Elu Ameerikas – hooaja lõpp ja tagasi Eestisse

Viimane nädal New Mexicos oleks pidanud olema üsna kiire ja hullumaja, aga nagu eelmises sissekandes mainisin, otsustas üks härra mind julmalt seltskonnast lihtsalt välja lõigata, mis tähendas, et ootamatult olin ma vaba juba neljapäeva lõunast ja äralend ootas ees alles esmaspäeval. Neljapäeva õhtul toimus meil siis pidu teiste olijatega, alguses bowlingu allee baaris ja pärast Hansenis. See lõppes mul üsna uduselt, täies riietuses valisin sealt ühe voodi välja ja vajusin sinna magama.

Vabadel päevadel vaatasin telekat ja pakkisin oma asju, tuli selgelt võtta asjad pulmadeks ja asjad Eestiks ning pakkida kokku kõik need, mis jäid Norbi kätte, et minna Floridasse. Siia vahele ütlen, et oma katkist autot ma tagasi ei saanudki, selle nad said valmis alles siis, kui mina olin juba Eestis, aga Norbi sai ta imeilusana tagasi ja oktoobris kohtume jälle Floridas, loodetavasti.

Laupäeva lõunaks kutsus Melanie mind sööma. Ta töötas ka Alto Lakesis, hostessina, aga ta oli ka member, mis tähendas, et ta võis klubisse minna ja seda me tegimegi, pidasime ühe imearmsa lõuna seal maha ja kui absoluutselt kõik managerid ja teised töötajad tulid meiega hüvasti jätma (Melaniel oli ka viimane tööpäev minuga samal päeval), siis see manager, kes minu elu põrguks tegi, kõndis meist kaarega mööda. Kui lapsik.

Laupäeva õhtul kutsus Lee mind viimast korda Quartersisse, mis oligi Alto/Ruidoso ainus koht, kuhu välja minna. Naljakas fakt, et tegime tollel õhtul esimese pildi meist kahest koos ja terve see neli kuud, mis ma Altos veetsin, räägiti, et mina ja Lee oleme kindlalt paar ja tegelikult meie vahel ei olnud mitte kunagi mitte midagi.

Pühapäeval pakkisin veel viimased asjad kokku kuniks Norbi tööl oli. Zee oli ka vaba ja otsustasime minna viimast lõunasööki koos sööma, valikuks sai Farleys, kus hooaja alguses arvasime, et hakkame palju käima, aga tegelikult käisimegi kolm korda.

Umbes kolme-nelja vahel tulime Norbiga koos minu majja, et siin ära pakkida kõik asjad autosse ja viia need siis Hanseni majja. Muidu oleks lihtsalt autosse jätnud, aga meil ju oli rendiauto ja seega tuli kõik ikkagi tassida sisse. Lõpuks veidi enne kuute saime teele ja sõitsime kolme tunni kaugusele Albuquerquesse. Esialgu oligi mu plaan minna pulma ja tulla siis New Mexicosse tagasi, aga kõik asjaolud muutusid ja nii muutsin ma lennuplaani hoopis ära ja lendasin pulmast otse Eestisse.

Igal juhul jõudsime me veidi enne üheksat kohale ja otsustasime ühte sushirestorani sööma minna ja kui alguses Norbi arvas, et ta sõidab kohe samal õhtul tagasi, siis ma rääkisin ta ringi, sest esiteks, oli tee pikk, teiseks, oli väljas kottpime ja sellel teel polnud pea ühtegi valgustit + loomi on New Mexicos nii palju, et ma olin lausa üllatunud, et ei pidanud “kohtuma” ühegagi ning kolmandaks, oli Norbil seljataga tööpäev + 3 tundi sõitu juba. Seega pärast söömist bookisin meile hotelli ja magasime mõned tunnid seal, et kell kolm minna lennujaama.

Hommikusest lennujaama minekust ja reisist ma juba rääkisin South Carolina sissekandes.

Pärast pulmi, esmaspäeval, viis Stuart mu poolele teele ja sinna kutsusin vastu Uberi, sest see tee ise oleks olnud liiga pikk edasi-tagasi sõitmiseks ja meie maja juurde mul kolme tunni jooksul ühtegi Uberit saada ei õnnestunud.

Lennujaama jõudsin, kaalusin kohvreid ja pakkisin oma asju ringi, kuna ma olin juba planeerinud suure kohvri ülekilode eest maksta, et inimlikul kombel läbi lennujaamade ja lennukite reisida (mitte 200kg käsikohvrit omada), siis panin selle suure nii täis kui võimalik oli. Check-in punktis küsiti ainult passi ja raha, ei mingit vaktsiini ega negatiivset testi. Rääkimata mingist Eesti tervisedeklaratsioonist. Käsi südamel, minu jaoks võrreldes eelmise aasta “covidi-ajal-reisimisega,” oli see aasta mitmeid kordi lihtsam.

Ma arvan, et üle tüki aja oli mul ka piisavalt aega lennujaamas, nii et ma otsustasin süüa, aga seal ei olnud McDonaldsit ja BurgerKing ei läinud mulle peale ja lõpuks ma tundsin üleüldse, et mul polegi kõht tühi, nii et ostsin jogurti ja meelelahutasin ennast Zevaniki videotega.

Esimene lend oli üpris lühike, Charlestonist Atlantasse, äkki mingi 45 minutit. Mis on USA lendude puhul lahe, on see, et seal on lennukis WiFi. Minu jaoks nii harjumatu, ikkagi eluaeg olnud nii, et kõned lennukis ja emailid on rohkem filmide teema.

Atlanta lennujaamas eriti pikalt aega ei olnud, seal tuli kõndida megapalju meetreid ühest otsast teise, minna läbi passikontrolli, teha väike intervjuu ma isegi ei tea, kellega, ja seal siis küsiti esimest korda, kas olen vaktsineeritud, aga mitte midagi ei kontrollitud ikkagi, lihtsalt küsiti. Järgmine lend oli pikk, üle ookeani, Atlantast Amsterdami. Ma ise väga kartsin Amsterdami sihtkohta, sest olid ju Meelika-Airi USAs nende lennust alles mais maha jäetud, igasuguste covid nõuete tõttu, aga õnneks läks minul kõik hästi.

Amsterdami lennujaamas oli mul veidi aega, vähemalt nii mulle tundus, käisin mööda poode ja tundsin, et olen täiega Euroopasse jõudnud, eurod ümberringi, ei mingeid kassas lisanduvaid tax’e, inimesed sõidavad Sinust kasvõi läbi, kui ette jääd, kõik on mornid, ilm on hall. Kommipoes skoorisin endale mitu Milkat, lõhnapoest tahtsin ka skoorida, aga polnudki midagi osta, käisin mõnes pisikeses poes veel sisse välja ja oligi aeg sättida ennast viimasele lennule, et jõuda koju!

Viimasel lennul vajusin ma ka lootusetult ära, sinnamaani olin jumal teab kui palju tunde üleval olnud, pikal lennul magasin ka ainult kaks tundi kokku. Kuna ma aga magasin, siis ma ei ole kindel, mis seal juhtus, et me Tallinna pea tund hiljem jõudsime, nägin ainult üles ärgates, et midagi ei klapi. Lennujaama sisse sain ka kenasti, rohkem midagi ei küsitudki, ei vaktsiinipassi ega tervisedeklaratsiooni. Eelmine aasta, kui ma tulin, siis mul oli politsei põhimõtteliselt lennukiukse juures juba vastas.

Kohvri sain ka kiirelt kätte ja kui hakkasin välja minema, leidsin sealt kohe eest Brigitta ja empsi, no lemmikinimesed, keda esimesena näha.

Lennujaamast sõitsime koju, kus esimese asjana olid mul aia peal vastas Robi ja Rassu ja kuigi nad ei haukunud kordagi, siis ega nad päris kindlad ei olnud ka, kes see siia nüüd toodi.

Kodust leidsin veel eest isa ja nii saigi esimesed tervitused tehtud ning võis minna terrassi peale elu nautima, kiluvõileibu sööma ja veini jooma (mida lõpuks kulus meil Brigittaga kahe peale lausa kolm pudelit). Kui meil esialgu oli mõte minna õhtuks linna, siis kodus oli mõnusam ja nii tegime vahepeale ka ühe 4.5 kilomeetrise jalutusringi ja jõime siis edasi, et vajuda õhtuks vooditesse ja oi, kui hea see uni lõpuks oli.

Teisipäeva hommikul sain esimese asjana süüa karumsi kohukest ja oi-oi, kui hästi see kraam ikka maitseb. Nii kahju, et selleni pole USAs ikka veel jõutud. Lõunasöögiks läksime Brigiga siis Sushi Plazasse, mis on minu totaalne lemmik söögikoht Tallinnas ja mida ma samuti pea aasta aega olin igatsenud. Ja väga naljakas fakt, need kaks rulli, mis olid enne mu väga suured lemmikud, ei olnud nüüd üldse nii head, hoopis kana tempura armatuse usku sai mind pööratud.

Pärast lõunat läksime korraks Brigiga laiali, tema jäi linna, mina sõitsin Kristiinesse Sigridi juurde, et kohtuda seal Lissi ja Belliga, me oleme totaalsed power puff girls koos, võime tunde lihtsalt rääkida ja lollitada ja mul nii hea meel, et olen sellised sõbrad endale skoorinud. Veetsime mõned tunnid jälle koos, tegime igasugu pulli ja üritasime Belliga sõbraks saada, kes ei arvanud mingist uuest blondist tädist küll mitte midagi.

Kristiinest edasi sõitsime Brigiga Kehrasse, et üllatada mu vennalapsi ja eelkõige Lola Mariat. Brigitta läks esimesena ukse peale ja Lola teda isegi kallistas (aga nad tegelikult mais alles nägid ka, võib-olla sellepärast) ja kui mina siis tulin, siis mõlemad lapsed jooksid teistesse tubadesse minema. Tore lugu küll. Istusime veidi seal, ajasime juttu, lõpuks ikka saime sõpradeks ka.

Järgmise päeva hommikul oli mul esimene atraktsioon juuksur, kes küll üldse ei olnud rahul eelneva tööga, mida Ameerikas tehti ja ei jõudnud “ära-nutta” seda jama, mis pähe tehtud oli. Tema enda tehtud töö muidugi oli väga ilus ja leppisime ka kokku, et tulen tagasi ja siis ta saab korda teha ka eelneva osa. Loomulikult, väga kurb oli seda kuulda, sest kahjuks ei olnud ta Eestis esimene juuksur, kes eelneva töö peale minestada tahtis ja USAs oli meil kõikidel ju sama juuksur.

Lõunaajal kohtusime jälle minu kodus, kus minu ja Brigiga liitusid ka Meelika ja Airi ehk peaaegu terve Florida mutikeste seltskond, ainult Reelika jäi haigeks ega saanud tulla. Meil oli väga jutukas pärastlõuna, koos hunniku jookide, söökide, muusika ja naljaga ja kui mõnes mõttes oli tunne, et me pole ammu näinud, siis tegelikult oli täpselt sama lõbus nagu alati.

Järgmisel päeval pärast pidu pool seltskonnast suri, seega me otsustasime minna Burger Kitchenisse Sikupilli sööma. Toit täitsa tore, kartuleid tellisime kindlasti liiga palju, igast portsust oleks piisanud 2-3le inimesele, aga maitseelamus oli hea, teinekordki.

Pärast sööki viskasime Airi bussijaama, kust ta sõitis tagasi Tartu ning ülejäänud seltskond otsustas minna kinno, sest oi kui ammu polnud saanud ja kui Apollo poolt saime ka rohelise tule oma Ameerika vaktsiinipassidega, ei olnud enam kahtlust. Filmiks valisime Free Guy, ilma, et keegi oleks vaadanud treilerit või süvenenud üldse, mis lugu seal on. Ütleme nii, et kui alguses mõtlesime, et kes selle ometi valis ja mis jama see on, siis lõpuks oli tegelikult üsna sisukas ja filmi story meeldis meile küll.

Ja kuna selleks päevaks ei olnud veel piisavalt kultuuri, läksime me kolmekesi õhtul veel Linnahalli katusele, kus toimus Samsungi üritus, esines Nöep ja tehti droonishowd. Kes on uudiseid lugenud, juba teab, et poole ürituse pealt hakkas katus vajuma, meid aeti laiali ja paanika, sest kümme tuhat inimest oli kohale tulnud, aga tegelikult polnud asi üldse nii hull ning droonishow oli ka megalahe!

Ja sellega siinkohal ka lõpetan, järgmistes sissekannetes juba reisidest Pärnu ja Võrru, minu makroonikoolitusest ja enda tehtud makroonidest, ortopeedi külastusest pärast aastat operatsioonist ja palju muud!