Elu Ameerikas – kaks nädalat uues töökohas
Täna tähistatakse USAs Tänupühasid ja ma pean ütlema, et kuna tegemist on üsna uskliku riigiga, siis see püha on neile väga väga oluline (lisaks jõuludele ja munapühadele). See väljendub enim näiteks reisijate hulgast lennukites, suletud kohtades, nagu ma eelmisel aastal mainisin, isegi Walmart pandi selleks päevaks kinni ja restoranid on ka enamuses suletud, hullumeelses liikluses päev enne ja selles, et mulle tundub, et USAs tullakse peredega enim kokku just tänupühadel, mitte jõuludel, nagu Eestis. Ma ei ole seda püha kunagi väga oluliseks pidanud, sest lõppude lõpuks on see seotud ikkagi Jumala ja tänulik olemisega ja eestlased on ju teadatundud ateistid. Küll aga täna hommikul võtsin ma endale selle hetke, et mõelda, kui palju üle on mul hetkel tänulik olla ja ausõna, viimased kümme päeva on olnud mu elus selline ülesmäge Ameerika mäed, sõna otses mõttes, et emotsioonide virrvarr lööb üle pea juba kokku. Öeldakse ju, et lõpuni ainult häid uudiseid ei saa ja nii tekib ikka see hirm, et millal roosa mull puruks lüüakse.
Aga mitte sellest ei tulnud ma siia täna kirjutama.
Oleme nüüdseks uues töökohas olnud kaks nädalat ja kui ma pärast kolme päeva ütlesin, et koht tundub imeline, siis pärast kahte nädalat ma ütlen, et see on koht on rohkem kui imeline. Nagu ma hiljuti mainisin, mu ajalugu erinevate uute kohtadega on olnud üsna kirju ja ma olen üsna kergelt pea selga viskaja, kui mulle midagi ei meeldi. Ja Quail Valleys ei ole mul mitte midagi, mis mulle ei meeldiks. Alustades juba kõige tipust, meie general manager on maailma kõige armsam mees, meie osakonnajuhataja on maailma kõige naljakam manager, terve meie osakonna managerid on täielik huumorikool ja kõik kaastöötajad on lihtsalt koomikud. Kõik vahetused mööduvad linnulennul, nagu Brigi ütles, pole tunnetki, et teeks tööd. Muidugi, eks praegu pole veel hooaeg peal ka ja ongi rahulikum, aga isegi eile õhtul, kui meile kahekesi jäeti terve põrand ja meil käis sealt korralik hunnik inimesi läbi, ei olnud õhtul sellist väsimust nagu näiteks John’s Islandil alati oli.
Lisaks sellele, et me töökaaslased on super naljakad, on nad ka super abivalmid. Näiteks üks päev Brigi käis autoga hommikul tööl ja ütles mulle pärast, et kuidagi naljakalt aeglaselt läks käima auto, aga kuna lõunal läks kenasti, siis ma rohkem selle peale mõelda ei jõudnudki. Õhtul, kui oli aeg koju minema hakata, tegi auto ainult krr-krr-krr ja tööle ei läinud. Ma siis kõndisin sisse tagasi, ütlesin Denroyle, et palun tule aita ja viie minutiga oli juba ta auto minu oma kõrval, kõik tööriistad mööda maad laiali ja tema minu aku kallal. Esialgu saime küll auto tööle tagasi, aga selge oli see, et see on iga kord hing kinni auto käivitamine, et kas seekord läheb või mitte. Seega järgmisel päeval käisin läbi AutoZonest, kus kiire akutest näitas, et selle kastiga on kaputt, viipasin läbi oma kaardi (mõne pisaraga), vahetati kiirelt ära ja saigi toyotakene jälle tiptop poisiks.
Esmaspäeval toimus meil tööl mingi orientation, kus jagati süüa ja juua ja peeti kõnesid. Kõik oli väga vahva ja löbus, söök maitses hästi ja vein veelgi paremini. Selles mõttes veidi oli kahju, et eks ikka hängisid need inimesed koos, kes üksteist tundsid (ja meie ju suurt ei tunne kedagi veel), aga paar uut inimest nägime ka ära ja kõik need kõned vähemalt minu panid küll tundma, et see on selline firma, kus võiks töötada väga pikalt. Põhivennad seal olidki 10, 12, 15, 17, 22 aastat seal töötanud ja üle 40% töötajatest on töötanud kauem kui viis aastat (töötajaid on kokku 330, nii et tehke omad arvutused). Ma ei tea, kas see on Eesti mõistes kõva sõna, aga arvestades, kui tihti USAs vahetatakse töökohti, tundub see mulle väga ulmeline.
Ja kui tööjuttudelt nüüd edasi liikuda, siis Thanksgivingu pühade raames, kui nii võib öelda, korraldavad päris paljud ameeriklased ka Friendsgivingu ehk sööma-joomapüha oma sõpradega. Ma olen sellest varem kuulnud, aga mind pole kunagi kuskile kutsutud, nii et kui sel korral Raquel mind enda juurde kutsus, olin ühtäkki nii rõõmus kui ka põnevil, et ma kellegi jaoks olen nii oluline. Toimus see tema majas, õnneks pool seltskonda oli kõik John’s Islandilt, nii et ma ei pidanud ennast tundma kui üleliigne ning lisaks oli tal koer, nii et jah, ma olin väga rahul.
Kuna meil on siin olnud ka tohutult palju vaba aega (mu manager Nashvillest isegi kirjutas, kas me üldse kunagi töötame, kõik pildid on baila baila), oleme ka Brigittaga veetnud aega koos.
Kaks korda oleme käinud uues restoranis, mis Veros alles kaks nädalat avatud olnud, Mehhiko restoran Casa Amigos. Me saime kohe esimesel korral ühe serveriga sõbraks ja kui me küsisime, kas neil Happy Hourit ei ole, tuleviku mõttes, tuli teenindaja kahe tekiilashotiga tagasi ja ütles “now you’re happy, now it’s happy hour.” (-nüüd olete õnnelikud, nüüd on happyhour). Margariitad on super maitsvad, toidud suured ja head, churrod parimad. Loodame, et läheb restoranil hästi siin.
Ühel päeval käisime ka rannas, lihtsalt sellepärast, et me elame Floridas ja see on veider, kui me ei käi rannas. Mina ise tegelikult rannafänn jätkuvalt ei ole, ma eelistan iga kell basseini ääres olla, aga seda pole ka rohkem kui ühe korra siin teinud.
Ühel reedel käisime ka väljas, alguses pidime töökaaslastega minema, aga saatuslikuks sai see, et me ise tööl ei olnud ja kellelgi meie numbreid ka polnud ja lõpuks kõik hakkasid kartma jne, nii et me olime enamuse õhtust kahekesi ja lõpus liitus Richard meiega, käisime koos tantsimas ja siis kell kaks öösel hoopis ihopis söömas. Meie jaoks oli tegemist väikest viisi tähistamisega, aga sellest kõigest räägin kunagi hiljem, kui aeg rohkem sobilik selleks on.
Eelmisel esmaspäeval pidime minema HR kontorisse, et oma pabereid allkirjastada, aga kuna mingi kommunikatsiooniprobleem tekkis (see tekib siin kogu aeg), ei olnud see tädikene meie jaoks üldse valmis ja käskis meil paari tunni pärast tagasi tulla. Me endale mitu korda öelda ei lasknud, tõmbasime selle peale hoopis Mulligansi margariitasid jooma. Lõpuks otsustasime lõunat ka süüa, sõin mingit eriti imelikku tuna-poke-mingit-sarnast kaussi, mis tegelikult oli üsna okei, aga uuesti ei ostaks. Ma arvasin, et tuunikala on seal peal toores, aga nad olid teda ikkagi küpsetanud ja siis läks kuidagi imelikuks. Aga ilm oli ilus, vaade on sealt linna restoranidest raudselt üks parimaid ning joogid maitsesid ka hästi.
Üleeile õhtul käisime me kinos, aga kuna me ei saanud kokkuleppele filmi osas, läksime me vaatama erinevaid filme. Nii sai minu filmiks “Till.” Ma väga ei süvene kunagi, mis filmidega tegemist on ja nii ka seekord, imdb skoor oli hea ja tutvustus tundus ka tore, et saab nutta, nii et läksin. Jeerum, see oli tõsielul põhinev, rääkis mustade ja valgete ajaloo põrkumisest ja ma vist nutsin pool aega seal. Pärast filmi ma muidugi lugesin ristirästi läbi selle loo, millest see film rääkis ja mul läks lihtsalt süda pahaks. Ja eriti kurvaks teeb see, et kuigi ma ise tahaks kogu aeg mõelda, et see nahavärvi teema ei ole nii hull, siis ma tegelikult ju tean ja näen ja kuulen, et ikka on küll. Ja see on nii ebaõiglane.
Igal juhul.. Ma vaatasin, et jaanuaris linastub film Inglismaal, nii et äkki pärast seda korjavad ka Eesti kinod selle üles ja juhul kui nad seda teevad, palun minge vaadake.
Meil oli siin korralik uputus mõned päevad, vihma sadas alla nii palju, et teed olid läbimatud, katused sadasid läbi, autod uppusid ja golfiväljakud suleti. See vasakpoolne pilt on mu aken/uks, mul terve sein akent täis ja see vesi reaalselt tõusis veel väga palju ligemale aknale, mõtlesin juba, et pean managerile saatma sõnumi, et me upume varsti.
Ja nüüd ma vaatan, et mul on ainult terve hunnik toidupilte alles ja ma tean, et mu isa vihkab neid alati, nii et tema rõõmuks panen need kõik siia. Ja kaks korda me käisime shoppamas ka, kusjuures mõlemad korrad pärast seda Mehhiko restorani, sest samm on nii pehme alati sealt tulles ja peab kainenema enne koju sõitmist. Aga esimene kord ma proovisin hunniku “jõulukleite” ja teine kord otsisin jopet, sest ma pean paari nädala pärast külma lendama, aga sellest jälle siis, kui aeg on sobivam.
Me leidsime prügikasti kõrvalt sellise pruuni laua, võtsime kohe kaasa, sest meil polnud lauda ja tahtsime osta nagunii. Ja tellisime siis Amazonist sprei ja värvisime selle laua hoopis heledaks, et ta diivanitega paremini sobiks. Ja nüüd on meil ilus hele laud hoopis toas.
