Elu Ameerikas – jaanuari kuu kokkuvõte

Ühel reedel korraldas Lynnzie Kelliele üllatuspeo, sünnipäeva puhul. Alguses oli muidugi väga põnev, salaja jagati kutseid ja organiseerisime tordi ja sebisime ennast töölt varem ära, aga sisuliselt kukkus see üritus üsna läbi. Esiteks, kuna inimesed ei ilmunud lihtsalt kohale ja teiseks, kuna Kellie ise ei paistnud eriti tänulik olevat ja minu senised üllatuspeod on küll hoopis teistsuguse olekuga olnud. Kui sinna veel lisada see, et sünnipäevalaps oma külalistest väga huvitatud ei paistnud olevat ja veetis aega mingite teistega, siis lõppeski see minu jaoks juba veidi enne ühte ja järgmisel päeval olin rõõmsalt tööl topeltvahetuse. 

Vahepeal meil on tööl olnud kiireid ja aeglaseid aegu, olen palka saanud üksnes rollupide tegemise eest (allolev pilt, sellised salvrätiku sisse pandud kahvlid-noad-lusikad), olen jooksnud silmad krõllis, olen nutnud, olen naernud. Mõnikord ma tulen koju, on selline tunne, et oskaks ma ka niimoodi mediteerida nagu emps, et lülitan kõik mõtted välja, aga ei oska. Ja ma olen nii emotsionaalne inimene, et ma olen sigarõõmus, aga kui olen kurb, siis olen mitu päeva kurb. Ma ei rääkinud vahepeal Juliaga kolm õhtut, sest ma ei jaksanud oma tundeid lihtsalt jagada. Neljandal hommikul ma muidugi lõpuks rääkisin ja rääkisin talle kõik ära ja siis ta lohutas. 

Mitte midagi hullu muidugi ei toimu, lihtsalt ongi asi minus ja minu emotsioonides ja kui siis mingi ajuvaba olukord on, siis selle asemel, et sellest üle olla, ma vahel ei ole ja nii see mu tuju rikubki. Näiteks, nagu ma ka varem olen maininud – ilm rikub mu tuju täiega. Kui ilm on hall, on mu tuju automaatselt poole kehvem kui näiteks päikesepaistelisel päeval. 

Kuu lõpus pidas oma sünnipäeva Emese, ungari plika, kes sai 23. Tal oli mõnus kodune pidu, kus meid oli nii umbes 20 ja sõime pizzat, jõime veini ja kuna need ungarlased absoluutselt juua ei oska, olid nad lõpuks minu jaoks ebameeldivalt purjus ja lahkusin juba enne keskööd. Kusjuures, see ei ole ainus pidu, kus ungarlaste oskamatus juua välja lööb, nad lihtsalt joovad kõik ennast täiega segi, järgmine päev mitte keegi mitte midagi ei mäleta ja ojee, nii lahe. 

Allolevatel piltidel on Mariusz, poolast pärit kutt, kellega ma intervjuul Leedus juba koos käisin. Ta uutest kõige vanem, bartender ja oioioi kui valusate naljadega. 

Lõpuks vedasin ma ennast ka siinse silmaarsti juurde, sest mind nii väga ei häirinudki mitte pidevalt nutvad silmad või punaseks muutuv nahk, vaid hirm, et operatsioonil läks midagi valesti ja kuskil on põletik või tõsine probleem, mis vajab arsti sekkumist või isegi uut operatsiooni. Valisin kliiniku põhiliselt teistelt kuuldu järgi ja ise veidi googeldades ja kuna tegemist oli erikliinikuga ainult silmadele, oli usaldus suur. Julia lahkelt viis mu sinna kohale, pidin täitma mingi kuus lehekülge andmeid enda kohta. Ma isegi ei teadnud neid andmeid või neid meditsiinilisi termineid seal. 

Edasi viidi mind kabinetist kabinetti, masina küljest masina külge, pandi mingeid erinevaid tilku, kästi tähti lugeda (silmanägemine on endiselt kristallselge) ja puha. Lõpuks kästi ühele paberile allkiri panna ja kui ma seda paberit lugema hakkasin, sain aru, et ma ei näe mitte midagi. Kohe mitte midagi. Viimased tilgad võtsid silmanägemise täielikult ja tegid mu pupillid nii suureks, et kui ma kliinikust otse tööle läksin, naersid kõik, et kas tõmbasin teel tööle kanepist ennast segi. 

Ma nägin jumala nunnu välja tegelikult, aga oli üsna naljakas töötada nii, et isegi menüüd lugeda ei näinud. 

Arsti juures selgus, et mingeid tõsiseid probleeme ei ole ja arst pani üsna otsustavalt kuivasilmasündroomi mulle kirja ja kirjutas mingi hunniku tilkasid jälle mulle, nii et nüüd on mu seljakott erinevaid potsikuid täis. Mu lemmik on ikkagi see, mida Karolin juba varasemalt mulle soovitas, sest see teeb mu silmad kõige pehmemaks, aga vahepeal kasutan teisi ka, vastavalt olukorrale. Vähemalt on süda rahul, et midagi otseselt silmadel viga ei ole, vaid nagu arst ütles, neile lihtsalt ei meeldi Florida. 

Mulle meeldib, nii et kannatagu ära. 

Ma juba tükk aega olen Fannit mangunud, et tahan omale ühte soengut proovida, kas jääb ilus. Leidsin selle soengu muideks Eesti tegija lehelt. Fanni siis ühel laupäeval võttis mu ette ja tegi järgi ja sarnaselt Geelikale, kes Eestis kõiki mu punupatsi hulluseid järgi tegi, teeb Fanni ka. Vaatab ja teeb ära. Ulme. Soeng tuli megaäge välja ja naljakas oli see, et läksin pärast seda tööle ja no ei jäänud kellelgi küsimata, et kes selle tegi või miks ma täna nii tuus välja näen. Ma isegi kartsin, et manager tuleb mulle ütlema, et see veits üle võlli.

Ei tulnud õnneks. 

PS! Järgnevatel peopiltidel on mul see sama soeng peas.

Kuu viimasel nädalavahetusel oli meil tüdrukuteõhtu, viimane enne “hooaega,” kui meil tõenäoliselt aega magamisekski ei ole. Ka sel korral toimus pidu Jessyca juures ja ma ütlen teile, paremat skeemitajat kui mina, ei ole olemas. Ma töötasin üksikvahetuse, mis tähendab, et minimaalselt saab koju 21.30, pigem 22.30 ja rannabaaris pigem 23.30 ja ma tegin nii hea skeemi, et sõitsin 20.30 shuttlega juba koju, sest pidupidupidupiduuuu! Ma ei hakka isegi lahkama, mida kõike ma selleks tegema pidin, aga sel hetkel, kui esimene ja ainus kapten aru sai, mis ma teinud oli, oli juba hilja, haha. 

Soojendasime siis Jessyca juures ennast üles ja läksime edasi Riverside’i, mis on põhimõtteliselt ainus koht Vero Beachil, kus üldse pidu panna saab. Üks koht on veel, aga see pole nii tuus, see pigem on baar. Niisiis oli meid jälle mingi 20 tükki, pidu oli hea ning öösel kell 3, kui Walker Woodsi tagasi jõudsime, läksime tagasi Jessy juurde ja sõime kõik asjad ära, mis seal olid. Kõht oli nii tühi. 

PS! Jessy abikaasa on Sasa, kes on maailma kõiiiiige nunnum mees ja ta serveeris meile terve õhtu jooke, nimesilt rinnas ja innukus taevani. Oh, see Sasa. 

PS2! Ma kogu aeg küsin Jessylt, et kus minu Sasa on ja nüüd Jessy orgunnis mulle hoopis ühe Sasa sugulase, kellele ma muidugi tollel ööl sassis mõistusega kirjutasin ja nüüd ongi kutt nii äksi täis, et tahab lausa John’s Islandile tööle tulla. Opaasaa! 

Järgmisel päeval pärast pidu võtsime alles õhtul kella viie ajal ennast Klaudiaga kokku ja läksime sööma. Mingit energiat ju ometi oli vaja. Valisime kohaks Olive Gardeni, kus me kumbki käinud ei ole. Etteruttavalt ütlen, et jäime väga rahule. Naljakas oli ainult see, et pearoaga kaasnes ka salat või supp ja me võtsime eelroa ka ja lõpuks oli nii palju sööki, et vähemalt poolt poleks üldse vaja olnud. Mitte, et see oleks meid takistanud juustukooki tellimast. Mina sõin alfredo pastat steigiga, imehea kooslus ja maitses jumalikult. Juustukook oli tavaline kook koos šokolaadikastme ja piparmünditükkidega, ohjeerum.. 

Trennidest nii palju, et tõmbasin endale treeningappi nimega Shape Up with Gabby Allen, mis on tehtud ühe naise poolt, kes osales ka Love Islandi saates. Ta juba sealt jäi mulle meelde ja jälgisin teda Instagramis ja nägin, et ta selle programmi välja andis. Programm on megamõnus, saab ka kodus teha ja võtab umbes 50 minutit aega ehk selline paras aktiivsus. 

Lisaks käisime Gigiga ükspäev proovimas ühte spordiklubi Vero Beachil, mille nimi oli Jungle Club. Mina tegelikult leidsin selle ja tahtsin minna, sest seal on bodypumpi treening ja kui ma midagi üldse Eestist igatsen, siis on see just bodypump. Appikene, ma ei jõua suve ära oodata, kui saan jälle kangiga möllama minna. Igal juhul klubikülastus oli väga äge, sest lisaks pumpile tegime tund aega kardiot ja pärast veel käisin basseinis ujumas ja saunas ja no väga mõnus. Ainuke häda on asukoht, mis pole üldse soodne ja kahjuks mul autot ka pole, seega praegu minust nende liiget ei saa. Järgmine hooaeg ilmselt aga küll, sest siis kolime me sellele klubile ülilähedale elama.

Vahepeal sain ka oma tellitud pulsikella kätte, milleks pärast mitmeid kuid analüüsimist sai Polar A370. Ja ma olen väga rahul. Mul on mingi teema tehnikaga, et näiteks ei taha ma iialgi maksta arvuti või telefoni peale mingi 1000€, sest need on ju lihtsalt arvuti ja lihtsalt telefon ja nii ma ei taha ka maksta kella peale mingeid mitmeid sadasid, sest lõppude lõpuks on see ju lihtsalt kell. Minu jaoks oli oluline, et pulsilugeja töötaks nii randmelt kui ka pulsivöölt, et tal oleks smart notificationid ehk ühenduses mobiiltelefoniga ja et oleks veekindel ja loeks mu trennid ära. Põhimõtteliselt oligi kõik. Seda kõike mu kellake ka teeb. Ja mulle meeldib see, et ta on hästi pisike ja armas ja soliidne. Ainus asi, mis mind natukene häirib on see, et tal on ekraan pime ja selleks, et kella näha, tuleb vajutada nupule või kella kuidagi imelikult keerata, et ta aru saaks, et tahan kella näha. Eelmisel Polaril oli ekraan hall ehk nägi kella seda sisselülitamata. 

Ja lõpetuseks avastasin ma pärast kolme kuud siin majas elamist, et meil on mikser või blender või misiganes asi see on ja ma saan nüüd smuutisid teha ja uskuge mind  –  ma teen ka. Iga jumala päev keevitan mingid puuviljad ja marjad sinna masinasse, muudkui põrrrrrrrrrrrr ja tervis, siit ma tulen!