Elu Ameerikas – jaanuar tehtud
Vahetult pärast viimase sissekande tegemist oli meil Brigiga koos vaba päev ja kuna seda polnud juhtunud juba väga ammu, kasutasime täiega. Käisime lõunat söömas olive gardenis, käisime shoppamas marshallsis ja rossis ja targetis, käisime õhtust söömas sushit. Kusjuures läksime samasse sumohouse, kus me ükskord käisime ja absoluutselt kõik läks valesti. Tellisime fried calamari, mis iganes see eesti keeles on, aga see ühesõnaga ei tohiks maitseda nii nätskelt ja olla nii räme, kui see oli. Edasi tellisime tuna wonton stacki, mis oli kõike muud, kui tuunikala, pigem nagu mingi odav jääk kalast. Lõpuks tellisime paar rulli sushit ka, kui meile tähelepanu pöörati ja need olid ka lihtsalt okei, mitte midagi erilist. Oleks see olnud meie esimene kord seal, oleks see kindlasti jäänud viimaseks.
Kohe otsa sain ma pakid uue telefoni ja kellaga, järgemööda. Telefoni armusin ma kohe ja võtsin kasutusele ka kohe, kellaga üritasime me sõbraks saada pea nädal aega, enne, kui ma selle üldse käe peale panin. Nüüd oleme umbes kümme päeva koos käinud ja ma pean ütlema, et nii haigelt, kui see ka ei kõla, fitbit on parem kui Apple watch. Et jah, ma ei viska teda minema ja käin ikka kenasti sellega, aga ma ei näe ennast ostmas järgmist kella Apple watchi. Mis teha. Kõik tuleb enda peal ära proovida ja avastada, eksole. Peamiseks puuduseks pean akut, sest väga raske on ringi harjuda igapäevase laadimisega pärast kellasid, mida pidi laadima korra nädalas, aga eks seal on muid asju ka, lihtsalt liiga keeruliseks aetud kell minu meelest.
Lisaks on meil siin olnud terve rodu intervjuusid suvetööle, rohkem küll mul, sest Brigi suutis omale täpselt õigeks nädalaks koroona külge haakida ega saanud kohapeal osaleda, aga ma tublisti rääkisin meid mõlemaid ikka tööle igale poole ja lõpuks meil oli ka kaks pakkumist taskus, üks Nashvilles, teine New Yorgis. Inimesed, kes USAs elanud ei ole, ilmselt muidugi erutuvad suuremal jaol ikkagi New Yorgi peale, aga meie, kes me siin juba parajalt olnud, maksusid maksnud oleme ja elukorraldust piisavalt kogenud oleme, tegime valiku hoopis muudel asjaoludel ja seekord sai valikuks Nashville. Samasse klubisse sain ma tegelikult tööle ka eelmisel hooajal, aga valisin New Mexico, seega mõnes mõttes tundsin ka survet sel korral neid eelistada. Õnneks me Brigiga mõtlesime samamoodi ja otsus ei tulnud eriti raskelt.
Vahepeal oleme ka käinud trennis, kusjuures mina käisin esimest korda elus ka poksitrennis ja oi, kuidas ma kartsin. Pole ma elus kordagi neid kindaidki kätte pannud, rääkimata mingist tehnikast või asjadest arusaamist. Õnneks, oli treener mu sõber James, kes juba enne trenni natukene õpetas mind + trenni ajal juhendas ja mulle ka kindad tõi, nii et lõpuks ma kõige hullem ei olnud, aga James ütles, et tappa saaksin ma küll, sest ei seisnud need käed mul kuidagi näo ees, ikka vajusid lõua alla. Füüsilises mõttes üli mõnus trenn, raudselt tahaks veel minna.
Käisin ka juuksuris, juba vana tuttav koht ja tüdruk, tõmbasime kenasti juuksed valgeks ära (Sigrid saab südari iga kord, kui ma ütlen valgeks), lõikasime 15cm otsest maha ja uus aasta, uus mina, siit ma tulen.
Ühel õhtul läksin ootamatult Rogersitele külla, nende lapsehoidja oli viimasel hetkel alt ära hüpanud ja juhuslikult mul oli too päev vaba, nii et aitasin hädast välja ja veetsin õhtu Paytoniga. Kui ma teda kaks aastat tagasi hoidsin, oli ta selline pisike ja armas ja süütu, nüüd on ta siuke diiva, et ma reaalselt pool õhtut ainult naersin ta üle. Nii naljakas inimene.
Eelmine nädalavahetus toimus ka väike John’s Islandi pidu, sest Andrei ja Kena lahkusid meie töökollektiivist. Andrei läks koju ja Kena läks Londonisse elama. Me küll olime mõlemad Brigiga neli topeltvahetust järjest, aga ma olin just lõpetanud oma teise kuuri antibiootikume viie nädala jooksul ja ma nii tahtsin lihtsalt minna ja juua ja ennast hästi tunda. Ja nagu ma ka varasemalt olen maininud, USAs gin on palju kangem ja nii piisas kahest joogist ja ma olin nii segi, et Brigitta ainult naeris mu üle. Hommikul, kui tööle oli vaja minna, muidugi ei naernud enam kumbki, ikka väga raske oli.
Ja kuna mu antibiootikumide kuuridest veel vähe oleks, jäin ma nädala alguses ka täiega nohusse, ikka niimoodi, et nuuskasin 140 paberit täis, ei saanud üleval olla ega magada, võtsin töölt vaba päeva ja surin sõna otses mõttes. Vaba päev aga andis mulle aega, et jõuda järele kõikide 90 days fiance osadega ja alustada isegi netflixi too hot to handle sarjaga, mis on lihtsalt debiilne meelelahutus.
Nüüd palun lisada kõikidele seiklustele umbes kakskümmend covid testi, mis kõik on olnud negatiivsed, üks ilupäev maniküüri, pediküüriga, viimased snakkide ostmised ja pakkimine ja olemegi me puhkuseks valmis. Homme kell 16 väljub Carnival Freedom Miamist ja järgmised 9 päeva veedame me lebotades ja chillides ja elust üldse mitte muret tundes, hasta la vista!
