alguses Brigitta, kes isegi ei tea, kuidas margariitasid teha. 

Ja siis on neil restoran, kus neil on 9 serverit, kellel polnud tänase päevani õrna aimugi, kuidas arvuti töötab või mis üldse menüüd on. 

PS! Homme tehakse restoran ja hotell lahti ning laupäeval toimuvad seal pulmad.

Rääkimata kõikidest nendest kordadest, kui öeldakse, et ah organiseerige see ära ja meil pole aimugi, mida organiseerida või mida seal vaja võiks minna või kuhu panna asjad, mis laiali on. Lisada siia endiselt täieliku jamana serveeritav “lõunapaus,” kus näiteks eile neile visati ette 16 viilu saia, natuke liha ja kaks kapsapead. Üheksale inimesele, kellest osa on täismehed ja nad kõik töötavad 9-tunniseid tööpäevi.  Kõige tipuks võiks siis lisada juba alguses mainitud “lubatud graafik reedel,” mis täna küll arvutiekraanile korraks pandi, aga see on ka kõik + lubatud shuttle, mida lihtsalt ei ole + lubatud serveri töökoht, mida pole saanud senini teha.. ühesõnaga jah. Viisakaks jäädes, pisut organiseerimata üritus on siin. 

Enne, kui keegi midagi kobiseb, et miks me üldse siia tulime, siis sellepärast, et Stefan juba eelmine aasta oli siin ja tundus usaldusväärne koht, kus keegi on juba olnud. Tänaseks päevaks ütleb isegi tema, et see on lollus, mis siin toimub. Näis, mis edasi. 

Lõpetuseks veel eilne mu jalutuskäik, tegin lausa 7km ringi (mis lagedal maal võrdub umbes 10km’ga) läbi metsade ja linna ja meil see lõpusirge on 740 meetrit täiesti ülesmäge ja kuigi ma nii palusin Brigittat, et ta mulle alla autoga vastu tuleks, siis ta ei tulnud ja käskis mul rühkida.