Elu Ameerikas – kaks avariid ja tere tulemast Baby Blue

Tere,

Siin ma jälle olen.

Ma tean, et ma augustis ütlesin, et minu jaoks on blogimisega lõpp, sest ma ei tunne sellest üldse enam rõõmu ja kogu elu tundub nii tavaline, et ma ei näe mingit mõtet seda kajastada, aga nagu inglise keeles öeldakse, I can explain.. (-ma võin seletada)

Ma ei suuda sõnadesse panna seda piiritut rõõmu, mis minu sees kolm päeva oli, kui ma Mehhiko postitusi vorpisin teha. Nii põnev, nii vahva jälle kirjutada, jälle pilte kokku panna ja eriti tore oli kogu tagasiside, mida sõpradelt ja sugulastelt sain. Ja nii naljakas, kui see ka pole, ma tundsin esimene tund aega, nagu ma oleks unustanud kõik eestikeelsed sõnad ja väljendid, komakohtadest rääkimata ja kui ma siis lõpuks googeldasin, kas see sõna on tseremoonia või stseremoonia, sain ma aru, et mu aju on lõplikult mu hüljanud.

Ja ma hakkasin uuesti lugema raamatuid, mida ma päris pikalt ei teinud, ma ei tea, kuidagi mingi talveune tunne oli, megamöll käis siin ja ma ei suutnud üldse endaga tegeleda, väikest viisi mingi depressiooni laadne asi üritas mind ülevõtta.

Igal juhul, siin me siis jälle oleme ja ma üritan tasapisi rääkida asjadest, mis juhtunud on. Ma lubasin rääkida Arkansase reisist ja meie Vegase reisist ja greencardist ja asjadest, nii et jah, rääkida on, kõigest küll mitte täna, aga järjest.

Ma näiteks alustan üldse hoopis enda ja oma auto seiklustest. Suvel, juunis, samal päeval, kui ma lendasin Philadelphiasse, kaks tundi enne lendu, tagurdas üks vana naine mulle oma konksuga täiega otsa, nii et minu tagabumperil oli auk sees. Kuna ma aga olin juba puhkuse meeleolus ja lennujaama veidi kiire ka, vahetasime kiirelt kindlustuse infod ja läksime laiali. Vana naine karjus minu ja Brigi peale, miks me kihutame, meie laiutasime käsi, sest mul on esiteks, tahavaatekaamera ja ma ei näinud teda kuskil tulemas ja teiseks, oli minu jalg piduri peal ehk ma libistasin ennast väga aeglaselt sellelt parkimiskohalt välja. Kuna tädi ilmselgelt oma süüd ei tunnistanud, helistasin ma esimese asjana politseisse.

Isegi pärast 11 aastat USAs elamist, on ikka 911 helistamine suur asi, võtab käe värisema, haha.

Igal juhul, politsei ütles, et kuna õnnetus on parkimisplatsil, pole see nende pärusmaa. Tere tulemast Tennesseesse. Niisiis tegin kiired pildid veel ja läksin puhkama. Lennujaamas esitasin kindlustusse endapoolse versiooni ja nemad ütlesid, et üritavad ühendust saada teise osapoolega ja langetavad siis otsuse, kes on süüdi ja kes kui palju maksma hakkab. Ma alguses ei olnud enda õigsuses üldse nii kindel, kui aus olla, õnnetused ikka juhtuvad ja mõtlesin, et võib-olla ma tõesti magasin maha midagi. Minu kindlustus üritas tädikest kätte saada umbes nädala ja soovitasid siis ühendust võtta hoopis tema kindlustusega, kuivõrd minu oma rohkem midagi teha ei saanud. Võtsin ühendust, esitasin omapoolse versiooni.

Olgu öeldud, et see võtab iga kord umbes tund aega. Nad peavad küsima turvaküsimusi ja lindistama kõiki osasid ja kõike tuleb mitu korda teha jne. Kindlustused USAs on konkreetselt peavalu. Vähemalt autokindlustused. Igal juhul üritas siis too kindlustus oma kindlustatuid kätte saada, mida nad ei saanud ja mina helistasin neile iga 2-3 päeva tagant, kuuldes iga kord vastuseks: “Me ikka veel üritame.”

Kui kuu aega möödas oli, küsisin, et “Kaua te muidu üritate?”
Kutt ütles rõõmsalt: “30 päeva.”
Ma ütlesin: “See on täna.”
Ta muutus veel rõõmsamaks ja ütles: “Oh, on jah.. Noh, siis jäävad nemad süüdi ja lähme meie edasi.”

Halleluuja. Edasine käis väga kiiresti, auto läks Toyotasse, sain asendusauto selleks ajaks, parandus võttis lõpuks ligi kolm nädalat, läks maksma 4500$ ja läbi see saaga saigi. Jee. Palun vaadake, kui pisike see auguke tegelikult oli.

Ja siis jõuame me otsapidi jaanuarisse. Käisin mina meie Marshallsis shoppamas ja leidsin imeilusa kleidi, aga minu suurusel oli plekk peal ja ta maksis 40$ (keegi ei maksa USAs kleidi eest 40$, veel enam, kui sellel on plekk peal) ja ma panin tagasi ja tulin koju. Kodus mõtlesin mõne tunni ja otsustasin ikkagi tagasi minna, äkki saan pesus pleki välja. Jõudsin tagasi, kleiti ei olnud. Tee mis tahad. Niisiis otsustasin järgmisel päeval sõita teise Marshallsisse, mis on tunni aja kaugusel. Rõõmus meel, rõõmus tee, leidsin nii palju ilusaid asju poest veel lisaks kleidile ja olin nõnda heas tujus terve päeva.

Mõtlesin veel, et võtan Panda Expressist süüa ja lähen koju tagasi. Pandasid oli kaks tükki, ma veel valisin, kas üks või teine ja valisin esimese, et seal kõrval on frozen jogurt ka, magustoiduks. Sõidan siis mina rõõmsalt, keeran kiirteelt maha ja jään esimese ristmiku peale seisma, sest mul punane tuli ja koolibuss just tuli.

Tuletan meelde, et USAs võib 99% punase tulega paremale pöörata, kui autosid ega jalakäijaid ei ole.

Lasen siis bussil kenasti ära minna ja hakkan keerama, kui käib järsku mats ja mu auto lendab mitu meetrit edasi.

Oeh.

Tulen autost välja, vaatan enda autot, jumala sodiks, TÄPSELT SAMAST KOHAST, kus ma ta alles neli kuud enne olin ära parandanud.

Teise auto juht oli noor tüdruk, nuttis täiega, vabandas, ütles, et ta arvas, et ma läksin juba enne bussi ja ei vaadanud enam. Jääb mõistetamatuks, kuidas ma oleks pidanud jõudma enne minna, kui buss ja mina jõudsime ristmikule samal ajal, aga teine nii nuttis, et ma ei hakanud enam ülbitsema, ta veel nuuksus, et tal pole aimugi, mis ta tegema peab ja see isa auto ja mjau mjau mjau.

Ma siis aitasin ta hädast välja, vahetasime kõik andmed, ütlesin, mis ta tegema peab ja läksime laiali. Seekord mul ikka käed värisesid, see mats oli päris tugev ja ta tuli päris hea hooga ja ma lihtsalt ei suutnud ära uskuda oma ebaõnne. Autode alal targemad ütlesid kohe, et ilmselt läheb auto mahakandmisele, et raam on all kõver, kui ikka kaks matsu on ühes kohas sedasi, aga mina olin ikka lootusrikas.

Jälle sama ring, kindlustused, kõned, emailid, seekord vähemalt selle võrra oli mul lihtsam, et teine tunnistas süüd ehk ma pidin lihtsalt otsima koha, kes mu auto ära hindaks ja nende kindlustusega koostööd ka teeks.

Esialgne hinnapakkumine oli 7500$. Eelmine kord esialgne oli 2000 ja läks 4500, naersin, et nüüd 7500, läheb siis kümme. Nali naljaks, kui auto lahti võeti, oli hinnaks 13 tuhat ja kindlustus kandis auto maha kiiremini, kui ma jõudsin ee öö öelda. Nagu ma Mehhiko blogis mainisin, oli ajastus lihtsalt megakohutav, ma olin teel lennujaama, kui kõne sain ja terve Mehhiko reisi aja pidin kindlustuste, pankade ja collision centeriga kõnedes olema ja meile vahetama ja allkirjastama pabereid, et mu autot võib liigutada, kes võtab numbrimärgi (USAs käib numbrimärk koos omanikuga), kust ma saan oma asjad kätte ja et ma annan oma omanikuõigused ära jnejnejne.

Pluss sain veel neljapäeval kõne, et esmaspäeval peab rendiauto olema tagastatud. Ma jõudsin koju reede õhtul kell 21. Nii ei jäänudki muud üle, kui otsida internetist piltide järgi mingigi auto, mis meeldida võiks ja minna laupäeva hommikul sellega siis sõitma, kas päriselt ka meeldib.

Ma isegi ei tea, kuidas ma selle Nissani otsa sattusin, aga meeldima ta mulle hakkas ja meeldima hakkas just see värv, mis lõpuks ka valituks sai, kuigi ma vahepeal juba teise värvi kasuks otsustasin. Õnneks Vero Beachi müügimehed olid nii õudsed, et ma ostsin auto hoopis Nashvillest ja Nashvilles seda teist värvi saadaval ei olnud. Kõik juhtub põhjusega, nagu öeldakse, eksole. Valisin ka tutika, 2024 mudeli ja eelmise, 2021 mudeli vahel ja läksin esimese asjana muideks sõitma vanema mudeliga, aga seal oli juba eos kõik valesti, isegi pagasnikul polnud väljaspool nuppu ja nii see 2024 valitud saigi.

Niisiis esmaspäeval viisin rendiauto tagasi Enterprise, jalutasin üle tee ja võtsin Budgetist teise rendiauto. See oli ainult seetõttu, et rendihinna vahe päevaks oli 2.5x, Budgeti ja Enterprise vahel. Teisipäeva hommikul sõitsin Orlando lennujaama, jätsin rendiauto sinna ja lendasin Nashville. Õnneks, kuna ma ostsin auto sisuliselt sõbra käest, oli esindusse jõudes juba kõik minu jaoks valmis pandud ja ma allkirjastasin paberid viie minutiga. Kolm eelmist autoostmist USAs on võtnud 5-6 tundi aega.

Ja nii sõitsime me esimese asjana rõõmsalt 12 tundi koos, õppisime üksteist tundma ja mõni aeg hiljem hakkasin ma teda kutsuma Baby Blue’ks, sest öelgu mu isa, mida ta tahab, see auto on sinine.

Kusjuures, just täna õhtul panin talle lõpuks ka uue numbrimärgi külge, siiamaani sõitsin ajutisega Nashvillest ja nüüd sain Florida oma. Olgu meie teekond koos kergem kui eelmise autoga oli. Aamen.