Elu Ameerikas: Kaks kuud kokkuvõtvalt
Kuna mu arvuti on jälle katki, tavapärane jaanuari stsenaarium ja ma pole uue järele veel jõudnud (vähemalt on tänu Egertile see väljavalitud), siis elagu siinkohal Airi, kes jälle oma arvutit mulle loovutab, et ma saaks vahepeal kirjutada, et ma ausõna olen elus.
Enne ja pärast kruiisi on omajagu toimunud. Kruiisilt tagasitulles oli päris tore jälle normaalsesse ellu sukelduda, eriti mina, kes ma nii armastan tööl käimist ja hakkasin seda täiega igatsema. Tore on kogu aeg baila-baila teha, aga tahaks asjalik ka olla. Ja kuna asju, millest rääkida, on palju, siis hakkame peale sealt, kus ma eelmine kord pooleli jäin, poolest detsembrist.
15.detsembril, mis oli laupäev, käisin ma Rogersitel külas, et natukene oma väikese printsessiga mängida, kutsuga mängida ja nendega ka ärijutte rääkida. Ütleme nii, et polnud üldse sellist tunnetki, et vahepeale mitu kuud oleks jäänud, ikka täpselt sama tore. Ma näen neid klubis ka muidugi pidevalt, aga niimoodi üks ühele aega polnud veetnud. Õhtusöögiks tellisime pizzat ja vaatasime multikat ja täiega vahva oli.
16.detsembril ehk pühapäeval, tegime Brigittaga meeldiva sunday-brunchi ja pärast hoolikat valimist otsustasime minna Costasse, kus on piiramatud mimosad. Ma ei ole neid päris pikalt joonud, sest apelsinimahl on üks nendest asjadest, mis minu menüüsse väga ei peaks kuuluma ja olen eemale hoidnud. Proovisime tavalisi (vahuvein+apelsinimahl), proovisime guava ja mintiga ja läksime tagasi tavalise peale. Söögiks valisime eggs benedictid, friikartulitega, väga maitsev. Ilmaga vedas meil totaalselt, sest detsember-jaanuar-veebruar on Floridas üsna tricky, kunagi ei tea, kas saad päikest ja sooja või vihma ja külma.
Tööl toimus 18.detsembril Secret Santa üritus, mis kujutab siis endast salaja üksteisele kinkide tegemist. Loosipakid. Mina sain loosiks Alexandra, kes on üks uutest tüdrukutest ja selles mõttes oli mul suht lihtne, et me saame hästi läbi ja me rääkisime grupis palju, kes mida ootab kingituseks ja ta lobises mulle kõik ette ära. Ja ise sain kingituse Alexi käest, kellega me küll enam ei suhtle, aga varem olime head sõbrad ja ta kinkis mulle suure hunniku küünlaid, mis ma ka tahtsin ja šokolaadi. Ma kirjutasin kaardile veel ka veini, aga Alex põhimõtteliselt ei kingi kellelegi alkoholi. Üritus ise oli täiega vahva, Nicole, meie manager, oli jälle küpsetanud hunniku asju ja pärast seda, kui ma olin gigantse vahukommi ära söönud, korrutasin ma ainult omaette, et diabeet, diabeet, diabeeeeeett…
21.detsembril oli meil jumal-teab-mis-tähistamine jälle, aga välja me igal juhul läksime. Kuna mul oli vaba päev, oli mul korralikult aega ennast valmis panna, lokikesi teha ja nii edasi, tavapärane plikade värk. Öösel käisime ihopis söömas, Jack lahkelt sõitis. Kusjuures, Jack on meie ühe memberite poeg, eksole, 32-aastane vist, kui ma õigesti mäletan ja ta on hästi selline tagasihoidlik ja minu meelest oli täiega armas, et ta otsustas meiega hängimas käia, et oma sotsiaaliseerumist paremaks saada. Kahjuks aga otsustas ta meile korraliku käru keerata oma käitumisega klubis, mille tulemusena meie sisuliselt pooled tema joogid kinni maksime ja sellest ajast saadik ei taha keegi temaga enam suhelda ja ega ta vist väga meiega ka ei julge, küllap ta teab, et me teame.
Enne ja pärast, haha
 |
| Alexa ja Andras |
 |
| Oi kui hästi see burger kell kolm öösel maitses |
Jõuluaeg tööl läks üsna rahulikult, eks töötunde oli ikka palju ja ma lubasin kõigile, et kui ma eales vingun veel väheste tundide üle, tuletage mulle meelde, mis ma sellel nädalal tundsin. Meie õigel jõuludepäeval olin ma muidugi ülemõistuse kurb jälle, nii nõme on kodust ära olla sel ajal ja see iga aasta kuidagi litib täiega, et kurat, jälle ei saa perega olla. Nagu ma ka varasemalt öelnud olen, on kaks päeva aastas, kui ma kurb olen, et ma kodus ei saa olla ja üks neist on jõulud.
Igal juhul siis 24ndal me käisime Norbi ja Andrasega rannas whiteclawsid joomas, et mu tuju tõsta ja ausalt öeldes oli küll päris tore korraks mõtted eemale saada. Ise tegin kingitused Brigittale ja Airile ja Norbile ning sain mõned kingid vastu ka.
28.detsembril olin tööl hommiku-lõunasöök ja sain üsna varakult ära, mille peale sõitsin kibekähku Fort Lauderdale, et kohtuda Kristini ja Annikaga, mu tüdrukutega Pennsylvaniast. Mega mega mega äge oli neid jälle näha ja kuna me läksime Mijakosse sööma, oli veel eriti äge, sest nomnom sushi, ajee!
Ja jõuamegi omadega detsembri lõppu. Kuna ma mingi hetk käisin George palumas, et ta laseks mul üritusi ka teha, et ma tahan, siis sain seal lõpus mitme päevaga mitu üritust, neist esimene pere trivia, mis on suur suur orgunnimine ja kujutab endast siis küsimustele vastamist. See oli päris vahva, me vastasime ise ka nendele küsimustele ja tõmbas kaasa küll. Teeninduse osas oli ka megalebo, korraks tuli ainult kokku võtta ja asi ära teha. Vahva.
Ja siis muidugi 31.detsembri pidu, kuhu ma olen kõik hooajad tahtnud saada ja sel korral siis lõpuks sain ka. Minu ja Airi tööülesanne oli ukse pealt kõik klaasid ära korjata ja joogid plastikusse ümber valada ning pileteid ka kontrollida. Ehk siis, mida me kuus tundi tegime? Me tantsisime. Üks member tuli mulle isegi järgmisel päeval ütlema, et ta ei suutnud ära imestada, kuidas ma non-stop ainult tantsisin, kella kaheksast kella kaheni hommikul.
 |
| Airi oli suht keskendunud oma ülesandele |
Ja nii jõuamegi pauguga aastasse 2020, mis minu jaoks algas väga hästi ja väga rõõmsalt ja kuigi isegi pisarad olid, siis need ainult õnnest. Praegu on küll selline tunne, et 2020st saabki minu uus algus ja jääb kõik negatiivne seljataha.
Tööseltskonna ja sõpradega võtsime uue aasta vastu 3.jaanuaril, kui tööl anti korraks hingepuhkust.
 |
| Esimesel jaanuaril tööl, jõudsin kell 3 öösel koju ja olin kell 10 juba tagasi |
7.jaanuaril oli Andrase sünnipäev ja Norbi tahtis talle üllatuspeo teha ja kuna mulle sellised üllatused räigelt meeldivad, olin kohe käpp ja haarasin Airi ka kampa ja siis Ovidiu ja Cristina ka tulid ja Brigi ka viimasel hetkel. Ostsime talle hunniku õhupalle ja tegime juustuburgeritest koogi, küünlateks olid friikartulid, sest Andras on maailma suurim rämpstoidu fänn. Kogu üllatus läks täiega asja ette, ta ei aimanud midagi ja oli nii nii õnnelik.
Vahepeal me võitlesime siin korteris hullult hallitusega ka, mis oli väga stressirohke meie kõigi jaoks. Meie korter oligi esimene, aga kohe järgi tuli neid vist lausa 6 lõpuks. Seega meile tehti hallitusetõrje, aga kommunikatsioon oli nii puudulik, et kui üks ütles meile, et me saame õhtuks koju, siis teine pidi südamerabanduse saama, kui me tahtsime korterisse minna ja lõpuks sai kuuest tunnist kaks päeva, kui me koju ei saanud, aga kuna meile midagi ei öeldud, ei saanud me ka ju midagi planeerida ja ühesõnaga jah, terve hunnik äravisatud riideid ja asju ning mitu päeva stressamist selle pärast. Tänaseks on ptüi-ptüi-ptüi kõik vist korras, vähemalt pole rohkem näinud ühtegi halli piiska siin korteris, aga juba on kuulda, et ühes korteris on tagasi ja ma ütlen ausalt, et kui ma veel ühe riideeseme hallitusega leian, siis adios, mina magan edaspidi autos.
Ja siis ma vaatan, et vahetult enne kruiisi oleme me jälle jõudnud veel korra välja, et tähistada puhkuse algust. Meile tuleks anda Guinessi rekord vabanduste väljamõtlemiste eest, miks peaks reedel välja minema.
 |
| Vaadake mu tassi suurust 😀 😀 😀 😀 hahahhaa |
Järgmisel päeval läksime me Riverside parki, Airi ja Briga, kus toimus kutsude üritus. Ma olin pehmelt öeldes suremas, ma ei suutnud ei süüa ega juua, ma ei suutnud ärgatagi, Brigitta lihtsalt sundis. Ma ei tea, mis nüüd siis juhtus, et no enam ei pidanud vastu. Seega pool üritust ma vegeteerisin pooluimas ringi, aga nii palju kutsusid oli ja niiiii tore oli.
PS! Airi ja Bri ostsid õlut seal. Ma tahtsin neile sülle oksendada selle peale.
 |
| Vaadake hoolega, koer hüppab mehe seljast üles |
Koeraüritusest järgmisel päeval läksime me kruiisile, sellest sai juba lähemalt ja pikemalt lugeda.
Kruiisilt tagasitulnuna, arvake kolm korda, mis me tegime? Muidugi, me läksime välja, sest reede oli ju ometigi.
21-22.jaanuar käisime Norbiga Orlandot avastamas. Ma tahtsin tegelikult minna Clearwaterisse, aga nii külm oli siin sel ajal ja sealpool Floridat on nagunii külmem, nii et ma loobusin ja Norbi tahtis minna Miamisse, aga sellega on mul omad plaanid ja üllatused, nii et ei saanud sinna ka ja kuldne kesktee oli siis Orlando. Väljas oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii külm ja ega ma eriti läbi ei mõelnud seda asja, riiete poolest, seega mul väga soojasid asju polnud, nii et ma muudkui ostsin kakaod starbucksist (mandlipiimaga, bye laktoos) ja kannatasin seda õudset ilma. Meil oli nii tore, et otsustasime lausa üheks lisaööks jääda, sest kumbki meist ei kippunud Vero Beachile tagasi, meil oli seal oma väike magicland.
Käisime vanalinnas jalutamas, käisime kinos vaatamas filmi Bad boys, mis minu meelest oli täiega lahe, aga mu ema ütles, et võrreldes Džentelmenide filmiga ei olnud seal midagi vaadata. Me sattusime kusjuures kogemata mingisse staaritoolide kinno, kus toolid olid veeeeeel mugavamad kui Apollo staarid ja heli oli sigahea ja ekraan oli suur, seinast seina. Kusjuures, me käisime isegi jõusaalis, tublid, nagu me oleme. Ühes sushibuffees käisime ka, aga ei olnud seal midagi Mijakole vastu panna, nii et ei jõua ära oodata kuniks jälle sinna saab. Cheesecake Factorys käisime, sest Norbi lemmik maiustus on juustukook ja minu meelest just seal on riigi parimad ja see hull lausa tellis kaks tükki, sest ta ei suutnud valida. Ma vist olen omale õige kuti valinud, et kui ei oska valida, võta mõlemad, haha.
Ja ühel reedel või laupäeval, kes seda enam teab, läksime Brigittaga tegema väikseid kokteile, sest meil polnudki pärast kruiisi sellist üks ühele aega olnud koos.
Kolmapäeval käisime Emilyga lõunat koos söömas, sest reaalselt me oleme kolm hooaega koos töötanud ja me pole kunagi väljaspool tööd kokku saanud, täielik anomaalia. Jõime ühed mimosad, sõime maitsvat toitu, rääkisime kaks tundi juttu ja oligi aeg laiali minna.
Kolmapäeva õhtu veetsime Norbiga koos, käisime piljardit ja bowlingut mängimas ja tegime diili, et kaotaja teeb õhtusöögi. Meil küll tegelikult jäi seis 2:2, aga hea naine, nagu ma olen, tegin mina õhtusöögi.
Niisiis, neljapäeval oli meil ka vaba veel töölt ja otsustasime natuke mööda Vero Beachi ringi tiirutada, käisime jungle trailil sõitmas ja läksime siis Pelikanide parki jalutama. Ilm oli üle tüki aja jälle ilus ja natukenegi soe, nii et väga mõnus ajaveetmine.
Pärast käisime veel mööda poode natukene ja tulime siis minu juurde filmi vaatama ja õhtust sööma, tegin fettucine pastat alfredo kastme, brokkoli, kana ja avokaadoga. Väga nom, mu lemmiktoit, mida ma ise teen. Välja arvatud friikartulid muidugi, need on eluaegsed lemmikud. Õnneks Norbile ka väga maitses ja järgmisel päeval maitses ka Brigittale.
Meie tööl reedeti, kui me juba teame, et õhtul saab välja minnaaaaaa.. See tegelikult on täiega ohtlik, kui me reedel koos töötame, sest siis algab päev nii, et me kumbki ei taha välja minna ja lõppeb sellega, et me lähme, ilmselgelt. Sel korral me lausa läksime viie Eesti plikaga, mis on meie puhul erakordne saavutus. Käisime Blue Agaves margariitasid joomas ja nachosid söömas ja lõpetasime Filthyses.
 |
| Teksatagi gäng |
Pühapäeva hommikul käisime Norbiga poodides ja siis Applebeeses söömas, tema esimene kord, minu teine. Ja seal oli menüüs nii põnev asi nagu quesadilla burger ja viimasel ajal ma hull fänn igasugustel salsadel ja chipsidel ja selle quesadilla vahel oli ka salsa ja igast kraami, ohhh, nii hea. Hiljem jalutasime veel Riverside pargis ringi, leidsime ühe eriti armsa koha, kus pingi peal istuda ja ilma nautida.
 |
| Converse perekond |
Ja teisipäeval oli meil ka koos vaba, otsustasime selle taas kord õues veeta, sest ilmad lähevad lõpuks lõpuks ilusaks, ma ei julge ära sõnuda, see aasta on see külm nii pikalt olnud, et üldse ei taha enam. Käisime Riverside pargis piknikku pidamas ja päikeseloojangut vaatamas ning õhtu veetsime minu juures, ühte eriti mindfuck filmi vaadates, nimeks Fractured ja no tõesti, lõpuni välja ei olnud arusaada, mis see stsenaarium siis tegelikult on, Norbi arvas ühte versiooni, mina teist (ps! mina võitsin).
Ja nüüd lõpetuseks jälle terve hunnik lause-pilt hetki, millest midagi pikemalt kirjutada ei olnud, aga mis mulle on mäletamist väärt.
Valisin oma pulmakoha välja:
Tõin Brigile hommikusöögi voodisse:
Sain jõulukingituseks hiigelsuure Olafi, kes mul nüüd kogu aeg kaisus on:
Brigitta viskas mu üks õhtu toast välja, sest tema meelest ma mälusin liiga kõvasti:
Väike P käis mul tööl külas jõulude ajal:
Ja palju lilli oli meil ka tööl:
Üks memberitest tuli minu juurde ja ütles, et ma näen välja nagu miljon dollarit ja andis mulle kingituseks selle karbikese, kus sees olid küpsised ja miljon dollarit:
 |
| Õde ja vend said kokku |
Olgu tänatud mu ema, kes soovitas mul selle pusa osta, sest nüüd on see mu lemmik riideese maailmas:
Armas pilt kodust:
Vikerkaare lõpp paistis olevat just John’s Islandil ja nii oli päris tore tööle sõita ja mõelda, et just John’s Island ongi minu kullapada:
Enne jõule käisime Sasa ja Jessycaga topeltdeidil, vaatamas Frozen 2 filmi, mis on üks armsamaid filme viimasel ajal:
Ühel reedel töötasime Airiga mingil lasteüritusel, kus kogu meie ülesanne oli neile popcorni ja kõrsikuid anda ja joogipurke lahti teha. Paradiis:
See on Alen, John’s Islandi kõige tuusam server, mis puudutab iseloomu. Tööd ta eriti ei tee, aga ta on lihtsalt nii mõnus inimene. Ta oli minu kõige esimene õpetaja ka:
31.detsembril käisime Norbiga meie ametlikul esimesel deidil, mida me mõlemad ka päriselt deidiks loeme. Päris tore oli niimoodi vana aasta ära saata ja uus veelgi toredamalt vastu võtta:
Pärast uueaasta pidu tööl jagati kõik need tulukesed laiali ja ma tassisin kõik koju ja vaadake, kui mõnus ja õdus me tuba oli:
Veel üks nunnu pilt kodust:
Ja lõpetuseks, raftersi terrass John’s Islandil, nii ilus, nii ilus..
