Märtsis küsisin managerilt ühe nädalavahetuse vabaks. Tegelikult ma küsisin lausa laupäeva, pühapäeva ja esmaspäeva. Kuna sel ajal oli tööl KÕIGE hullem aeg käsil, olin kindel, et ei see plaan mul õnnestu. Lõpuks, kui olin kinnituse saanud, et ma need päevad vabaks saan (selle nimel enne ja pärast viie päevaga 60 tundi tehes), rentisin auto ja ciaoooo Vero Beach! Järgmine sihtkoht Fort Lauderdale!
Fortis toimus Lily esimene sünnipäev, mis oli väga armas pidu. Jõudsin natuke varem kohale ja käisime veel torti toomas poest ning sättisime kogu ruumi paika. Kohtusin seal ka ühe teise eestlasega, kes nagu välja tuli, tunneb ka mu sugulast. Naljakas mõelda, et nad kõik koos tulid viis aastat tagasi USAsse, nagu ma isegi ja nii mõnigi neist jäigi. Ma nüüd jään ka, lihtsalt mainin. Lilyl oli uhke kleit seljas, sest ta meil ju pool-korealane ja seal on esimesel sünnipäeval nii kombeks. Hunnikus oli ka Ty sugulasi seal, päris huvitav seltskond.
Eesti tüdrukud
Ilmselt maailma kõige ebaõnnestunuim grupipilt, hahahaha
Kuna terve laupäeva olime tegusad olnud, vajusime õhtul üsna vara ära, koos Lilyga. Hommikul aga olime mõlemad 7.30 üleval, sest kõht oli nii tühi, olime päev otsa ju ainult näksinud. Kannatasime siis mõned tunnid ja läksime sushi buffeesse, kui see avati, et ennast hingetuks süüa. Sõime ka, ma sõin nii palju, et ma mõtlesin, et kui ma pean ühe tüki sushit veel suhu panema, siis ma oksendan kõik välja. Aga magustoiduks muidugi on alati ruumi ja nii ma terve taldrikutäie seda ka ära sõin.
Kui tagasi koju jõudsime, vajusime mõlemad ära. Võinoh, lausa kolmekesi. Seega, kui Ty ärkas, et meiega Key Westi minna, magasid kõik naised ja nii me magasimegi natuke liiga kaua, et sinna minna. Tuli plaanid ringi teha ja läksime hoopis Evergladesi, krokodille vaatama ja hiljem otsustasime sööma minna. Arvake, kuhu? Buffeesse! Jeerum, ma mõtlesin, et ma ei jõua enam süüa, need buffeed on kohutavad asjad, ausõna. Õnneks seekord oli natuke teistsugusem, seal sai friikartuleid ja steiki ja hunnikus jäätist. Haha.
Normaalselt kihiti teid
Krokodill Gena
Lily sõi esimest korda sushit
Mis on olulisem – Sinu eesmärk või teiste arvamus Sinu eesmärgist
Esmaspäeval ärkasin jälle üsna vara, enne kaheksat ja läksin shoppama, kui Dolphin Mall lahti tehti. Peamiselt sel korral shoppasin teistele, sest mu võrratud “me-ei-taha-midagi-usast” vanemad hakkasid nüüd tahtma. Tulemuseks paar sotti vaesem pangakaart ja täiskohver, kus pole ühtegi minu asja. Pulli saab selle kojuminekuga.
Keskpäeva paiku sõitsin aga hoopis Miami lennujaama, et võtta peale Brigitta, kellega me polnud kunagi üksteist varem näinud, aga sotsiaalmeedias olime palju suhelnud ja teadsin, et ta oli ka aupair Ameerikas ja nüüd elab Brüsselis. Käib nagu minu jälgedes. Igal juhul tuli ta Floridasse puhkama ja kuna ma teda John’s Islandile töötama meelitasin, siis korraldasin talle ka intervjuu meie klubis, meie manageriga. Seega sisuliselt olin lihtsalt pimp, võtsin tüdruku lennujaamast peale, viisin intervjuule ja tagasi bussile, et ta saaks Miamisse tagasi minna.
Pärast intervjuud käisime klubis ringi, näitasin talle seda maapealset paradiisi ning hiljem shoppasime veidike ja läksime siis hoopis Fridaysse kokteile jooma ja sööma. Zee liitus ka meiega ning hiljem liitus Sprickley ka. Väga mõnus õhtu, nalja sai, juua sai, süüa sai. Lõpuks Brigitta oli ajavahest nii sassis, et tudus peaaegu laua peal, seega tulime koju ära ja panime lapse tuttu.
Tulles nüüd pealkirja juurde, siis enam-vähem niimoodi see Florida klubides käib, et jõuludest aastavahetuseni on kiire nädal, siis jaanuar-veebruar on rahulikumad ja märtsist tõmbab tuurid niimoodi peale, et kuus kuni kaheksa nädalat ollakse täiega töökohaga abielus. Nii ka mina. Need kolm päeva siit eemal olidki minu ainsateks puhkepäevadeks, ülejäänud aja panime 60 tundi nädalas ja kuue nädalaga kogunes tunde 334. Muidugi, hea asi paljude tundide juures on palk, mis sõltub ju tundidest, aga ausalt öeldes, kui lõpuks saabus lõuna, kus oli ainult 40 inimest, tahtsin ma õnnest nutma hakata, ma olin seda nii kaua oodanud. Kogu see kuus nädalat olid kogu aeg topeltvahetused, alustasime kümnest, lõpetasime 22-23 vahel, vahel läks ka 1.30ni öösel ja ikka koju, magama, hommikul kümnest tagasi. Kunagi niisama ei passinud, inimesi oli nii palju, et tuli ainult joosta.
Meile oli kogu aeg räägitud, et vanaaastaõhtu ja lihavõtete päev on kaks kõige kiiremat päeva terve hooaja jooksul. Noh, vana-aastaõhtut me mäletame kõik, kuidas me panime 15 tundi jutti, aru ei saanud enam, mis päev on või mis kell on. Easteri puhul olid sellised kolm päeva – reede, laupäev ja pühapäev. Pastaõhtul, mis on reedeti, teenindas ainuüksi beachclub 880 inimest + lisaks siis rannabaari kliendid, keda ei olnud eriti vähem. Pühapäeval oli hommikusöögi brunch, millest ma õnneks ei pidanud osa võtma, aga seal oli sama suur hunnik inimesi. Vot selline nädalavahetus. Kuna vahepealseid pause ei olnud, mis meil tavaliselt on, siis olingi tööl nii, et jooksuga silmarõõmult musi ja läks edasi. Töötasime koos, aga üksteist ei näinudki peaaegu.
Ühel päeval tuli üks manageridest minu juurde ja ütles, et talle nii meeldib see, et ükskõik, mis hetkel ta mind vaatab, ma naeran ja olen rõõmus. Järgmisel päeval tuli teine manager hommikul minu juurde ja ütles “Siin mu päikesekiir ongi.” Nii armas. Ükskord üks kokkadest ka küsis minult, et mida on vaja, et olla kogu aeg nii rõõmus nagu mina ja ma ütlesin, et kaks asja – alkohol ja armastus.
Kusjuures kui ma tööle läksin pärast meie joomingut, ütlesid mitu inimest, et ma peaks tihedamini jooma, et ma olen veel rõõmsam pärast seda. True story.
Üks õhtu teenindasin mingit suurt lauda ja tähtsaid tegelasi ja onuke ütles mulle, et ma tahan ühte veini, teil seda nimekirjas pole, aga number on 418. Mina panin siis püüdlikult endale kirja, et vein number 418, lähen arvutisse, veinihind 775$ pudel.
Ee.. misasja?
See oli nii kõva vein, et seda beachclubis ei olnudki, manager pani golfiautoga võrra võrra üle tee golfclubi ja tõi. Ma vist ei pea ütlemagi, et mina seda pudelit ei avanud ja et mina seda pudelit katsudagi ei julgenud. Jeerum.
Ja kuna inimestele meeldib ikka lugeda sellest, kui kellelgi halvasti läheb, siis ma kirjutan siia konkreetse kokkuvõtte oma eilsest õhtust. Paar kurjemat sõna võtsin ainult ära, et vanaema infarkti ei saaks, kuidas ta lapselaps räägib. See olukord vahetult pärast juhtunut kirjutatud, seega emotsionaalne.
“Apppiiii mis õhtu. Läksin tööle, nägin, et north terrassil on kaks serverit. Tavaliselt on vähemalt neli kui mitte viis. Öeldi, et a sadama hakkab, ärge muretsege. Mul oli 7 lauda, tavaliselt on neli, maksimum aeglases kohas viis. Ja mis siis juhtus? Ei mingit vihma ja minu seitse lauda bam bam bam täis kõik. Mõtlesin, et okei, säilitame rahu, teeme ära, lebo ju. Ja siis hakkas pihta. Esimesse lauda minnes kukkus üks klaas pauhti vastu maad puruks. Ma mingi.. eeee wtf? Alex tuli aitas koristada. Lähen lauda, hakkan veinipudelit avama, kork läheb keskelt pooleks. 120$ pudel. “Eee.. Alex?” Tuli siis Alex, aitas selle lahti teha, member oli ise jumala sõbralik, ütles, et pole esimene kord selle pudeliga nii. Okei, lähen järgmisse lauda. Tellib härra steigi, küsin veel, et kuidas küpsetame. Tuleb toit lauda, “A ma tellisin ju veali.” Traaaaa ei tellinud, kurat võtaks. Okei, aitas järgmine kapten välja. Järgmine laud, tahan eelroaks Caesari salatit. Tuleb pearoog koos juurvilja salatiga hiljem, “A ma seda salatit enam ei taha, võtke maha arvelt.” Mida kuradit?? Tuleb järgmine laud, “ma tahan seda ja seda ja seda ja ilma selle ja selle ja selleta ja meil kõigil erinevad numbrid ka.” Siin nad maksavad member numberiga nagu, põhimõtteliselt nagu laeval. Seitse inimest, kõik erinevad numbrid, Oeh. Tuleb siis kapten, “Su lauas seat nr 4 tahab uut pinot noiri.” Vaatan oma märkmikku, mitte ühtegi selles lauas pole. Vaatan arvutit, neli pinot noiri!!!!! Ma olin jumala ahastuses, et kust need tulid või mis need on? Viisin teise laua joogid ära, mõtlesin rahulikult, et mis ma teen. Valetan, rahulikku polnud midagi. Tuleb siis üks kaptenitest (kapten, kes alati freak outib, kui busy on) “Gerli, miks sa ei viinud veini lauda??!” Ma istusin lihtsalt maha ja hakkasin nutma ja ütlesin “Sest ma eitea, mis see on või kellele see läheb.” Ma ei saanud mitte midagi aru, mul oli seitse lauda, 40 inimest kokku!! Ja ma olin täiesti üksinda ja keegi küsib mult mingi veini kohta, millest mul aimugi pole. Siis said kõik aru, et davai, Gerlile appi, see on juba kaos. Ma ei ole kunagi isegi mitte närvis, rääkimata nutmisest vms.
Lõpuks Alex tuli mu juurde – “9.30 koju.” Sain kohe aru, et see oli ainult sellepärast, et ma nii endast väljas olin.
Kodus siis olin duši all mingi 25min, mõtlesin elu üle järele. Tulin oma tuppa, panin riidesse, mõtlesin, et võtan vannitoast fööni. Vaatan, et tuli põleb, mõtlesin, et Julia, koputasin. Tuleb Jelena, puhiseb nagu nõid “Mida sa tahad????” Ma ütlesin, et ma võtan ainult fööni. Hakkas kisama “Iga kord kui mina vannitoas olen, keegi koputab, ainult minuga kõik koputavad!!!!” Ma ütlesin, et palun vabandust, ma võtan fööni ja kõik. Ütles mingi megaülbelt, et peadki vabandama.
Oeehhh tra küll.
Ja siis kirjutab silmarõõm “Mis kell ma su peale võtan?”
Kuidas oleks mitte kunagi, sest ma teen eneka kohe?”
Vot selline lugu siis.
Tööl näidati telekast, kuidas meie president Trumpil külas käis
Alen on maailma kõige naljakam server, tal on raudselt selle töö jaoks üks mõnusamaid iseloome, ta teeb kogu aeg pulli
Eelmise nädala kolmapäeval otsustasid tüdrukud tööl, et me oleme nagu orjad töötanud ja see vajab veidi kokteile. Kuna keegi ei tahtnud aega raisata kojumineku peale, läksime töölt otse oma nunnude kostüümidega. Seda lõbusam oli. Enne minekut leppisime Gigiga kokku, et keskööks lähme koju, et järgmine päev on vaja topeltvahetus üle elada. Ütleme nii, et keskööks koju me jõudsime, aga konditsioon ei kannatanud mingit kriitikat. Olgu tänatud see noor keha, mis kõik vastu peab.
Mu Leedu beibed
Mu Aafrika printsess
Ja pühapäeval oli rannabaaris troopika pühapäev, kandsime mingeid hulahula asju ja tegime pulli.
Gigiga, mu teisik siin, lihtsalt mitte keegi ei tee meil vahet
Ja nii jõuame otsapidi pühapäeva, kui otsustasime keset tööpäeva, et lähme kinno. Kinnominekus on alati see halb asi, et see Fridays on selle kõrval ja nii satume me ALATI sinna ka ja nii ka sel korral, kus 15 minutiga enne filmi jõudsin ära juua kolm kokteili, filmi ajal veel kaks ja pärast filmi veel kaks. Täname siinkohal seda keha jälle, vapper tegelane. Filmiks oli Blockers, mis eesti keeles oli midagi väntadega seotud, meganaljakas tõlge lihtsalt. Paras komöödia, oli nalja, oli südamlikke momente ja üsna tüüpiline ja kuigi lõpp oli aimatav, oli natuke ikka teistmoodi ka. Üks väga naljakas asi oli see, et point käis ümber lõpuballi ja nagu film algas, oli kohe lõpuballi päev ja me mõtlesime kõik, et mis asja, poolteist tundi ühe päeva ümber või? Oli üsna okei, ei midagi nii erilist. Pärast filmi istusime Fridayses, sõime, jutustasime bartenderiga ning mingi pool kaks jõudsime koju ka.
Täiesti juhuslikult olime me riides täpselt samamoodi
Esmaspäeva õhtul oli rannabaaris võistlus, kes müüb rohkem kui 5 margariitat, saab auhinnaks veini. Lebo, ma müüsin 8. Vein auga välja teenitud. Kahju, et ma punast veini ei joo ja seda üldse nautida ei saa. Kõik soovitasid, et ah joo coca-colaga, aga rahvas, mul on coca võõrutus, ei saa seda ka teha.
Ja vaatepildid eilsest lõunast, kui meile anti tormihoiatus ja kõik toolid ja lauad lendasid ja hetkega sai heledast taevast tume ja rääääige vihm.
Lõpetuseks pilt sellest, mis värvi ma olin eelmine esmaspäev, kui mõtlesin, et päevitan kaks tundi, aga polnud arvestanud sellega, et jaanuarist on saanud märts, päike on mitu korda intensiivsem ja minu nahk jälle heledas staatuses. Oi lõbus!
Kutsun kõiki siinlugejaid ka mu uude blogi keskkonda: http://thesidrun.blogspot.com/. Tegemist siis minu iga päevase jonnimise, vingumise, arvamuse ja kogemuse blogiga. Kirjutan kõigest, mis peas, südames ja hinges ning ootan vastukaja samuti. Tere tulemast 🙂
1) Kas sul öörahu ei ole, millal kodus pead olema?Ei ole. Mul on nii-öelda kirves pea kohal, et kui hostvanemad tunnevad, et ma pole tööks valmis ja olen liiga väsinud, siis kehtestatakse öörahu. Reaalsus on see, et kui hommikul kell 7 ikka tööga alustama peab, tahan ju ise välja puhata ega lituta poole ööni kuskil…
Täna, täpselt 10 kuud tagasi, astusin ma esimest korda üle Gasserite kodu ukseläve. Mind ootasid rõõmsas tujus Evie ja Graeme ning Amee ja loomulikult Brutus. Saatuse tahtel jäi meie koosoleku aeg lühemaks, kui plaanitud oli, aga sellegi poolest oli meie aeg täis naeru ja armastust ning mul on heameel, et sellesse perekonda sattusin. Postitan nüüd…
Happy Fathers DayHappy Fathers day means more than have a happy day It means i love you first of all Then thanks for all you doIt means you mean a lot to meand that I honor you.Happy Fathers Day, my best hostdad Adam!
Juba hooaja alguses rääkisin uutele, et tänupühad on meie esimene kiire päev ja see on soojendus jõuludeks. Ma ei tea, kas ma ei mäletanud ise eelmisest hooajast või eelmine hooaeg oligi teistmoodi, aga mitte ainult tänupühad ei olnud tööl hullumeelsed, vaid terve nädal. Et siis, mis te arvate, mis värvi jalanõud meil tööl olema peavad…
Kuna ma olen jaanuaris meeletult aktiivne olnud, olen blogikasti selle võrra vähem jõudnud, aga arvutis pilte on 600+ toimunust ja vist oleks viimane aeg kõigest pisut ka kirjutada. Nagu ma eelmises postituses põgusalt mainisin Juliat ja tema sõitmist, siis siit olekski paslik edasi minna. Põhjus, miks ma ütlesin, et ta sõidustiil nüüd tunduvalt parem on,…
