Elu Ameerikas – huvitavad faktid New Mexicost

Kuna nii mõnegi inimese jaoks on New Mexico üks tume maa, ka minu enda jaoks oli, mõtlesin, et teen ühe lõbusa postituse sellest, mis kohaga üldse tegemist. 

Asub see siis vasakult poolt alumise rea kolmandas kastikeses, Texase ja Arizonase vahel ja allpool oranž ongi juba Mehhiko

1. New Mexicos on 2.08 miljonit elanikku
2. Neil on ainult 12 elanikku ühe ruutkilomeetri kohta, palju vähem kui näiteks lambaid ja lehmasid
3. 1/3 perekondadest räägib kodus Hispaania keelt
4. Piirneb viie osariigiga – Utah, Arizona, Texas, Oklahoma ja Colorado
5. Kusjuures, neist nelja osariigi punkt (Utah, Arizona, Colorado ja New Mexico) on ühes kohas
6. New Mexico on väikseima veekogude hulgaga, võrreldes maismaaga suhet, neil on vett ainult 0.002%. 
7. Amazoni looja Jeff Bezos on sündinud Albuquerqes, New Mexicos
8. Ja ka Microsoft leiutati Bill Gatesi ja Paul Alleni poolt just Albuquerqe garaažis
9. Esimene aatompomm õhati just Jornada del Muertos, New Mexico 16.juulil, 1945. Täpselt samasugune pomm õhati Jaapanis ainult paar nädalat hiljem. Ja antud fakt ikkagi kinnitab seda, et White Sands Park, kus ma käisin, tekkis pommiõhkamise tagajärjel. 
10. 
11. New Mexico on kõige uuem USA osariik, saades selleks alles 1912. 
12. New Mexico pealinn, Santa Fe, selle eest on üks vanimaid linnasid USAs, see asutati juba 1607.
13. New Mexicos on naistel illegaalne käia raseerimata ringi (HAHAHAHA)
14. See osariik on tuntud enim UFOdest teatamise pärast, sellest ma rääkisin ka pikemalt Roswelli linna postituses.
15. Selles osariigis valmistatakse (minu jaoks üllatuslikult) väga palju veini ja ka on alkoholiga seotud surmade tõttu just New Mexico Ameerikas esirinnas, kui riigis keskmiselt sureb 1 inimene 10st alkoholi tõttu, siis New Mexicos lausa 1 inimene 6st. Ja esirinnas on nad sellepoolest olnud juba aastast 1981. 
16. New Mexicos kasvatatakse enim tšillit terves riigis. Nad tõesti on sellega täiesti segased ja lisavad seda IGALE POOLE.
17. Antud osariigis on ka suurim temperatuuri rekordite kõikumine, hoides rekordit 122F (50 C) soojaga ja -50 F (-45C) külmaga. 

Mingi hetk leidsin ühe eestlase blogi, kes elas ka New Mexicos ja kuna see on ikkagi päris suur asi, jäin ma seda lugema ja kuigi ta oli siin juba 2013-2014, õppis ülikoolis ja oli väga hea jooksja, mõtlesin, et kopeerin mõned tema laused, sest ta kirjutab nii hästi ja kirjeldab täpselt minu tundeid. Kes spordisõbrad on, nende jaoks peaks olema Heleene Tambeti nimi olema väga tuttav. (http://usapaikseall.weebly.com/) 

“Sain tõdeda, et Euroopa on ikka veidi teine tera. Kireva plastiknänni ja T-särkide asemel müüakse Chaneli, Vuittoni ja Hennessy’d. Dunkin’ Donutsit ja barbeque-putkasid asendavad orgaanilised salatid ja prantsuse juustud-leivad. Ja inimesed! Keegi ei kannagi enam vabal ajal jooksutosse! Iga teine ei järagi burgerit! Ja paraku ei alusta ka keegi enam vestlust.” – Ma olen nii palju kordi siinelades teinud seda nalja oma sõpradele, et okei, savi, ma lähen pidžaamas poodi. Aga ma ei lähe! Pole kunagi läinud ja eestlase ma ei teagi, kas uhkus või au või iseendast lugupidamine ei luba sedasi kodust välja minna. Ja see naeratamine, vestluse alustamine, absoluutselt iga kord Eestis räägin ma sama juttu kõigile. Kuigi, eestlaste kaitseks ma võin öelda, et võrreldes esimene kord kojutulekuga (2013), oli vähemalt eelmisel aastal seis palju parem, poemüüjad tegid minuga/meiega nalja, restorani teenindajad muutuvad järjest paremaks (eriti Aia tänava Sushi Plaza omad, jeesus, ma armastasin teid eelmine suvi!). Kuigi seda tunnet, mis tunnevad Ameerikast tulnud eestlased esimeses vahemaandumises olevas lennujaamas, kahjuks tunnevad kõik. 

“Lisaks Nõukogude Liidu teemadele proovisin neile ka ettekujutust anda, kui keeruline minu emakeel ikkagi on. Esiteks meie 4 täpitähte. Siis fakt, et eesti keeles on 14 käänet – mida nad muidugi ei mõista, sest neil ju käändeid ei ole. Aga mul on mu lemmik näitesõna „paber“ – vuristasin siis „paber, paberi, paberit, paberisse jne“ ja see paneb ameeriklastel küll alati suud lahti vajuma. Kolmas vahva tõsiasi on meie tegusõnade võime huvitavalt muutuda. Et „to eat“ on „sööma“ ja „eat“ on „süüa“, et „minema“-st saab „lähen“ ja kogu see muu krempel.” Ma mäletan, kui ma ise esimest aastat siin olin, kirjutasin oma blogist sellest, kuidas mu hostisa jäi jänni, sest meil on nii palju vasteid sõnale happy ja ta üritas kirjutada seinale head tänupüha eesti keeles, aga kirjutas “rõõmus tänupüha.” Me keel on alati kõigis siin palju segadust tekitanud ja ausalt öeldes on küll väga uhke tunne, kui keegi küsib, mis keelt me räägime Eestis ja saan öelda, et küll alla miljoni seda keelt räägib, aga see on meie enda oma. 

Minu aeg New Mexicos hakkab ka tasapisi libisema lõpu poole, tänase seisuga on jäänud veel ainult 40 päeva ja selle sees on veel peaaegu nädalane reis Lõuna Carolinasse pulma, mis toimub kolme nädala pärast, nii et ma olen kindel, et kojulend tuleb kiiremini, kui oskan arvata. Kas ma tahaks siia järgmine suvi tagasi tulla? Ma ei tea. Mul on viimasel ajal nii palju mõtteid peas, mida ma oma tulevikuga teha tahaks ja olenevalt, kuhu suunas ma tüürima hakkan, tuleb teha ka otsus, kas pakkida asjad ja kolida ühte või teise suunda. 

Senikaua aga katsume avastada “kodumaad” kuniks saab. Eelmise nädala vabal päeval käisime Rouxnetiga koos kolme tunni kaugusel asuvas koobastes. Ma olen Euroopast päris hea koobastepagasi endale juba saanud, nii et ma polnud päris kindel, mida ma asjast arvan, aga kuna Rouxnet tahtis minna ja mind kutsus, siis mis seal ikka, vahel on tore kuskile kaugemale sõita. 

Kui on autojuhid, saan ise raamatut lugeda

Tegemist siis Carlsbad Caverns rahvuspargiga, mis on 18 925 hektarit ning asub 1036 kuni 1941 meetri kõrgusel merepinnast. Aastas külastab seda kohta 500 000 turisti ja seal elab 19 erinevat liiki nahkhiiri. Viimased ongi peamine huviobjekt selles koopas, õhtuti, kui päike loojub, lendab umbes 300 000 neid koopast välja süüa otsima ja inimesed kogunevad seda vaatepilti ka nautima. Meie nii kauaks kahjuks ei jäänud, sest päike loojub siin alles seitsme ajal ja kottpimedas kolm tundi kojusõitu ei tundunud ahvatlev.  Muideks, antud süvendid sepistati väävelhappega – mitte vee erosiooniga, nagu enamiku lubjakivikoobaste puhul. Antud koobastes ei ole mitte ühtegi voolavat jõge. 

Esimese asjana viis lift meid 230 meetrit maa-alla ja oi oi kui külm seal kohe hetkega hakkas. Ringi käimiseks oli tehtud väga mugav rada, mis oli umbes 2 kilomeetrit pikk ja mille läbimiseks kulus umbes tund koos kõikide piltide ja ahhetamistega. Väga äge koobas ja vahel ikka jäin mõtlema, et uskumatu, milleks me loodus võimeline on.

PS! Enne 1925.aastat, kui sinna ehitati lift, lasti külalised alla just niimoodi:

Kuna koopad asuvad üsna ligidal Carlsbad linnale, käisime pärast turismireisi veel Chili’ses söömas, mis jättis mulle väga positiivse mulje, mu esimene kord seal. Ja pärast magustoit McDonald’sis ja tagasi koju. Igati mõnus päev. 

Ja nagu ma viimases blogis mainisin, olin ma lõpuks viis päeva haige, aga kohe kui ma olin saanud covidi negatiivse tulemuse, kutsuti mind kaks minutit hiljem tööle. Ma ei hakka väga palju siin lahkama seda, kui õiglane või ebaõiglane käitumine manageride või firma poolt see üldse kõik kokku oli, las igaüks teeb, mida õigeks peab, aga sain töösoonele kiirelt tagasi ja sellest hetkest alates on jälle töö olnud mu uus elukoht. Ei õpi me vigadest, et arsti diagnoos oli stress ja ületöötamine, mille tulemusel keha aja maha võttis, mis seal ikka. Põhjus, miks ma üldse covidit kartsin või kahtlustasin, oligi see suur väsimus, ma magasin 16 tundi päevast ja mitte lihtsalt, et mul igav, ma magan, vaid ma vajusin kogu aeg, nagu mõni purjus vend. Alkaseltzerist sai mu suur sõber, siinkohal tänud Brigittale, kes mu selleni juhatas ja energiat tuli kohe lademetes.

Ma kavatsen selle risotto koju ka kaasa võtta, sest see on lihtsalt imeline toit ja õnneks on empsil ka airfryer, nii et saan oma kana edasi küpsetada ja kodus sama praadi teha. Mu totaalne lemmik.

Ma reaalselt enam isegi ei mäleta, palju ma neid teste teinud olen

Tore, kui vahepeal eestlasi ka olümpial näeb PS! Siinsed programmid näitavad ainult neid alasid, kus usakad osalevad, näiteks sõudmise ajal vaatasime meie hoopis ujumist, sest well.. jah.

Esimene päev tööl tagasi, oli good hair day

Päris ilus vaade ja vägagi konkureeriv John’s Islandi ookeanivaatele

Kogu see olukord ülevalolevatel piltidel vahetus umbes kahe minutiga, ilma naljata. See käis nii kähku, et absoluutselt kõik said märjaks ja MINU ÕNN, et mu laua inimesed tõusid püsti 30 sekundit enne seda ja kõik pääsesid ja mina pääsesin õues olemisest. 

Esmaspäeval toimus brown boy pool party ehk tõlkes pruuni poisi basseinipidu. Tegelikult korraldas seda Thagen, minu maja president, alumise korruse poiss ja ta on pruun küll. See nali hakkas hoopis meie peakokast, kes reaalselt printis välja ametliku banketiteate, et esmaspäeval toimub meie aadressil pruuni poisi basseinipidu, kus dresscodeks on “naked brown boys with banana hammocks,” mis tõlkes tähendab pruune poisse Borati kostüümis. Peoalguse kellaajaks oli kell üks kuniks Thagen ära vajub ja ära vajumise kellaaeg kell 19. Ühesõnaga, lõbus teade, aga tegelikult pidu ise oli väga tõsine ja Thagen küpsetas reaalselt meile kõigile süüa, India vürtsikat kraami, mida mulle isegi anti amps ja ma surema pidin, pastat (spetsiaalselt mulle, ilma ühegi vürtsita), magustoitu, mille nime ma ei tea ja oli ikka väga hästi korraldatud. Toimus see meie elamurajooni basseini alal ehk mitte päris meie omas kodus, mu närvid poleks sellele vastu pidanud. Algus oli väga tore, osa meist tsillis basseinis, vesi oli väga soe (kuigi õues oli too päev üsna jahe) ja nautisime muusikat ja head sööki. Mingil hetkel läks täiesti käest ära, inimesed läksid reaalselt füüsiliselt kaklema ja mu õrn hing ei suuda selliseid asju üldse taluda, seega ma läksin lihtsalt minema ja mu arvamus nii paljudest inimestest muutus nii räigelt, et ma tänase päevani ei suuda neile otsagi vaadata. 

Üldse mulle tundub nii viimaste sündmuste tõttu kui ka juba varasemalt, et suvised H2B inimesed on palju väiksema IQ tasemega kui näiteks talvehooaja omad. See küll on mu esimene suvi ja esimene hooaeg, aga kui ma võrdlen praegust seltskonda Florida seltskonnaga, siis polegi midagi võrrelda. Või on asi selles, et Floridas meid on nii palju rohkem lihtsalt, et keegi ei paista niimoodi eredalt välja. Igal juhul igatsen ma väga oma Florida sõpru, ausõna.

Me Liisiga hoiame seda statistikat üleval, süües vähemalt kaks jäätist päevas

Nii nummi pilt mu vanematest :)))))

Ainult Ameerikas

Ja esmaspäeval oli ka sünnipäev mu bestikal, Sigridil, kes sai 28. Ta ise arvab, et ta on megavana ja elu on läbi ja õudne, aga võib-olla sellepärast ta mu sõber ongi, et ma olen alati vanem. Kinkisime talle koos Lissiga spaa-paketi koos lapsehoidmisega, aga me oleme nii tuusad lapsehoidjad, et me lähme ise ka spasse. Küll selle erandiga, et nemad Oliveriga saavad Viimsis minna 18+ osakonda ja meie siis möllame Belliga “tavaosakonnas.” Can’t wait! 

Palju õnne veelkord, printsess!